Tallinna Jaani kiriku õpetaja, Tallinna praost Albert Soosaar oleks tänavu saanud 110-aastaseks. Sellest värvikast vaimulikust liigub linna peal palju lugusid ning ta piiblitunnid olid omal ajal legendaarsed.
Kuulutasime 2016. aasta aprilli algul ühe nädala kiriku Facebooki lehel sümboolselt Albert Soosaare nädalaks ja avaldasime seal meenutuslugusid inimestelt, kes on õpetaja Soosaarega tihedalt kokku puutunud. Räägitud said väga erinevad tahud õpetaja Soosaarest.
Ajas vaatasid tagasi organist Henn Eerik, Jaani kiriku muusikatöö koordinaator Aivi Otsnik, Albert Soosaare lapselaps Tiina-Piret Peegel koos õp Soosaare lapselapselapse Gajanee Valamaaga ning teoloogiadoktorid ja õppejõud Tiit Pädam ja Randar Tasmuth.
Aitäh kõigile meenutajatele!
Aga selleks, et kõigil oleks selge, kellest täpselt tuleb juttu, ütleb õpetaja Jaan Tammsalu sissejuhatavad sõnad:
„Albert Soosaar (1906–1995) – lahkunud legend, kirikuõpetaja – oli nii värvikas ja nii võimas, et kui ma kuulen ühelt või teiselt inimeselt temast lugusid, tekib mul vahel tunne, kas nad mitte ei räägi täiesti erinevatest inimestest.
Kui ma lugesin need meenutused läbi, mis siin ilmuvad, siis üks meenutaja ütleb, et ei mäleta küll, kuidas Albert Soosaar oleks kunagi kedagi kritiseerinud või kellegi jutlust n-ö üle rehitsenud, aga teine väidab, et ta oli teinud seda pidevalt. Nii et kes kuidas mäletab. Kui keegi on meie mõtetes muutunud positiivseks kangelaseks, siis eks me kogumegi kokku ja kuuleme ka peamiselt head. Aga kui me oleme neutraalsed või isegi kriitilised kuulajad, siis me võime sellesama inimese suhtes meenutada ka võib-olla hoopis teistsuguseid külgi.
Minu jaoks oli neid meenutusi hästi põnev lugeda, sealt tulid vahetevahel välja risti vastupidised arvamused. Aga ühes on kõik arvajad ühte meelt – ta oli võimas kuju, ta oli mees, kes teadis, mida ta tegi. Tal olid oma kindlad seisukohad, neid ta kaitses nii, et kasvõi tükid taga. Need vaidlusõhtud on legendaarsed, kus erinevad teoloogid kaitsesid oma erinevaid seisukohti ja kus üliõpilased, kes veel ei tundnud neid õppejõudusid ega vaimulikke, kes seal vaidlesid Usuteaduse Instituudi konsistooriumi majas, tõmbusid vahel lausa ahju taha küüru, sest nad arvasid, et kohe läheb löömaks, kui Soosaar oma seisukohta kaitses. Näiteks et tuleb öelda „põrguvald“, mitte „surmavald“ ... Ühe sõna pärast võis seal korralikuks andmiseks minna. Aga loomulikult mitte midagi lendama ei hakanud ja käed käisid üksnes selleks, et ütelda: „Mul on õigus!“
Soosaar kindlasti oli väga võimsalt oma veendumuste kaitsja ja nende eest seisja. Osad inimesed ütlevad, et ta oli tõsiluterlane. Aga mina ei saa aru, kes või mis on tõsiluterlane – kas see on tõsiluterlane, kes kindlasti käib talaaris?
Tal oli väga põhjalik ja süstemaatiline haridus. Sealt tuleb ka kindlus oma veendumuste juurde jääda. Tal oli nii sügav põhi all, et need, kelle haridus oli natuke nõrgem, ega nendel ei olnud lihtne temaga vaielda. Tal oli väga palju argumente oma seisukohtade tõestamiseks.
Siin, selles kirikus oli ta vaimulik aastatel 1967–1986. Kuni Toomas Pauli tulekuni. Toomas Paul vahetas ta välja ja seejärel lahkus ka Kuno Pajula, kes sai peapiiskopiks. Soosaar oli selleks ajaks juba päris viletsaks jäänud. Ühel hetkel ta siit pidulikult pensionile ka saadeti.
Aga ütleme nii, et tema puhul on olnud hämmastav see, et ta on algatanud Tallinna kesklinna kirikus asju, mida väga paljud teised ei julgenud isegi mitte kuskil külakirikus teha. Mitmete erinevate nimetuste all hakata siin tegema asju, mida nõukogude ajal tegelikult ei tohtinud teha ... Olgu need sisuliselt siis noorteõhtud või noortekoori käimapanek või kirikusaalis piiblitundide pidamine. Mul on hästi meeles see, mida on kirjutatud selle kohta, kui peamiselt vene keelt rääkivad nõukogude ametnikud olid hakanud Soosaart keelama, öeldes et see on piibliKOOL, aga kooli ei tohi kiriku juures olla. Seepeale olevat Soosaar vastanud, et ta pole siin kunagi kellelegi hindeid pannud ega hakka ka edaspidi panema, mingit kooli siin pole, vaid on lihtsalt üks lühendatud liturgiaga jumalateenistus: „liturgiaks“ olid siis alguspalve ja lõpupalve ning alguslaul ja lõpulaul. Ta nimetas selle liturgiaks, leidis oma põhjenduse.
Muide, Soosaare ajal algasid ka organist Endel Kingu poolt tehtud hardushetked. Esialgu olid need kolm-neli kuud ja hiljem paisusid tänasteks, klassikalisteks õpetaja mõtisklusega hardushetkedeks, mis on nagu aamen kirikus olnud alates 1968. aastast alates. See oli väga ilus algatus. Mitte Soosaar ei algatanud neid, vaid need algasid Soosaare peaõpetajaks oleku ajal, tema andis loa nende alustamiseks.
Nii et on väga palju asju, mille peale jääb ainult imestada, kuidas ta julges, kuidas ta sellega hakkama sai. Kas oli seal natuke põhjust ka väimeespojas? Kas tal oli tippsportlase ja kommunistlikku parteisse kuuluva väimehe näol seljatagune olemas? Me ei tea seda, see jääbki saladuseks, kuidas ta sai omale rohkem, kui mõned teised said sel ajal omale lubada. Aga mina suudan küll uskuda seda, et temas oli nii palju julgust ja kuraasikust, et ta lihtsalt surus asjad läbi ja vaatas, et no mis te minuga ikka teha saate ...
Aga nüüd anname sõna õpetaja Soosaarega kokku puutunud inimestele. See on hea lugemine. Lugege kindlasti! Minevikku mitte mäletavad inimesed pidavat tulevikuta elama. Tasub mäletada ja osa saada ka teiste mälestustest. Sellel kirikul ja kogudusel on põnev ajalugu ning siin töötanud inimesed on üks ilus osa sellest.“
******
(Kõik meenutuslugude juures ilmuvad fotod pärinevad Albert Soosaare järeltulijate, Aivi Otsniku, Tiit Pädami ja Randar Tasmuthi erakogudest ning Jaani kiriku arhiivist.)
