Räägivad õpetajad JAAN TAMMSALU, ARNE HIOB ja MIINA PIIR
Teeme alustuseks selgeks teie suhted kloostritega. Milliseid kogemusi teil on?
Arne Hiob (AH): Ma olen käinud Taizé kloostris. See on oma päritolult protestantlik, aga sinna kuulub ka katoliiklasi. Selles mõttes on nad oikumeenilised. Isegi kui vend Roger’d maeti, siis katoliku kirikus paavsti järel teine mees, kardinal Walter Casper jagas kõigile armulauda, küsimata mis konfessioonist keegi on. See on katoliiklastel erakordne käitumine, mida küll aeg-ajalt ette tuleb.
Ma olin seal nädal aega ja sain kloostrikogemusena seda, et kolm korda päevas olid jumalateenistused ja ülejäänud vaimulik meditatiivne tegevus. Panin tähele, et sisse tekkis mingisugune vaimne rütm, mis hakkas nagu ratas tööle. Mulle tundub, et midagi sellist inimene ka vajab. Muidu ta laseb ennast muudel jõududel kaasa tõmmata – nagu siin meie linnas kisuvad meid igasugused muud muljed nagu ratas enda järele jooksma. Kui seda sihilikult teha kloostris nii, et palvused seda juhivad, siis võib hakata tulema taju, et igavik ei ole igav. Tavainimesele väljastpoolt kloostrit tundub, et kloostrielanikel on väga igav: neil pole midagi teha, pole varandust, naist, perekonda, kuuletu ainult … Aga Jumala igavik on midagi tohutult rikast. Seda õpitakse kloostris ja palves tundma. Meie tunneme seda vähe, aga seal võib hakata sellest aimu saama. Inimesel on tegelikult kõik, kui ta suudab seal vastu pidada ja seal koduneda.
Ma olin Taizés sellel ajal, kui hull naine tappis vend Roger’. Siis oli seal 161 eestlast, kaasa arvatud Enn Auksmann, kes istus minust natuke tagapool. Me kuulsime karjatust ja kuulsime mikrofonidest, et attack oli toimunud. Arvasime, et oli südameatakk – alles järgmisel hommikul saime teada, mis rünnak see oli olnud.
Külastanud olen muidugi ka teisi kloostreid: Kuremäed, Pühtitsat. Mul oli vahepeal kombeks seal igal aastal käia. See oli rohkem ülevaatereis.
Jaan Tammsalu (JT): Minu kogemus kloostriga on täpsalt samuti nädal aega Taizés. Aga see kogemus oli erinev seetõttu, et kedagi sel ajal ei tapetud. Teine erinevus oli see, et ma olin kahe suure bussitäie juht ja olla 90 inimese juht ning vastutada kogu selle asja eest … Sel juhul sul väga ei ole võimalik keskenduda headele asjadele ja sellesse heasse rattasse minna. See kloostrielu rahustas mind ennast natuke maha, aga ma ei saanud olla kloostris tegev. Samas ongi see, et sa oled kloostris siiski alati külaline, sa ei ela seal, sa ei ela seal tavapärast elu, vaid sind pannakse külalise positsioonile. Sina ei koori kartuleid, ei tegele igapäevaste tegevustega, vaid sul on seal privaatprogramm. Ja olgem ausad – kuigi Taizés olevat nimetatakse kloostriks, on see, mida seal tuhanded nädalaks kohale tulijad kogevad, üsna erinev tavakloostrist.
Miina Piir (MP): Mina olen olnud Soomes Lintulas kaks nädalat talguline, samuti Pokrova kloostris. Mõlemad on õigeusu omad. Lintula on Konstantinoopoli jurisdiktsioonis, aga see on täiesti autonoomne klooster. Lintula nunnaklooster on välja kasvanud Valamo kloostrist Heinävesil. Algupärane Valamo mungaklooster asus (asub siiani) saarel, Valamo (остров Валаам) on saar Laadoga järve põhjaosas. Koos ligi 50 ümbritseva väikesaarega moodustab Valamo saarestiku, mis enne Teist maailmasõda kuulus Soomele, praegu on see Karjala Vabariigi koosseisus.
10. sajandil rajati saarestiku suurimale saarele samanimeline õigeusu mungaklooster – Valamo Issanda Muutmise klooster, mis tegutses Talvesõjani. Siis asusid mungad ümber Heinävesile ja rajasid sinna uue kloostri. Valamo saarel taastati klooster aga alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Praegu on seal ka nunnaklooster.
Lintulas võetakse talgulisi vastu põhiliselt suvel, kuid võib ka muul ajal minna. Seal on ka võõrastemaja – väikese raha eest –, kui tööd ei soovi teha. Talgulised teevad tööd kaheksast neljani ja saavad selle eest prii öömaja ja toidu.
Olin Lintula nunnadega varem meilitsi suhelnud, nii et läksin vägagi teadlikult sinna. Kloostris hakkas iga päev end üles kirjutama ja kuigi Eesti Kirik ootas talgumuljeid, kujunesid need ajalehe jaoks liiga pikaks. Eesti Kiriku peatoimetaja Sirje Semm luges esimesi päevi mu kloostripäevikust ja ütles, et andku ma see raamatuna välja.
Minu kloostrikogemus läks „täie ette“. Mitte et ma seal oleksin esimest korda kokku puutunud Jeesuspalvega, aga seal ma tõepoolest praktiseerisin seda päris hoolega. Mingi automaatsus tekkis. Kui hakkad lugema, siis ikka tõesti loed seda kogu aeg ja lõpuks see loeb end ise. Jeesuspalve on jäänud, see on iga päeva osa.
AH: Mulle meenus veel üks kloostrikogemus. Me olime Matthias Burghardtiga Lutheri radadel. Marburgi lähedal on naiste protestantlik klooster, täpsemalt õeskond. Naised elavad seal vallaliselt töötades ja mitte nii karmi elu kui katoliiklikud nunnad. Seal oli kaks või kolm palvust päevas ühise korra järgi. See liikumine tekkis 19. sajandil. Protestantlusse on sisse kirjutatud, et see kipub ilmalikustuma. 20. sajandi üks suuremaid luterlikke teolooge Paul Tillich ütleb, et kui protestantlikku kirikusse ei voola pidevalt juurde katoliiklikku sakramentaalset substantsi, siis protestantlik kirik muutub täiesti ilmalikuks. Seepärast on aeg-ajalt nn kõrgkiriklikke liikumisi, mida on meil nimetatud krüptokatoliikluseks. Seal on tekkinud Saksamaal niisugused kloostrid, mis on protestantlikku päritolu.
JT: Anglikaanidel on Inglismaal kloostrid olemas, olen mõnes käinud.
MP: Soomes on ka üks luterlik klooster olemas. Ma uurisin, seal oldi samuti talgulistest huvitatud, väike osavõtumaks oli ka.
Mis on klooster? Kes seal elavad?
AH: Hakkame sõnadest pihta. Klooster tuleb sõnast claustrum, see tähendab ‘suletud paik’ Muide, inglise keele sõna closet ehk klosett tähendab sedasama, watercloset tuleb samast sõnast, veega suletakse ära (võrdlus puudutab muidugi ainult vormi ja sõnade tähendust, ärgu keegi solvugu). Kreeka päritolu monasterion tuleb sõnast monas, mis tähendab ‘üksik’– mono ja stereo. Monasterion tähendab üksildast paika ja munk on üksiklane. Ka sõna „eremiit“, mida kasutatakse – eremos –, tähendab kõrbe, üksildast, tühja paika.
Nii et kloostri mõte on kindlasti eraldumine. Kindlasti on seal tahe olla justkui Noa laev keset maailma, kindlasti getostuda, st müürid peavad ümber olema. Ja kui kurdetakse, et miks mõnda kloostrisse sisse ei lasta, väravad on kogu aeg suletud, siis väga lihtsal põhjusel. Milleks kloostrisse minna, kui sa teed seal kõike täpselt samamoodi nagu mujal maailmas? Kloostri mõte on just see, et sa saad olla sellest muust asjast eemal, teha endale palvetsentrumi, nii et palve hakkab hõõguma ja hakkab ümbrust mõjutama. Ortodoksid ütlevad, et kui kloostrid maailmast ära võtta, siis tuleb allakäik. Ja samuti ütlevad ortodoksid, nagu ma olen lugenud, et õigeusu kiriku iva ja kogu tuum on munkade ja nunnade kloostrites.
Ütleme nii, et mungad ja nunnad on nagu tippsportlased. Meie harrastame kehakultuuri, aga nemad on tippsportlased vaimulikul alal.
MP: Munkluse algaegadel oli kloostrielu ja pühendumine inimese põhiline eesmärk, ilmalik elu oli pigem alternatiivne variant. See oli väga oluline inimese jaoks – käia oma teed vaimulikult. Kloostrielu on maailma, sealhulgas maailma väärtuste kõrvalejätmine ehk siis sügava palveelu vorm.
JT: Võib-olla ma toon siia ühe aspekti juurde. Käies Petseri kloostris ja vaadates, mida kloostrimüüridest umbes 50 meetri kaugusel müüakse, siis ma ütleksin seda, et see klooster ei mõjuta väljaspool kloostrimüüre suurt midagi. Seal müüakse paganlikke amulette ja igasugust muud jama ning kloostrivennad käivad sealt mööda ja vaatavad, et äri õitseb hästi … Teoorias on see väga hea, et klooster muudkui mõjutab. Aga klooster võib mõnel hetkel ka tõsiselt alla käia ja küllap see Lutheri mõte kloostrite laialipeksmisest lähtus eelkõige mingitest tema isiklikest kogemustest, sellest, missugust siseelu ta seal nägi.
MP: Ma vaidleks natuke vastu. Seda, et väljaspool kloostrimüüri olev ei häiri munka või nunna, ei paneks ma allakäigu arvele, sest neid tõepoolest see ei häiri. Neid ei häiri väga paljud asjad. Olen näinud katoliiklasest nunna ajalehekioski juures, kus ta otsis mingit konkreetset ajakirja. Pornoajakirjad tõsteti kõrvale, need teda absoluutselt ei häirinud. Paljude asjadega on tehtud rahu. Kui olen maised asjad kõrvale jätnud, siis mis mul nendega enam pistmist.
Milline on luterlik arusaam kloostritest?
MP: Martin Luther oli augustiini munk ja eks me saime selle „augustiinluse“ sealt muidugi kaasa. Kloostrielus algas tugev allakäik 14. sajandil, mitmed asjad langesid kokku: kloostrid kosusid ja tegelikust vaesusekohustusest paljuski loobuti, palju oma tööst (raamatukunst, maalimine, kullassepakunst) oli antud ilmalikele käsitöölistele ja kui veel trükitehnika loodi, mis põhjust siis veel oli Piiblit ja pühasid tekste hanesulega kriblida ... Seega oli tollane „kliima“ vägagi valmis kloostriasukate töö mõttetuks tunnistama ja Luther teadis ju „täpselt“, kui valgeks peavad olema lubjatud kirikuseinad ja kuidas mungad ja nunnad peavad elama ehk siis abielulises suhtes kloostrist väljaspool.
AH: Meil ei ole head teod väärtustatud õndsaks saamiseks. Head teod peavad iseenesest tulema usust. Kui ei tule iseenesest, siis need on kahtlased. Siis need on alateadliku edevuse produktiks ja sa tahad ennast Jumala ees hästi tublina näidata. Siis on see veel hullem kui see, kui oleksid pätt kuskil joomalauas, sest sa püüad võltsvagadust harrastada. Ma natuke utreerin nende sõnadega, aga mingi selline klišee on tulnud. See ei ole päris luterlik, aga see on luterlikul taustal levinud. Head teod ja vagadus ei oma iseseisvat tähendust – ja siis ei saa ju olla kloostreid! Sellel pole mingit tõsist tähtsust.
MP: Seda küll, aga Luther sai kõik kloostrist, kogu oma hariduse, oma vaimuliku elu, sisemise küpsemise jne. Kui ta sealt välja tuli ja oma teesid seina peale lõi, siis oli must maa järel. See, et ta ei tundnud vajadust ka meid ülejäänuid kõige selle rikkusega, mida kloostrielu annab, õnnistada, see on asja kiivas pool.
AH: Jajaa. On öeldud ka nii, et Luther tõi kloostrielu ilmalikku ellu. Seda, mida tegi munk või nunn kloostris – jumalateenistusel käimine, Piibli lugemine ja töötamine –, pidi Lutheri meelest tegema iga kristlane: tegema oma ilmalikku tööd, käima jumalateenistustel ja lugema Piiblit. Asjal on tugev iva. Nõrk külg on see, et kõik ei ole niisuguseks asjaks võrdselt valmis, inimesed on erinevad. Aga tunnustuseks tuleb öelda, et ikkagi on olnud protestantlikke sajandeid, kus usku on võetud väga tõsiselt – enne kui ilmalikustumine hakkas kõike hävitama ja labastama.
Tihtipeale öeldakse seda, et inimene ei tohiks kloostrisse põgeneda oma maailmast või teiste inimeste eest.
MP: Ega siis ei võetagi …
JT: Sa pead seal teiste inimestega koos elama ja kui sul on väljas teiste inimestega suhtlemisprobleemid, siis ära loodagi, et keegi sind sealt uksest sisse laseks, või kui kogemata vastuvõtjaid ära pettes pääsedki, siis veered sealt üsna kiiresti tagurpidi välja.
MP: Mitte ainult suhtlemisprobleemid, vaid kui üldse on mingi tõsisem probleem, siis ei maksa üritadagi. Kloostrisse ei minda probleeme lahendama.
JT: See ei ole põgenemine teiste inimeste eest. Sealne inimene peab palju rohkem arvestama teiste inimestega, sest sa elad seal nii ninapidi koos, sa pead seal alluma. See on selgelt hierarhiline süsteem. Ma tean inimest, kes on mitu korda kloostrist ära tulnud seetõttu, et tema oli muusik ja teda sunniti seal koorima kartuleid. Tema ei tahtnud mingil juhul kartuleid koorida, tema jaoks oli alandav oma peenete külmakartvate näppudega kartuleid koorida. Seal on kuuletumispool ja alandlikkuspool – kõik see tuleb kloostris läbi teha ja sind katsetatakse, pannakse proovile. Mitte küll nii nagu Aabrahami, aga mõned asjad murduvad inimeses siiski võib-olla väga raskelt. Selleks peab olema väga hästi valmis, et sinna sisse kasvada.
AH: Aga vaat selle muusikuga ongi see, et kuna ta mõtles oma sõrmede peale, siis ta ei olnud valmis minema kloostrisse. Tal oli ikka tahe olla muusik edasi.
Mulle meenub, et ka meil protestandi kirikus on vahel mõned öelnud, et klooster on varjupaik neile inimestele, kes mujal hakkama ei saa. See ei pea üldse paika! Pigemini on see tippsportlaste koondumispaik või midagi taolist. Ja vaimne mõju loomulikult ei ole nii otsene, et see mõjutaks ilmtingimata inimeste välispidist elu. Pigemini eeldatakse vaimumaailma mõju. Palve ja vaimse maailma mõju sellise taevaliku potentsiaali läheduses … Inimeste käitumine ei pruugi tihtipeale muutuda, aga vaimsete maailmade liikumine on ju tunda.
See on tunda sellest, mismoodi on ortodoksi rahvastel siiski usk, hoolimata tihtipeale nende eetikast, olnud sügaval südames. Ka kloostrid on ikkagi püsinud, samal ajal nende osalus on vähenenud. On leitud – ma olen lugenud –, et kloostrielu tingimused ei pea vastu tänapäeva maailmas.
Kui hierarhilised on kloostrid?
JT: Kloostrid on hierarhilised. Siin on oma isad-emad, kes kogu asja juhivad, kogu struktuur peab toimima. Ei ole nii, et hommikul tullakse kokku ja küsitakse, kes täna on pealik. Teatakse kogu aeg, et ema Varvara on ja kogu lugu. Ja kui ema Varvara sureb, siis valitakse uus. Klooster on väga selgelt hierarhiline süsteem. See tähendab, et inimestel, kellele hierarhia üldse ei sobi, ei ole kloostrisse asja.
AH: Siis tuleb minna vennastekogudustesse. Seal on vennad põhimõtteliselt võrdsed.
JT: Nojah, teoorias küll.
AH: Meenub, kuidas katoliiklastest preestrid umbes 15 aastat tagasi rääkisid, et palju hullem kui tsölibaat on kuulekus.
MP: Nojah, kolm tõotust, mis nad annavad, on seksuaalsusest loobumine, kuulekusvanne ja vaesus ehk oma varast loobumine.
AH: Ühesõnaga sa annad ära kõik materiaalse ehk oma varanduse, sa annad ära vaimse ehk perekonna ja sa annad ära ka iseenda.
MP: Et saavutada kirgedest vabanemine, alandlikkus ja lakkamatu palve – ehk siis Jeesuspalve.
JT: Mõnes mõttes võib öelda, et klooster hoolitseb siis su eest. Klooster ei jäta oma vaeseid ega hädiseid. Sul on elu lõpuni garantii. Täna me ei tea, mida teeb meie esimene, teine või kolmas pensionisammas. Aga kui sind võetakse kloostrisse ja sa saad seal mungaks või nunnaks, pead seal vastu, siis võid sa olla kindel, et kui sa seal ikka mingite väga ränkade asjadega hakkama ei saa, siis klooster hoolitseb su eest sinu maise elu otsani. See on see, mida mõni inimene sealt otsima läheb. Ta ei kujuta ette, et seal võib ka teine pool olla.
AH: Õnneks mina kujutan.
MP: Väga lihtne on mõelda, et vanana lähen kloostrisse … Aga nunnakloostrite liikmeskond on nii palju vähenenud, et seal on põhiliselt vana seltskond. Kui sa üritad kasutada seda varianti, et sinu eest seal hoolitsetaks …
JT: … siis sa võid ootamatult olla kõige noorem ja pead hoolitsema kogu ülejäänud seltskonna eest.
MP: Ometi toetatakse neid, kes on seal pühitsuse saanud, kuni surmani. Ja hierarhia poolelt veel – hierarhia on väga oluline põhjusel, et säiliks kord ja distsipliin. Kloostris ei hilineta ühelegi söögikorrale poolt minutitki. Distsipliinita teadupärast ei saavuta ka ilmalikus elus midagi. Kui sul ei ole mingit distsipliini ja sa ei allu mitte millelegi, siis on kloostris väga raske.
AH: See on piltlikult seesama müüride olemasolu. Või ka otseselt – oleneb kloostrist. Käisime umbes aasta tagasi Pühtitsa kloostris. Sealse nunna seletusest selgub, et elu on muutunud. Pole enam ühiseid söömaaegu. Sest töö iseloom on selline, et sa ei saa tööd niimoodi katkestada.
MP: Meil oli Lintulas ka ainult õhtusöök koos nunnadega, hommiku- ja lõunasöök olid talgulistel omaette.
AH: Eks nad peavad oma eripära ikka hoidma, muidu kaotab asi mõtte …
Miks minnakse kloostrisse?
JT: Seal on erinevaid põhjusi, aga kindlasti uuritakse kloostris järele see, kas need põhjused on neile ka vastuvõetavad. Nagu me juba rääkisime – klooster ei ole põgenemise koht. Põgenejaid sinna vastu ei võeta. Aga lihtsalt öeldes on see Jumalale lähemale saamine. Usus kasvamine.
MP: See on ka vaikuse ja üksiolemise vajadus. Keegi ei sunni sind kloostris suhtlema, keegi ei sunni jumalateenistusele. Keegi ei sunni sind ka palvele. Kuna tegeled vaid enda töö ja palvega, siis tõmbab kloostri poole neid, kel on soov end tundma õppida. Ei ole vist tähtsamat nõu inimesele kui Sokratesele omistatud „Tunne iseennast!“. Mulle meeldiks mõelda, et see tõde on veel vanem. Kuid enamik inimesi jah kahjuks elab kogu elu nii, et ei õpigi ennast tundma, küll aga arvab end ülihästi tundvat teisi oma ümber. Enesetundmine ei saa aga kuidagi olla lahus Jumalast, seetõttu pole see just kerge tee.
Milline inimene võib kloostrisse minna?
MP: Kõik võivad. Tuleb võtta ühendust ja küsida. Loomulikult sinuga tutvutakse telefoni teel, täidad ära ankeedi, et mis tööks oled valmis, saadetakse kloostrireeglid tutvumiseks jne.
JT: Kaks asja on: üks on see, et kes võib minna kloostrisse nunnaks-mungaks, teine, et kes võib minna külastama. Need on kaks täitsa erinevat asja. Avatud kloostrid võtavad ka külalisi vastu. Vahel on seal küll konfessiooni kuulumise või ajalised piirangud.
MP: Muidugi on põnev kloostreid külastada, aga kui on soov süveneda, siis võiks kloostris ikka mõnda aega elada. Talguliste töövõimalused on kloostrite kodulehtedelgi olemas. Kui tahad talguliseks, siis tähendab see, et oled valmis söögi ja öömaja eest kaheksa tundi tööd tegema. Pühapäeva on püha päev, hingamispäev.
Kas on õigus kloostrist tavaellu tagasi pöörduda?
MP: Köit jalga ei seota.
AH: Saab pöörduda. Ega seal vangis ei olda. Selles pole küsimus.
JT: Aga kas suudetakse enam tavaelus elada, see on teine asi. Kui sul on väga pikk kloostrikogemus taga, siis võib juhtuda, et sa ei saa enam tavaelus hakkama.
MP: Eestlannast nunn Augusta solvus Lintula kloostris kellegi peale ja läks aastateks minema. Siis tuli tagasi, palus andeks ja oli kuni surmani seal. Ta oli vist 92, kui suri. Enne vahepealset minekut oli ta aastakümneid kloostris olnud.
JT: Selline võimalus on jah olemas, aga see ei ole sisse kodeeritud, et käidki ära, paned oma nunna- või mungapühitsuse varna ja siis tuled tagasi, võtad selle varnast ära vms.
MP: Siin tuleb jälle hierarhia mängu – kas seda lubatakse teha ja mis hetk on see, kui sa ei ole enam tagasi oodatud.
Kui inimene tunneb, et ta ikkagi kindlasti tahab mungaks või nunnaks minna, siis mida ta peab kõigepealt tegema?
JT: Alustuseks tuleks mõne selle kiriku vaimulikuga ühendust võtta. Sellest tuleks alustada. Endale tuleb mõned asjad selgeks teha.
MP: Kui nunnaks, siis tuleb iguumenjaga vestlema minna.
JT: Kui sa tead, mis klooster … Ma olen ka kunagi väga õnnetu olnud. Õnneks sel kellaajal bussi ei läinud Petseri poole. Ma olin täitsa kloostrisse minemas. Aga Jumal tänatud, et oli liiga varajane aeg … Nii et kõigepealt tuleks selle inimesega kõnelda, kes otsustab hiljem selle, kas sa sobid või mitte. Võib-olla ta suudab juba kohe seda öelda ja sind natukene maha rahustada või sulle mõne idee anda, kust sa kõigepealt peaksid alustama.
AH: Teine asi on proovimine. Kui saada asi nii kaugele, et antakse soovitus proovida, siis inimene läheb ja on noviits. Mina tean, et üks naine läks ja oli kõigepealt karitatiivsemas ordus, kus tehti palju heategevust. See talle hästi ei sobinud, ta tahtis midagi meditatiivsemat ning läks karmeliitide kloostrisse. Oli seal terve aasta, aga siis tuli äratundmine, et „Ei, see ei ole minu jaoks!“, ja ta lahkus. Keegi luterlik vaimulik – naine – oli viis aastat kloostris. Nii et seda on ikka olnud, et inimesed on tahtnud mõnda aega olla. See, et käia mõnda aega kloostris, seda võiks lausa soovitada, kui see on võimalik. Aga ilmselt kloostrielanikud ei saa külalisi lõputult vastu võtta, sest neil peab jääma kloostrielus alles ikkagi see, et vaimulik elu domineerib sagina üle. Tänapäeva tõsine probleem pidavat olema see, et lähen nunnaks või mungaks, aga selgub, et ma ei saagi nii palju palvetada, vaid väga palju on just nimelt elatamistööd. Sa pead pidama hospiitsi, sa pead elektriarveid maksma, tuba peab soe olema, selleks on raha vaja. Kes see sulle ikka seda niisama annab! Sa pead teenima, tegema igasuguseid söögilaudasid, majutama külalisi.
JT: Sa pead tegelema jälle nendesamade inimestega, kelle keskelt sa ära jooksid.
AH: Jah, aga miks ma siis lähen kloostrisse, kui elu kipub olema samasugune nagu väljaspool kloostrit? Siin tekib see mõttekoht.
MP: See äriline pool pole ju midagi uut, mungad on algusest peale tegelenud äriga.
JT: Õlled, veinid ...
AH: Benediktiin.
MP: Soomes Valamos hakkasid mungad paar aastat tagasi viskit tegema. Kloostriasukad on alati pürginud selle poole, et end ise ära elatada, olla maailmast sõltumatud, nii palju kui see on mõeldav.
Kas on võimalik ilmalikus elus elada sama vaimselt kui kloostris?
JT: Minu seisukoht on see, et kõik on võimalik, aga palju raskem. See sõltub inimtüübist. Teatud juhtudel võib olla kloostris hoopis raskem elada kui sellest väljaspool. See on seesama alandlikkuskool. On inimesi, kes ei ole suutelised sellega hakkama saama. Aga kuna seda probleemi ilmalikus elus ei ole, siis on kloostris suured kiusatused vastu hakata, õiendada jne. Sa võid tavaelust lihtsamini läbi tulla. See kõik sõltub inimesest. Ei saa öelda, et ühes on kergem, teises raskem, ühe jaoks on üks tohutult raske, teise jaoks teine. Ainult et see, kes ei saa hakkama siin selles maailmas, sellel on vähe lootust hakkama saada seal maailmas. Kuid see, kes ei saa kloostris hakkama, võib siin päris hästi hakkama saada. Ainult et kuhu ta pärast jõuab, on iseasi.
AH: Ma mõtlen ka, et kloostrisse minekul on ikka vaimne küsimus kõige suurem. Kujutame ette, et me anname igaveseks ära oma vara, loobume kõigest, mis meil on. Perekonnasuhted samuti. Ise lähed ja hakkad elama sealse korra järgi. Sa tead, et sealsed ülemused alluvad ka Jumalale. Nad ei tohi käituda Jumala vastu, nii et kuulekusnõue seda ei tähenda, et peaksid jumalavastastele käskudele alluma. Aga põhiline on see – mul ei olegi maa peal enam midagi. Ma olen hingeliselt Jumala ees alasti. Ja vaata siin on ju surm ka kohe paistmas. Ma elan oma elu 80–85–90-aastaseks. Aga ma elan aastakümneid kloostris. Ongi kõik. See peab mulle vaimselt andma jõudu ja Jumala-suhe peab selline olema, et see hakkaks nii toimima. Kui ei hakka, siis inimene ei pea vastu.
MP: Kuulekusasi on ka kahe otsaga. Erakmunk või -nunn on inimene, kes sellest hierarhiast astub välja. Nii ilmalikus elus kui ka munkluses on olemas selliseid inimesi, kes ei vaja alluvussuhet, vaid ainuüksi suhet Jumalaga. Vilets juhtimisstiil on ilmalikus elus täpselt sama nõme võimurlus, kui see on munkade keskel. Raamatus „Mittepühad pühakud“ on isa Gavriil hea näide – seal oli lausa ülestõus ja kümme munka lahkus. Ega inimese isiksuseomadused ei kao pühendununa. Isa Gavriili karistati mitmel korral võimu kuritarvitamise eest. Ta ise ei olnud kuulekas oma ülemaile, küll nõudis seda aga oma munkadelt. Kui sa oled pandud kloostri peaks, asemikuks, siis see ei ole mitte ainult kloostri juhtimine ja kuulekusülesannete andmine ning kontrollimine, seal on ka palju võimu. Ei oska öelda, kummas rohkem, kuid nii ilmalikus kui ka kloostrielus on ilmselt suhteliselt vähe häid juhte, aga viletsaid ülemusi, kes peavad end väga headeks juhtideks, jätkub igale poole.
JT: Üks asi on minu jaoks hästi oluline ja see lähtub väikesest näitest. Kloostris ma küsin nunna käest, kes teeb meile ekskursiooni, et kui kaua ta on siin olnud. Ta ütleb, et ta ei saa sellele küsimusele vastata. Ma küsin uuesti, et äkki ta ei saanud mu keelest aru. Ja ta ütleb selle peale: „Meil siin on keelatud sellest rääkida.“ Miks? „Et me ei läheks uhkeks ega uhkeldaks sellega.“ See on see, mis siin elus võib paljudele olla väga suureks kiusatuseks: ma tunnen teda; see mees on minu sõber; ma olen juba seitse päeva paastunud; ma olen juba kolm korda jooksmas käinud. Me kiitleme mingite asjadega. Seal tõmmatakse see maha. Kujutad ette, et sa ei saa isegi oma poja koolisaavutustega kiidelda. Sa ei saa kiidelda sellega, mitu korda päevas sa palvetad või mitukümmend päeva paastud. Sult võetakse kõik ära, sa oled lihtsalt üks paljude hulgast, Jumalale loodetavasti armas. See ei ole tavaliselt kerge tee. Neid inimesi, kes on kloostrieluks sündinud, on kindlasti olemas, aga tavaliselt selleks kasvatakse ja see kasvamisprotsess ei pruugi olla üldse kerge.
MP: Jah, munk või nunn tegeleb iseendaga, aga ei räägi iseendast.
Tihti öeldakse, et mungad ja nunnad elavad alalises palves. Kas see on reaalsus või unistus?
MP: Nii üht kui teist. Jeesuspalve tõepoolest on pidev palvesolek. Ma väga soovitan Jeesuspalvet kõigile, kes tahavad aktiivses palveelus elada. Pidev palve muutub automaatseks. Sa võid verbaalselt palvetada, aga see muutub meeles toimivaks, hakkab elama oma elu. Minu jaoks on vaja rütmi, palve peab olema suupärane. Siis muutub palve korduvaks. Ei ole vaja enam verbaalset palvet.
JT: Ma tooksin ühe näite. Kui õpilased laulavad „Püha ööd“, dirigent peatab neid ja ütleb, et nad on ühe koha pealt valesti laulnud ja see koht tuleb uuesti võtta. Ja kui lapsed on just hetk tagasi laulnud „Kõik on maas, rahu sees“, siis ütleb pausi ajal üks teisele: „Sa igavene värdjas selline!“ Ja siis laulab edasi: „Kõik on maas, rahu sees.“ See, et kõik läheb rütmiliseks, võib olla ka nii, et rütm käib kogu aeg, aga see „igavene värdjas“ tuleb sinna ikka väga kergesti sisse.
MP: Ma pidasin sõnalist rütmi silmas. Ja et palve oleks hingamisega ühes rütmis. Verbaalse palve rütmiga harjudes on palve mu sees kogu aeg olemas, kuid seda ei pea enam kordama. See on taustal ja sellistel hetkedel, kui tunnen, et ma iseendale ei meeldi, hakkan sõnaliselt kordama, ja siis lasen jälle lahti, palve kordab end ise. Seega kahtlemata on võimalik lakkamatult palvetada. Ka siinses, ilmalikus elus. On võimalik elada siin ja praegu vägagi vaimset elu, kuigi väljaspool kloostrit on seda tunduvalt raskem teha. Seda ütlevad kloostriasukad isegi, et mis viga kloostris pühenduda.
Mis klooster on Euroopas kõige tuntum?
AH: Kohe meenub Athose mungavabariik. Seal on kunagi olnud üle mitme tuhande munga, nüüd on „ainult“ tuhatkond. Seal ei ole üle tuhande aasta ükski naine käinud.
JT: Üks vist kunagi proovis, aga …
AH: Noh, võib-olla mõni salaja on saanud, aga põhimõtteliselt pole lastud. Mungad tulevat kuskil laeva peale ja kui nad väljuvad, siis pidavat naised neid nägema, aga sinna sisse naisi ei lasta. Minu arust on see väga hea näide. See teeb kloostri minu jaoks usutavaks.
Sellistes kohtades levinud äriline pool on iseasi. Praegune maailm surub peale, et sa pead elatamiseks äri tegema ja kui sa seda ei tee, siis sa ei ela.
Aga see, et naisi ligidale ei lasta, on arusaadav. Kui mees näeb naist, siis ta … Juudi rabi põhjendas samamoodi, miks naised sünagoogis peavad taga istuma: kui mees näeb naist, siis ta mõtleb naise peale palju rohkem kui Jumalale. Igatahes vastassoost inimene paelub pilku.
Jeesus aga ütleb: „Kui sa naist vaatad teda himustades, siis sa oled abielu rikkunud oma südames.“ Minule on naised selle jutu peale märkinud, et naised pidavat ka mehi samamoodi märkama. Ja mehed märkavad naisi. Et seda vältida, siis ei tohi naised Athose kloostrisse minna ja sünagoogis pannakse nad selja taha istuma.
MP: Kui olin Pokrovo kloostris, siis seal olid parasjagu ikoonimaalijad, naisterahvad. Naised teatavasti ei tohi ikonostaasi taha minna. Seal üks talguline imestaski, et kuidas need naised tohivad seal maalida. Talle siis selgitati, et ikoonimaalijatel on ajutine pühitsus ja nad tohivad maalida ka altaris. Isa Hariton aga ütles lihtsalt, et „see on ülespuhutud asi“ – kes siis neis nunnakloostrites, kus preestrit polnudki, altaris käis? Ikka iguumenja, kes toimetas kõik, mis vaja.
Mis kloostrid on Eestis?
JT: Pirita Birgitta klooster on siin kõige lähemal. Saaremaal on Reomäe õigeusu klooster.
AH: Seal ma mõne aasta eest käisin. Kõik need kolm nunna, kellega ma siis rääkisin, olid luterlikku päritolu. Ühte ma tunnen ise, õppisin temaga koos Usuteaduse Instituudis, eestlanna. Aga ka ameeriklanna ja sakslanna olid luterlikku päritolu.
Õigeusu kiriku tugev magnet on minu meelest see, et Jumala füüsiline lähedalolu oma klaarselguses ja lihtsuses tuleb selles ikoonimaailmas otsekohe välja. See pole üldse keeruline. Keeruline on pealispind. Sisu on niivõrd selge ja võimas ja puhas, et (ilma igasuguse teoloogitsemiseta) ma ei imesta, et protestandid sinna kipuvad, kui nad selle vaimse liini peale on jõudnud. Aga pigem võiks ortodoksidelt õppida.
MP: Kahtlemata.
JT: Eriti käitumishoiakute poolest. Igas kloostris on elu omaenda kloostri kommete järgi. Need on need asjad, mida kõiki ei saa selles lühikeses loos ette lugeda. Ühest küljest me ei teagi neid kõiki, aga elementaarne, et küsi järele, enne kui sisse astud, enne kui territooriumile lähed. Tihtipeale need asjad tänapäeva maailmas ka muutuvad. Kui vanasti räägiti sellest, millised kleidid või seelikud olid või kuidas pükstega naisterahvad välja pekstakse, siis tänapäeval on need tavad nii mõneski kohas muutunud.
Kuidas kloostris risti ette lüüa ja üldse end üleval pidada?
JT: Ära löö teistpidi, kui sa oled harjunud. Ma ei näe vajadust, et sa peaksid näiteks õigeusu kirikus hakkama tegema risti teistpidi. Kui teistpidi läheb, siis maa alla pole ka vaja vajuda.
MP: Lintulas lõin korra õigeusu kombel risti ette, kuid kohe märkasin seda. Aga jah, ka teises konfessioonis tuleb endaks jääda, ja seda ka eeldatakse.
JT: Vaata, kuidas on naised seal, kui sa oled naine: mida sa pähe paned, millega sa sisse lähed jms. Kloostrid on erinevad ja üldreeglid puuduvad. Ei saa ütelda, et kõikides kloostrites on ühtemoodi.
MP: Lintulas võisid pikad püksid jalas olla, aga seelik pidi olema seal peal, siis oli kõik kombes. Väljas söömine võis olla pükstega, aga kloostris ruumides, rääkimata kirikust, oli vaja kanda seelikut.
Milliseid raamatuid soovitada?
AH: Esmajoones muidugi see tuntuks saanud „Mittepühad pühakud“.
MP: See on jah parim, mida kloostrielu kohta lugeda. Isa Tihhon räägib oma kloostrielust, noviitsiajast peale, oma õpetajatest, vaimsetest isadest, pihiisadest ja vendadest sedavõrd haaravalt, niivõrd hea huumoriga, et imelik mõelda, kui keegi peab mungaelu igavaks eksisteerimiseks. Ei tea, et kellelgi ilmalikul oleks elus nii palju nalja saanud, kui on seal raamatus kirjas. Rääkimata sügavast usust, pühendumisest ja Jumala ettehooldusest tema elus.
AH: See on tõesti parim ja seda soovitaks kõigil lugeda. Aga sinna juurde on hea ka näiteks „Püha Porfiriose elu ja õpetused“ ühest kreeka 20. sajandi mungast, kes juba 14-aastaselt pühitseti mungaks. See oli väga erandlik lugu, mida võib soovitada. See on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku väljaanne. Aga ka Moskva patriarhaadilt on soovitada ja seda väga ei teata – „Mitte sellest maailmast. Mungaelu ja meie aeg“. Minge Nevskisse, keerake sisenedes paremale ja seal on raamatupood. Eestikeelsete raamatute seas on see seal täiesti saada, umbes 10 euro piires maksavad raamatud. Seal on ka „Seitse leiba ja pisut kalukesi“, mis on kõigile soovitatav. Ja kes natuke edasi tahab mõelda pühadele reliikviatele – Torino surilinale –, Maarja austamisele ja pühadele piltidele, siis soovitan kindlasti ka raamatu „Kiriku saladus“ sealt osta. Seal on veel teisigi raamatuid, tasub täitsa vaadata. Kui me eeldame, et meilt, protestantidelt, on teised kirikud õppinud haridust – ja seda ongi tehtud –, siis õigeusul on selliseid tugevaid aspekte, mida mina isiklikult olen luterliku vaimulikuna tegutsedes nendest õppides leidnud omale väga kasuliku olevat.
MP: Kas sa oled lugenud ülempreester Andrei Tkatšovi „Imede maad ja teisi jutustusi“? See tuli vist 2015. aastal pärast „Mittepühasid pühakuid“, ma ise pole jõudnud veel.
AH: Olen lugenud algust, aga mulle jäi see natuke ilukirjanduslikuks. Loen vähe ilukirjandust, aga kes seda rohkem loevad, võivad ka seda raamatut hea meelega lugeda.
MP: Muidugi puhtalt teadmiste mõttes on olemas „Kristlik ordude kultuurilugu“. Seega siis katoliiklike ordude ja kloostrite lugu.
AH: Ja Miina on ka kirjutanud päeviku (Miina Piir „Kloostripäevik“ – toim). Sa ise ei saa seda soovitada, ma siis soovitan.
MP: No ma soovitan siis pärast sind seda ka.
Kokkuvõtteks
AH: Luterlasena ma ei usu protestantlikesse kloostritesse. Ei, kui see kuskil tuleb, siis las tuleb ja aidaku Jumal. Aga meie võiksime kasutada Martin Lutheri viisi tuua klooster kirikusse: lugeda Piiblit, käia jumalateenistusel, palvetada, teha oma tööd ja püüda, et meie elu oleks vaimulik elu. Nii hästi, kui saame.
MP: Kloostreid ju väga palju enam säilinud pole, aga nii palju, kui neid on, ma kindlasti soovitan minna – ja just talgulisena. Töö ja palve, kloostrielu suund ja mõte.
Ka laste- ja noortetöö üks osa võiks olla õpetajaga kloostriskäik. Prantsusmaal on näiteks levinud peredega kloostriturism. Väga soovitan. Kloostris on reeglina vanem põlvkond, (noorte pühitsetute arv on tõusuteel vaid mõnes USA lõunaosariigis) ja see pärand, mida nad endas kannavad, on talletamist väärt. Juba kloostrielu rütm ja distsipliin seab inimese justkui korda. Kui sellele lisada veel palve, siis on üsna ebatõenäoline, et see midagi sinus ei liiguta. Liigutab ja palju, paljud asjad loksuvad paika. Sa ei tule sealt kunagi samana tagasi.
JT: Klooster tähendab mingit kindlat elurütmi. Ja minu soovitus on siin täpselt sama, et püüda enda elus ka vaimne elu panna sellesse rütmi, mitte lasta rattal ennast vedada ja teha kogu aeg kõike, mida sa tegema pead, unustades seejuures ära, et on mingid tähtsad asjad, mis võiksid päevas ikkagi alati sees olla. Klooster aitab seda meelde tuletada, aga siin elus pead sa seda hakkama iseendale meelde tuletama, muidu oled varsti ribadeks. Kloostris elada on võimalik, aga paljud lihtsalt ei ole loodud kloostri jaoks. Soovitus ära käia on kindlasti. Ma olen püüdnud ka paljudes kloostrites käia-olla ja seal väga tähelepanelikult ringi vaadata. Sisuliselt on mul kloostritest ainult positiivsed kogemused. Ma ei ole kloostrites saanud negatiivseid kogemusi. Nende ümber küll, aga sees mitte kunagi.
AH: Jah, nõus.
/Ilmunud kahes osas. 13.04.2016 ja 20.04.2016/
