Meenutusi praost Albert Soosaarest. Räägivad lapselaps ja lapselapselap
Oma vanaisa ja vanavanaisa meenutavad Albert Soosaare tütretütar Tiina-Piret Peegel (TPP) ja tütretütretütar Gajanee Valamaa (GV). Gajanee on Tiina-Piret Peegli õetütar. (Albert Soosaare kohta ütlevad mõlemad vanaisa. Onu Ennuks kutsutu on Albert Soosaare poeg – tõlkija, kriitik ja esseist Enn Soosaar.)
Vanavanaisa ja lapselapse suhe
GV: Minul väga kaua ei õnnestunud temaga koos aega veeta, aga nii palju, kui veetsime, siis oli see tihedalt. Tema õpetas mind lugema, kirjutama. Ta läks ära 1995. aastal, ma hakkasin siis just üheksa-aastaseks saama.
Väljas ta enam palju ei liikunud, ta käis aeg-ajalt 49. keskkooli juures jalutamas, aga mina temaga seal väljas ei käinud.
Meie olime temaga kogu aeg raadio ja maki taga. Lindistasime minu lugemist. See oli ka omamoodi mäng – pärast sealt kuulata.
Meie elasime Mustamäe majas kaheksandal korrusel, vanaisa ja mamma elasid kolmandal täpselt meie all. Igal õhtul me käisime lugemas. Vanaisa luges oma raamatust mingisuguse jutu ja mina lugesin õhtupalve. Igal õhtul ma käisin nende juures ka vannis. Meil oli endal ka vann, aga käisin seal. Neil oli suur ja puhas vannituba.
Kuidas mina saan oma vanaisa ja kõike temaga seonduvat edasi kanda, on see, et ma panin oma lapsele Albert nimeks. Minu laulatus toimub sel suvel ka just selle tõttu Hageri kirikus. Hageri kiriku maal on meil kodus ka seina peal – Kristi Burmani tehtud.
Elukorraldus
TPP: Kui nad lõpus Kadriorus ja varem Lasteaia tänaval ning siis Mustamäel elasid, siis me käisime nende juures koristamas. Meid oli kolm õde ja meil oli ära jagatud, et igal nädalal käis keegi nende juures koristamas. Mingil hetkel vanaisa maksis selle eest kolm rubla. See oli tolle aja kohta laste jaoks üsna hea, selle eest sai päris mitu korda kinos käia. See töö sisaldas tolmu pühkimist, tolmuimejaga koristamist, põrandate pesu ja veel nipet-näpet. See oli töökasvatus.
Me elasime pikalt, üle kümne aasta vanaisa-vanaema ja onu Ennuga Mustamäel samas majas. See oli Kännu Kuke restorani vastas üks üheksakordne maja. Kui vanaisa jäi pensionile, siis nad olid sunnitud Lasteaia (nüüdne Magdaleena) tänava majast välja kolima, sest seal oli kiriku ametikorter. Õnneks eraldati onu Ennule Kirjanike Liidust korter Siili tänavale. See ei olnud aga väga sobiv ratastooliga ligipääsuks ega ringiliikumiseks. Siis meie isa Bruno Junk korraldas erinevaid korterite vahetusi, sest kortertite ost-müük ei olnud toona võimalik, ning lõpptulemusena elasime samas majas ja samas trepikojas – meie juba varem kaheksandal korrusel ning nemad kolmandal korrusel.
Kodune raamaturohkus
TPP: Vanaisal oli oma tuba ja seal oli alati väga palju raamatuid. Laud oli pidevalt akna all, kõik seinad, mis vähegi võimalik, olid raamatuid täis. Maast laeni. Ka Lasteaia tänaval oli tal olnud oma tuba ja ka see oli raamatuid täis. Ja pärast omakorda sai kõik raamatud ka Kadriorgu kolitud. Kui vanaisa oli meie seast läinud, siis onu Enn küll mingil hetkel osa sorteeris ja andis konsistooriumile, osa läks kuskile antikvariaati müüki ning mingi väike kogus anti ka vist rahvusraamatukogule. Hästi palju oli nende raamatute hulgas möödunud sajandi alguse saksakeelset kirjandust. Vanaisa oli ülikoolis palju õppinud nii ladina kui ka saksa keelt, seetõttu ta tõesti hästi palju luges saksa keeles. Saksa keel oli tal tugev ka kõnes, aga ladina keelt rääkimas ma kahjuks ei ole teda kuulnud.
See on imelik, kuidas onu Ennul ja vanaisal olid täiesti erinevad süsteemid raamaturiiulites. Mõtled ju küll, et oleks ometi võinud olla ühtemoodi ja et onu Ennu süsteem oleks võinud ju alguse saada oma isast ... Aga ei. Nad mõlemad ise teadsid oma süsteemi väga hästi, aga teiste jaoks oli see täiesti segane.
GV: See süsteem käis nende peas kuidagi ringi, aga nad täpselt teadsid, kus kohas mis raamat on ja kas neil seda raamatut üldse on.
TPP: See teadmine käis niimoodi, et nad ei pidanud minema raamaturiiuli ette, vaid näiteks onu Enn ütles oma voodist: „Mine võta sealt akna poolt kolmas vahe, ülevalt teine riiul, tagumises reas vasakul.“ See tundus täiesti mõistatuslik, kuid alati võiski soovitud raamatu just juhatatud kohast kätte leida. Onu Ennu raamatud olid tema oma toas ja suures elutoas. Kadrioru suures toas oli lõpuks ka natuke vanaisa omasid.
Huvi maailma vastu
TPP: Me kõik mäletame seda pilti, kuidas meie vanaisa raadiot kuulas. Kujutame selgelt ette seda ta liigutust, kuidas ta kuulas. Ta ei kuulnud viimastel aastatel kuigi hästi ja siis ta istus hästi raadio lähedal ning hoidis käega oma kõrva seal juures.
Tema huvi maailmas toimuva vastu ei raugenud praktiliselt viimse hetkeni. Sealsamas Kadriorus, kus ta päris viimaks oli, kuulas-vaatas ta alati tähtsamaid päevauudiseid ja erinevaid vestlussaateid. Rääkimata sellest, et nõukogude ajal olid meil olemas korralikud raadiod, mis olid ostetud n-ö turisti poest (kauplus, kust sai valuuta eest osta mõningaid Lääne kaupu – toim) väliskirikute abil. Need olid sellised raadiod, millega sai ultralühilainet ja Ameerika Häält püüda. Seda nad onu Ennuga kogu aeg otsisid ja kuulasid, see oli elementaarne, et otsiti erinevaid infoallikaid teistsuguse maailmakäsitluse mõistmiseks ning mujal maailmas toimuvate asjadega kursis olemiseks.
Vanaisa iseloom
GV: Ma ei kartnud teda, aga mingi tilu-lilu ta küll muidugi polnud. Ma mäletan, mingi lindi peal ma vist hakkasin jonnima, et mina ei taha praegu lugeda. See heli on mul küll kõrvus, kuidas vanaisa siis ütles: „Ei no mis siis mina, lõpetame ära. Mis me siin nalja teeme.“ Selle peale oli mul muidugi kohe: „Ei-ei, ma ikka tahan!“
TPP: Ma ei mäleta, et vanaisa oleks kunagi karjunud või isegi kellegi peale häält tõstnud.
GV: Ei-ei, mitte kunagi.
TPP: Tal ei olnud kunagi liiga palju emotsioone. Ega ta ka ei naernud laginal. Ta küll naeris vahel südamest, aga mitte laginal. Ta ei karjunud mitte kunagi, ei kärkinud, ei läinud endast välja. „Lõpetame selle nüüd ära“ – see oli maksimum, mis ta rahulikult ütles, kui ta kellegi peale võis pahandada.
Ta oli väga viisakas inimene, kes oskas väga hästi kuulata. Mulle ei meenu kordagi, et ta oleks kellegi jutule vahele seganud. Ükskõik kas rääkijaks oli täiskasvanu või laps või kuidas keegi ka rääkis. Ta kuulas kõneleja alati rahulikult lõpuni ära, siis mõtles hetke ja siis rääkis. Kui talle midagi ei meeldinud, siis ta ei öelnud seda otse välja ega näidanud ka kuidagi emotsioonidega välja, et ei meeldi. Ta ei olnud mitte üldse konfliktne inimene, vaid püüdis alati kompromisse leida ja lepitust püüda.
GV: Onu Enn oli otsekohesem.
TPP: Vanaisa ei lobisenud. Tal olid oma naljad, aga tühja juttu ta ei ajanud. Ta jutt ei olnud küll kogu aeg moraali lugemine, aga see, mis ta ütles, neil sõnadel oli väärtus. Et ta niisama oleks millegi üle lõõpinud või imelikku nalja visanud, seda ma küll ei mäleta, et ta oleks teinud. Ta oli tõsine, aga mitte kuri. Ma ei mäleta, et ma oleksin teda kartnud, pigem oli see aupaklikkus. Oma isa ma kartsin, seal oli autokraatlikkus, aga vanaisa puhul oli see pehmem, aukartlikum. Lugupidamine. Ta oli väärikas. Taas kord jõuame enesedistsipliinini – ta ei lubanud endale selliseid vääratusi. Ta oli ka sisemiselt endast ja teistest lugupidav. See oli tema sügavam sisemine loomus.
Kohati oli ta ka loomeinimene, tal tekkis laua peale paberihunnikuid, seal olid tema kladed ja muu – seal oli temale teada olev süsteem.
Ta ei olnud väga kritiseerija. Ma tean, et kirikuasjades oli ta mõnel juhul väga põhimõtteliselt poolt või vastu. Mõnede asjade eest ta võitles. Ta ei sõdinud, vaid just võitles. Aga see võitlus ei tähendanud ega sisaldanud kunagi teiste halvustamist, vaid pigem argumenteeritult oma seisukohtade esitamist.
Ta hindas teiste vaba tahet, kuigi vahel võis juhtuda, et ta soovitas üsna tungivalt teistmoodi toimida.
Sisemine kell
TPP: Ma mäletan hästi seda, et ta lonkas ühte jalga, sest tal oli nooruses olnud mootorrattaõnnetus. Ja kui ta oma ametiaja lõpu poole siin kirikus ees oli, siis tal oli kepp alati kaasas ning Piibli lugemise või kõne või jutluse pidamise ajal toetas ta selle kõverat otsa pidi talaari taskusse, et maha ei kukuks.
GV: Õige-õige, see kepp oli tal kogu aeg, kodus käis ka sellega.
TPP: Ma mäletan, kuidas ta tukkus. Ta tegi tihtipeale pärast lõunat väikese uinaku. Aga ta mitte kunagi ei kasutanud äratuskella. Ta ütles, et magab nüüd 20 minutit. Läks voodisse, pani silmad kinni ja magas. 20 minuti pärast tegi silmad lahti ja tõusis üles. Tal oli sisemine distsipliin, sisemine kell nii hästi paigas, et see oli täiesti imetlusväärne.
Vanaema Ada
TPP: Vanaema oli tõeline kirikuõpetaja proua. Nagu tänapäeval öeldakse, et iga eduka mehe taga on tegelikult hea naine. Vanaema elas oma elu kodu heaks. Ta on küll öelnud, et ta oleks tahtnud minna arstiks õppima, tal olid olnud natuke teistsugused unistused. Aga kui ta ühel hetkel otsustati mehele panna, siis nii oli. Vanaisa läks ja palus ta vanematelt ta kätt. Igaüks peab oma risti rõõmuga kandma ja seda vanaema ka tegi, tõesti ilma nurisemata.
Meie vanaema oli lõpmata hea inimene. Nagu meie emagi. Nad kohe ei mõelnud ka teistest inimestest halba. Mitte üksi nad ei öelnud välja, vaid nad tõesti ka ei mõelnud halba. Sisemine sügav headus.
Kuni lõpuni oli vanaema proua. Heas mõttes proua, nii sisemiselt kui ka välimiselt. Ta oli alati hoolitsetud: tal oli alati soeng peas ja kui külalised tulid, siis ta ei võtnud neid mitte kunagi kodukitlis vastu – ta üldse eriti ei armastanud kodukitlit, kuigi tal neid paar tükki ikka oli kapis. Tal oli alati kleit või pluus ja seelik. Pikki pükse ei kandnud ta mitte kunagi, ainult võimlemas käis dressipükstega. See oli ainuke koht, kus ta pükstega käis.
Ta oli super küpsetaja – soolased pirukad, küpsised, magusad saiad, tordid ning koogid –, tema oskusi teadsid ja hindasid paljud, tema retsepte küsiti ja tehti järele. Kuna külalisi käis väga sageli, siis vanaema kogu aeg küpsetas. Ta oli Kehtna majapidamiskooli lõpetanud: õmbles, kudus, küpsetas, keetis, koristas, tohterdas – kõike tegi. Alati oli neil kolmekäiguline lõuna: supp, praad, magustoit. Nii oli õpetatud, nii sa pead oma mehe ja pere eest hoolitsema. Rääkimata muidugi hommikusöögist. Vaat õhtusööki ma eriti ei mäleta.
Kõik külalised olid alati väga oodatud, said alati väga hästi ja maitsvalt toidetud. Sellist asja ei olnud üldse, et kodus ei oleks olnud mingeid omatehtud küpsiseid, suupisteid, pirukaid vms. Piparkoogid olid meil alati vanaema enda valmistatud tainast tehtud. Vanaema küpsetas ka veel 90-aastaselt.
Samas käis meie vanaema üsna kõrge vanuseni võimlemas ning tema painduvus ja nõtkus olid tähelepanuväärsed. Kooliajal oli ta kuulunud oma kooli naisvõimlejate rühma ja armastus liikumise vastu saatis teda terve elu. Praeguse Narva maantee 7 maja taga hoovi peal oli saal, kus ta aastaid käis kaks korda nädalas võimlemas. Isegi mina olen teismelisena paar korda temaga seal kaasas käinud. See oli tänapäeva mõttes selline jooga, akrobaatika ja „step“-aeroobika segu. Ta hoolitses oma keha ja väljanägemise eest, ta ei olnud mingi „meeleheitel koduperenaine“.
Tema kõne ja väljendid olid alati korrektsed, viisakad. Mitte kunagi ei ole ma kuulnud oma vanaema ropendamas või kasutamas labaseid väljendeid. Lugupidav oli suhtumine võrdselt nii omadesse kui ka võõrastesse, elementaarsed viisakusväljendid olid tema kõne loomulik osa. Samas puudus meie vanaema kõnes ja käitumises peenutsev toon või siis liigne familiaarsus.
Ta oli tõesti proua. Samas oli ta meie jaoks kõige armsam, soojem, hoolivam ja südamlikum vanaema!
Vanaisa huvialad
TPP: Vanaisale meeldis jalutada ja ka autoga mööda Eestit ringi sõita. Me tegime seda väga tihti. Mingil ajal ta käis ja pildistas Eestimaa kirikuid. Suvel käisime pärastlõunastel väljasõitudel või sageli ka nädalavahetustel tegime kolme-neljatunniseid väljasõite. Võileivad, keedumunad ja teetermos olid piknikukorvis alati kaasas. Vanaisaga oli hästi huvitav käia, ta teadis hästi palju. Ta rääkis ja suunas meie pilku, et vaat sealpool on see maja, siin juhtus see asi, sealpool selline ... Sõidu ajal pidasime vahepeal kinni ja ta rääkis: ta teadis taimedest, ta teadis lindudest, ta teadis kirikutest ja muudest hoonetest. Näiteks onu Enn rääkis siis, kui temalt midagi küsiti, ise ta ei jutustanud, aga vanaisa küll tegi seda kogu aeg. Ja siis istuti kuskile maha, oli väike võileivapeatus. Need olid hästi toredad käigud. Ma siiamaani mäletan, kui käisime Jägala-Joal kevaditi alati sinililli otsimas. Igal kevadel. See oli meie elu osa. Et „lähme vaatame, kas on juba sinililli. Ahah, ei ole veel, no tuleme vaatame siis järgmisel nädalal“.
Talle meeldis filmi teha ja pildistada. Meie lapsepõlvest on hästi palju tummfilme, mida ta tegi. Me tegime ükskord Kadriorus sellise filmide vaatamise õhtu, kus meie lapsed vaatasid, kuidas meie olime lapsed. See oli tänu nendele filmidele äärmiselt vahva ajas rändamise õhtu.
Hageris sai vanaisa palju aega pühendada oma sügavale aiandushuvile. Mina ei tea, kust see tal oli tulnud ja kus ta seda oli õppinud. Ta teadis aiandusest ja taimedest päris palju. Hageri aed oli olnud mahajäetud ja hooletuses. Seal ta planeeris siis kõik ümber ja tegi korda: suured floksipõõsad, marjapõõsad, õunapuud, köögiviljapeenrad ja mis seal kõik olid. Mingit aednikku tal seal küll abiks ei olnud, kõik tegi ise.
Lilli pildistas vanaisa täiesti lõputult. Diapositiive tegi neist. Iga nurga alt. Need talle väga meeldisid, ta oli justkui õrna hingega selles mõttes.
Kapis oli vanaisal umbes 20 valget särki ja ta tegi kõiki asju valge särgiga. Tõeline härrasmees. Ta läks ka aeda oma peenraid kaevama ikka sellesama valge särgiga. Meil on palju pilte, kus vanaisal on särgikäised üles kääritud ning ta kaevab labidaga aias. Tal ei olnudki tumedamat särki, võib-olla alles päris lõpus mõni kerge sinaka tooniga triiksärk oli. Aga põhimõtteliselt olid tal kõik valged särgid. Ja siis see vaene vanaema muudkui käsitsi pesi. Vanaisa kandis triiksärki ja viigipükse siin ilmas kuni lõpuni. Tema riidekapist puudusid sellised asjad nagu dressipüksid, T-särgid, pusad või tennised.
Meie vanaema pigem ei olnud selline näpud mullas toimetaja, temale tõesti meeldisid rohkem tubased tööd.
Külalised
TPP: Vanaisal käis tihti palju külalisi, sealhulgas väliskülalisi. Paljud ülikoolikaaslased, kes olid sõja eest ära läinud: Burchard Lieberg, proua Eda Maria Schneider ja teised.
Alati peeti meil jõule, lihavõtteid, emadepäeva, kõikide sünnipäevi ... Kõik sünnipäevad peeti alati õigel päeval. Kui oli kolmapäev, siis kolmapäev, kui neljapäev, siis neljapäev. Kõik sugulased, sõbrad, kolleegid ja head tuttavad teadsid seda. Kedagi ei kutsutud. Aga kõik teadsid seda, et nad on oodatud, võileivalaud on kaetud, kooki on, kohvi on.
Jõule ja lihavõtteid ning emadepäeva peeti vaid pere ringis. Vahepeal oli meie pere juba nii suur, et laua ääres oli 24 inimest – see oli meil vist rekord.
Kodused palved
GV: Mul ei ole väga palju meeles. Kõige eredamini on meeles meie õhtune lugemine ja see, et mina lugesin õhtupalve: „Jeesus, mind kata, tiiva alla võta kui kanapojukest ...“ Midagi sellist see oli.
TPP: Meie lapsepõlves oli ka õhtupalve. Selle õpetas meile vanaema. Kurb tunnistada, et vahepeal olin selle unustanud. Ma üritasin seda mõni aeg tagasi meenutada ja siis ükskord siin pärast jumalateenistust läksin kantseleist läbi, et asjasse selgust saada. Siis õpetaja Arne Hiob äkki ütleski: „Ma tean küll seda palvet! Sa leiad selle lauluraamatu lõpust.“
Meie lugesime seda:
Olen täna pattu teinud, eksituse tee peal käinud,
anna andeks armuga, pese Jeesu verega.
Kõik, kes sugulased meil, olgu Sinu hoole all,
kõik, nii suur ehk väikene, jäägu Sinu armule.
See käis kogu aeg magamamineku juurde. Pärast seda kustutati tuli.
Meil olid kodus omad reeglid: alati enne sööma asumist loeti söögipalve ja kunagi ei tõusnud keegi lauast ilma tänamata. Need olid elementaarsed toimingud, need on meid saatnud sünnist saati, oleme nendega koos üles kasvanud. Söögipalve oli selline:
Oh Issand Jeesus tule,
Sa meile võõraks ole,
Sa meie lauda kata,
kõik õnnistada võta.
Kirikuskäimine
TPP: Sageli juhtus, et veetsime lastena nädalavahetuse vanaema-vanaisa ja onu Ennu juures Lasteaia tänaval. Sellistel pühapäevadel viis meid kirikusse vanaema. Vanaisa sõitis küll autoga, aga ma ei mäleta, kas ta ka kirikus käis autoga. Tema läks kirikusse pühapäeval alati varem. Meie vanaemaga läksime hiljem trammiga järele. Vanaema kirikus laulmise ajal alati näitas mulle sõrmega, kusmaal parasjagu järg on. Meie vanaemal oli väga ilus lauluhääl.
Tead, mis vanaisale meeldis! Talle meeldis kohvikus käia. Või mitte niivõrd kohvikus käia, kuivõrd kooki osta. Tema lemmik oli beseekook. Seda ta Viru kohvikust käis pühapäeval pärast kirikut ostmas, sabatas seal ja tõi beseekooke. See oli tema lemmik.
Vanaisa ei ostnud kunagi ise lilli. Kui talle kirikusse lilli toodi, siis ta muidugi tõi need koju ja andis mammale, aga ise ta kunagi neid ei toonud. Kui ta linnast tuli, siis ta tõi saia või kooki. Ta armastas magusat väga.
Aegade tõmbetuultes
TPP: Söögipalve, õhtupalve, kirikus käimise jms kohta ütleksin veel, et meile ei tehtud mitte mingeid etteheiteid. Me oleme kõik olnud tublid oktoobrilapsed, abivalmis pioneerid ja kuulunud kommunistlike noorte perre – nad täiesti aktsepteerisid seda. Nad said aru, et lapsed peavad olema koolis ja kuuluma nendesse organisatsioonidesse. Selle kohta ei olnud mitte ühtki halba sõna või etteheidet ega olnud ka püüet meid kuidagi „valgustada“. Vanaema on aidanud mul pioneeri kaelarätti triikida jms. Neil oli omal nii palju sisemist kindlust, veendumust ja usku, et nad said aru – kõik see ei kõiguta neid. See ei ohusta.
Mu isa Bruno Junk ja vanaisa olid täiesti erinevad. Isa oli paljuski olude sunnil parteilane, tema tahtis teistmoodi elada, ta pidi seda tegema ja peret üleval pidama. Samas ta natuke kannatas selle tõttu, tema tippjuhikarjäär takerdus selle pärast, et tema äi on kirikuõpetaja. Vene ajal see oli suur halb asi. Ühel hetkel jäigi ta karjäär selle tõttu seisma. Konkurendid kasutasid seda ära ja ütlesid partei keskkomitees, et „no vaadake, selline inimene ei sobi ju“. Selle taha asi ühel hetkel jäigi. Aga ma ei mäleta, et isal ja vanaisal oleks kunagi olnud mõni selleteemaline sõnavahetus või konflikt. Tõenäoliselt sel teemal omavahel oli kunagi arutatud, asi oli selgeks tehtud ja edaspidi seda vaikimisi aktsepteeriti. Küll meie isa ei käinud meiega jõulude või teiste pühade ajal kunagi kirikus, kui me lastena emaga kirikusse tulime. Isa jäi koju. See oli kuidagi selline enesestmõistetav asi, et ei tekitanud omavahel probleeme ega lastes liigselt küsimusi. Samas kedagi ei kritiseeritud ega halvustatud ei enne ega hiljem.
Me kõik oleme ristitud, meie lapsed on ristitud ja meie isa pole midagi selle vastu öelnud. Ma küll ei tea, kas isa oma laste ristimise ajal oli kirikus, kuid kirikuskäimisele järgneval ristimispeol on ta alati kohal olnud.
Põlvnemised ja nimed
TPP: Olid Albert Soosaar ja vanaema Ada. Siis onu Enn ja Malle. Onu Ennul lapsi polnud. Meie oleme Malle lapsed: Aita-Maret, Tiina-Piret, Kaja-Reet, Peeter-Tõnis. Täpselt sellises vanuse järjekorras olimegi. Seda ma ei tea, miks kõigil on kaks nime. Mingid naljajutud olid, et vanemad ei saanud kokkuleppele ... Võib-olla tundusid sellised nimed siis lihtsalt popid ja noortepärased.
GV: Minu poeg Albert on nüüd pooleteiseaastane. Mul on oma mehega kohe algusest peale selge olnud, et laste nimed tulevad esiisade järgi. Vanem laps on Bruno Aleksander, teine on Albert Ferdinand. Mõlemalt poolt nii-öelda samade inimeste järgi. Minu enda nimi tuleb aga raamatust. Ema pani. Jelena Iljina „Neljas kõrgus“ oli see raamat. Aga kuidas vanaisale see nimi meeldis? Onu Ennule Gajanee ei meeldinud ...
TPP: Ma ei tea. Ega vanaisa ju üldse eriti ei kritiseerinud. Nemad vanaemaga tõesti armastasid oma ligemesi ega sundinud kedagi vägisi muutuma. Küll olid nad alati olemas ja jagasid oma aega, kui keegi soovis nendelt abi, nõu või õpetust saada.
Laulatused, mittelaulatused, leer ...
GV: Aga kuidas mummi ja vaari (Malle ja Bruno Junk – toim) said abielluda? Kas vanaisa laulatas nad?
TPP: Nad ei olnud laulatatud! Nad olid ainult registreeritud.
GV: Aga kuidas vanaisa seda lubas, et oma tütar ei ole laulatatud?
TPP (naeratades): No ma ei tea, ma ei olnud juures, kui see juhtus. Vaari oli läinud vanaisa juurde ja palunud ta tütre kätt. Ja siis oli kutsutud meie ema ja öeldud, et näe, nüüd on selline asi toimunud. Mitte et isa oleks laskunud ema ette põlvili, et tule mulle naiseks, vaid see kõik käis teisiti. Ema küll ütles, et ta oli oodanud ja lootnud seda, aga tegelikult ta ei teadnud seda päeva, millal see niimoodi juhtub. Ta ütles, et ta tõesti ei teadnud seda. Ta oli kohe muidugi rõõmuga nõus, aga kõigepealt küsiti ikkagi isa käest tütre kätt.
Ja meie ise saime leeritamise puhul Mustamäel privaattunnid. Mõnes mõttes on isegi kahju, et me ei käinud kirikus, aga vanaisa tegi meile eraldi leeritunnid. Minu mees ei olnud ristitud. Tema ristimine tehti koos leeritamisega ära. Ja vanaisa tegigi meile kahele siis leeritunnid. Need kestsid päris kaua. Käisime kaks korda nädalas seal, ta luges meile Piiblit ja natuke seletas seda. Ju siis vanaisa tahtis ise meile neid teha. Sel ajal ta ise enam ei olnud kirikus nii palju – võib-olla siis sellepärast. Ma ei tea, kuidas see niimoodi oli. See oli aastal 1988. Seda ma ka ei tea, kust meil tuli mõte laulatust saada, toona see ei olnud ju niivõrd tavaline ... Ma ei tea, kuidas asjad nii tulid! Ju siis pidi nii minema.
GV: Aga mina olen alati teadnud, et ma tahan laulatust. Sellel suvel see tuleb. Meie abielusõrmused on vanaisa ja mamma omad. Need hoiti mulle. Need olid emal ühe karbi sees, aga seal karbis oli kiri, mis ei käinud kindlasti mitte nende sõrmuste kohta. Seal oli kiri „Gajaneele leeri lõpetamiseks vanaisa Albertilt“. Aga mina ju lõpetasin leeri siis, kui vanaisa oli juba ammu läinud, umbes kümme aastat oli surnud! Ma käisin leeris 2005. Aga vot ma ei tea, mis seal karbis oli, ju see läks kuidagi kaduma.
TPP: Nende enda abielu oli rõõmus ja rahulik. Ega meie vanaema ka eriti ei nurisenud. Võib-olla tal oli oma sees mõni väike mõte – ta ju tahtis arstiks minna jms –, aga kui ei saanud, siis ei saanud.
Meie vanaemal oli emaarmastus see, mis teda hästi kaua siin meie juures hoidis. Lõpus oli tal ainult see mure, et mis saab onu Ennust, kui teda enam ei ole. See hoidis teda püsti ja toimekana. Tegelikult tal oli raske, ta juba ammu rääkis: „Ma olen nii väsinud ja tahaks ära minna. Aga mis saab Ennust, kui mind enam pole?“
GV: Ja „Vaprad ja ilusad“ oli ka vaja ära vaadata. Seda ta ütles ka, et ei saa ju ära minna, „Vaprad ja ilusad“ ei ole veel läbi ...
