Räägib õpetaja Jaan Tammsalu
Sissejuhatus
Kas me oleme mõelnud, mis juhtub meie näppudega, kui me ristimärki enda üle teeme? Kuhu satub meie käsi, kui me oleme läänekristlased? Kui me ei ole õigeusklikud, vaid oleme lihtsalt õiged usklikud? Kuhu satuvad meie näpud või käsi, kui me ütleme „Püha Vaim“?
* Me alustame ülevalt, lauba juurest: „Isa ...“ – Jumal, kes on Isa, kes on kõrgel, kaugel;
* „... Poja ...“, Poeg tuli alla maa peale – meiegi liigume näppudega alla, siia keskele kolmnurka –;
* ja viimaks liigume ülesse ja vasakule, südame kohale ja ütleme „... ja Püha Vaimu ...“;
* ning lõpetame paremal: „... nimel“.
Miks liigub Pühast Vaimust rääkides meie käsi südame kohale? Aga sellepärast, et kui Piiblis räägitakse Pühast Vaimust, siis on see ühe või teise nurga alt ikka seotud armastuse või südamega. See on Armastuse Vaim, Lohutuse Vaim – see on Vaim, mis liigutab. See on seotud ka emotsioonidega: süda, armastus, emotsioonid.
Nii, nagu on väga keeruline rääkida armastusest, nii on ka üpris keeruline rääkida Pühast Vaimust. See on midagi nõndavõrd salapärast, sellist, mis on sõnulkirjeldamatu, ja ometi olen mina, lollike, võtnud nüüd selle ülesande, et hakata sellest rääkima ja püüda rääkida lihtsalt, nii et igaüks, kes tahab aru saada, võiks aru saada, ja samas et väga targad inimesed ei ütleks, et „nüüd see Tammsalu pani küll kõvasti mööda“.
Jumala Püha Vaim
See, et Jumal on Isa ja Looja, on vist paljudele selge. Ka see on selge, et Isa Looja saatis oma Poja sellesse maailma, et kõnelda inimesele arusaadavas keeles, inimkujul sellest, milline on Jumal. Saatis selleks, et saaks inimkonda lunastada ja et Poeg kõneleks meile Jumalast, näitaks meile teed oma Isa juurde. Ja siis tuleb Püha Vaim. See on tunduvalt keerulisem.
Kas Püha Vaim on tulnud alles siis, kui Jeesus läheb siit ära? Jeesus ütleb oma jüngritele, et see tuleb neile, ka meile, kasuks, kui Ta ära läheb, sest Ta saadab oma Püha Vaimu. Kas nüüd on see esimest korda? Kas esimest korda ajaloos Jumal saadab oma Vaimu? Oo ei. Jumala Vaim hõljus vete kohal juba maailma loomisel ja see Jumala Vaim on läbi prohvetite pidevalt tööd teinud.
Nikaia usutunnistuses me tunnistame seda. See on usutunnistus, mida paljud inimesed on lugenud kuskilt raamatust kaasa, aga mis ei ole inimestel peas. Seal me ütleme, et me usume Pühasse Vaimusse kui Issandasse ja elavaks tegijasse, kes on kõnelenud prohvetite kaudu. See tähendab, et need prohvetid on elanud enne Jeesust. Ta on kõnelenud prohvetite kaudu, Jumal on oma Vaimu saatnud prohvetitesse ja selle Vaimu sees või ajel on prohvetid kõnelenud.
Püha Vaim on pidevalt tegutsev siin, selles maailmas. Aga millegipärast, kui Jeesus ütleb, et Jumala juurde või omaks on võimalik saada läbi ristimise, siis Ta ei ütle, et „ristige Jumala nimel“, vaid ta ütleb: „Ristige neid Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse“ (Mt 28:19). Kõik kolm Jumala avaldusviisi peavad olema seal juures.
Küllap on Püha Vaim lihtsalt öeldes ka see, kes meid juhib siin selles elus või kelle juhtimist meie ignoreerime siin pidevalt. Me saame mingi taipamise. Me tajume ära, et peaks nii olema. Kuidas see üks minu lemmiklausetest oligi – „Tänapäeva inimese teadvus on nagu mees, kes kuulis pööningult hääli ja jooksis keldrisse, et veenduda, et neid ei ole olemas“. Püha Vaim on pidevalt olemas, aga meie kas ignoreerime Teda või avaneme Talle. Kas me võtame Ta vastu, kas me kuuleme, kas me oleme valmis Tema järgi tegema ...
Lohutaja
Kui Jeesus kõneleb Pühast Vaimust, siis Ta kõneleb, et Püha Vaim on kõigepealt lohutaja. Lohutaja loomulikult, sest Ta kõneleb seda jüngritele, kelle juurest Ta on kohe minemas. Kohe-kohe lüüakse Ta risti, kohe-kohe on Teda meeletult piinatud. Jüngrite üksijäämine vajab lohutust. Ja Jeesus ütleb, et Püha Vaim on esmalt lohutaja. Seda on neile sel hetkel kõige rohkem vaja.
Ma olen nii palju selliseid inimesi kohanud, kes pärast oma lähedaste inimeste kaotust, väga traagilist kaotust – iga kaotus on traagiline, aga mõned on eriti –, on jäänud kirikusse, sest nad on leidnud lohutust. Nad usuvad, et nad leiavad seda ka edaspidi. Püha Vaim on lohutaja. Me kõik vajame lohutust. Me kõik oleme tahtnud – mitte ainult väikese lapsena – ema sülle pugeda ja kogeda seda, et keegi meid armastab ja me ei ole üksi siin maailmas, kui me oleme haiget saanud.
Püha Vaim on lohutaja. See on üks asi, mida tihtipeale ära unustatakse, kui Pühast Vaimust räägitakse. Räägitakse, et Ta on see, kes inspireerib ja annab nõu ja pidurdab ... aga Püha Vaim on lohutaja. Jeesus ütleb Püha Vaimu kohta veel, et Ta tuletab „teile meelde kõike, mida ma olen rääkinud“ (Jh.14:26).
Meeldetuletaja
Kuid mida saame meie teha selleks, et Püha Vaim saaks meie sees tööle hakata ... Inimesed vahetevahel arvavad, et selleks on vaja mingit ekstaatilist olekut, et tuul saaks sees korralikult puhuma hakata ja oleks korralikult üles keeratud ... Aga Püha Vaim on meeldetuletaja. Ta tuletab meelde seda, mida sa oled lugenud, kuulnud. Oled kirikus käinud, jutlusi kuulnud – ühel hetkel tuleb see meelde ja paneb tegutsema, paneb mõtlema. Kui sa pole üldse Piiblit lugenud, siis ei saa Püha Vaim sulle meelde tuletada, mis Piiblis on. Sa pead end ette valmistama, et Püha Vaim saaks tegutsema hakata.
Tihtipeale arvatakse, et see peaks olema mingi hoopis teistmoodi ettevalmistus, et peab paastuma ja mida kõike veel. Ka seda võib teha! N-ö sundida Püha Vaimu ennast liigutama hakkama. Kui sa oled pilgeni liha ja muud täis, siis võib-olla üldse ongi raske sind kohapealt liigutada, isegi tormituul ei liiguta sind. Aga tühja sees saab Püha Vaim ehk rohkem tööd teha.
Selleks, et Püha Vaim saaks hakata tegutsema sinu sees, peab sul olema mingi eeltöö tehtud, nii et sa tunned Piiblit, sa oled seda palju lugenud. Nii mitmetegi kirjakohtadega on nii, et Püha Vaim tuletab need meile meelde, avab need meie jaoks äkki hoopis teise kandi pealt. Me oleme seda lugenud võib-olla kümneid kordi, see on meile võib-olla isegi meeldinud, aga ühel hetkel see saab meie enda elu osaks, see kõnetab meid selliselt, et ei suuda lausa hingatagi. See on selline imeline hetk, kus sa taipad, et Jumal kõneleb sinuga. Aga Ta kõneleb läbi olemasoleva. Ei ole nii, et Ta lükkab pilved kahele poole ja käratab sulle midagi sealt ülevalt, vaid Jumala Vaim tuletab sulle meelde midagi, mida sa oled enne omandanud.
Selgusetooja
Jumala Püha Vaim toob selguse. Siin maailmas on väga paljudel väga palju segadust. Öeldakse, et Jumala Püha Vaim on selgusetooja. Ka kristluses on ääretult palju erinevaid seisukohti, ka ühe ja sama asja kohta: olgu või armulaua või ristimise kohta. Püha Vaim toob selguse. Ta toob selguse ka patu kohta, selle kohta, mis on patt.
Tihtipeale inimesed ütlevad, et see või teine tegi pattu. Kui küsid, et mida ta siis tegi, siis nad arvavad midagi: et ta on kas abielu rikkunud või joonud või suitsu teinud. Ma olen alati öelnud, et see ei ole patt. Patt on Jumala ignoreerimine oma elus ja need kõik on tegelikult patu viljad. Need võivad olla patu viljad ... Samas võib mõni suitsetaja olla Jumalale palju lähemal kui mõni kuri inimene, kes hommikust õhtuni istub kirikus.
Püha Vaim toob selguse, toob äratundmise, toob arusaamise. Küllap Ta toob selgust ka inimese omaenda, mitte naabrinaise patu kohta. Püha Vaim võib meid nii puudutada, et me lahistame pisarates nutta, sest me oleme äkki taibanud, et see, mida me oleme kogu aeg õigustanud või õigeks pidanud, on tegelikult tohutu eksitus. Sealt võib alata inimese tervenemine.
Elavaks tegija
Püha Vaim on elavaks tegija. Olijast saab elav inimene. Sellest, kes vaid oli, eksisteeris, vegeteeris, tšillis-hängis, saab äkki elav inimene – sest Püha Vaim teeb elavaks. Me usume Nikaia usutunnistuse sõnadega öeldes „Pühasse Vaimusse, Issandasse ja elavaks tegijasse“. Jälle meenub üks mu lemmikuid sõnu, „elusamus“ – Uku Masingu sõna. Et kui Püha Vaim inimest puudutab, saab kõrbest viljakas maa, saab närtsinud põõsast õisi täis põõsas, viljatust viljapuust vilju täis puu. Inimesed muutuvad läbi Püha Vaimu, läbi selle, kui nad avanevad Püha Vaimu tööle.
Armastusnõue
Aga on üks asi, mis on natuke hoiatav. Jeesus ütleb väga selgelt, et Püha Vaim hakkab tegutsema inimestes, kes Jumalat armastavad. Ta ütleb, et nad tulevad armastavasse südamesse. Vahetevahel inimesed räägivad sellest, kuidas Jumal muudab inimese armastavaks inimeseks. Aga võib juhtuda hoopis vastupidi ja tavaliselt see juhtubki nii, et armastavasse südamesse tuleb Jumal. See on üks raskemaid kirjakohti olnud paljudele rigoristidele või moraalijüngritele, kui Jeesus ütleb ühe naise kohta, et ta on palju armastanud, sellepärast on talle palju patte andeks antud.
Ta on palju armastanud ... Siis nad sügavad omal pead ja mõtlevad, kuidas saab ühele n-ö kergete elukommetega inimesele, naisele, kes nutab seal Jeesuse jalgade ees, nõnda öelda, ja siis seal teisel pool oleme meie, kes me oleme kõik oma kohustused Jumala ees täitnud ja kümnist maksnud ... Ta on PALJU armastanud. Ja sellepärast on talle palju andeks antud. Armastus Jumala ja inimeste vastu – võib juhtuda, et see avab Pühale Vaimule tee sinu sisse. Mitte et Püha Vaim ei tahaks muidu tulla, aga me peame enda poolt ka midagi tegema. Me oleme lihast ja luust inimesed, meid ei ole mingiks külmaks kiviks muudetud. See, kes hakkab Jumalat armastama ja on omaenda patu pärast kurb, seda saab Püha Vaim liigutama hakata.
*****
Võib-olla just need nüansid on viimasel ajal saanud minu jaoks Pühast Vaimust oluliseks – kui ma olen Püha Vaimu peale mõelnud, Pühast Vaimust piiblitundides kõnelenud, jutlust ette valmistanud. Me ei pea minema väga keeruliseks selle teemaga, me võime jääda lihtsale pinnale ja uskuda seda, et Jumal läbi oma Vaimu saab olla inimeste juures. Kui Jeesus ütleb, et „see tuleb teile kasuks, kui ma ära lähen – siis me Isaga saadame teile Püha Vaimu“, siis selle mõte on see, et Jeesus, kui tahes nobeda kõnnakuga ta ka oli, ei ole teadaolevalt korraga olnud Galileas ja Jeeriko teel. Korraga oli ta ühes kohas, nii kaua kui ta oli n-ö lihast ja luust inimene, enne ülestõusmist. See, et ta pärast hakkab läbi seinte tulema ... Aga ka siis ei ole Ta korraga kuskil mäel ega lukustatud uste taga.
Ühekorraga kõikjal
Püha Vaim on Keegi, kes saab korraga olla kõikjal, igal pool. See on Jumala üheaegne tegutsemine miljonites või miljardites maailma paikades. Vaimule ei ole võimalik panna takistusi ette, et Ta inimeste juurde jõuaks. Meil on võimalik oma jäikuse, oma suutmatusega andeks anda, külmusega, oma hukkamõistuga talle takistusi ette panna, aga teistele ei ole võimalik Püha Vaimu teel inimese juurde takistusi seada. See Vaim tuleb igalt poolt läbi.
Püha Vaimu puudutused
Jumala tegutsemisest võiks tuua hästi palju näiteid, igaüks leiab neid oma elust. Hiljaaegu just ühe hea sõbraga rääkides tuletas ta meelde seda, kuidas ta ühel pühapäevasel päeval oli läinud oma metsa metsatööd tegema ja süda natuke valutas küll, et ega see õige asi ole, aga ta ei olnud suutnud oma aegu teistpidi sättida. Ta ütles, et kuidagi oli olnud kogu aeg selline kõhe tunne, et midagi võib juhtuda. Ühel hetkel tegi ta oksarisust lõket ja äkki juhtus see, et üht rasket oksa pannes kaotas ta tasakaalu ja ta oli näoli kukkumas lõkkesse. Ja siis ta ei tea, mis juhtus – 120-kilone mees, aga ta ütles, et siis oli tal äkki sein ees. Ta oli poolkaldus lõkke kohal ja nagu kaldus sein oli tema ja selle lõkke vahel. Selline sein, et ta sai ennast sellest tagasi lükata. Ta ei saa siiamaani aru, mis seal toimus, aga selgelt oli see Jumala töö.
Ma olen enda elus neid hetki kogenud, kus kellegi nähtamatu käsi tõmbab tagasi autorataste alt ja suur veoauto sõidab puutumata mööda – järgmisel hetkel istud seal kõnnitee peal, kuhu sind on väga füüsiliselt, tugevalt tõmmatud, mitte ühtki inimest ei ole läheduses ja sa ei saa aru, mis ja kus ...
Kuidas Jumal töötab oma Vaimu läbi nii, et Tegija ei ole nähtav, aga tegu on täiesti füüsiliselt tajutav ... Mitmel korral elus on mul tulnud meelde mõni kirjakoht: mõnda asja tehes, iseennast õigustades. Siis äkki tabab sind Jumala Sõna, see tabab sind äkki, nagu mingi põletav kiri su sees, ja sa äkki taipad, et Jumal on selgelt sinuga rääkinud: „Jaan, lõpeta! Ära õigusta ennast! Püüa ennast parandada selles osas.“ Need Sõna meeldetuletused on olnud väga sagedased. Mitte see, et ma istun ja mõtlen, et mida Jumal küll selle asja kohta ütleks mu elus, vaid see on tulnud täiesti keset minu enda õigustamist, selgitamist, iseendale tõestamist, et see kõik ikka on õige ja miks ma ei võiks, miks ma ei peaks ja kas ma ei vääriks ... Ja siis äkki tuleb see Sõna, mis võtab tummaks. Igasugune õigustus, teiste süüdistamine lõpeb siis hetkega ja tuleb vaid lõputu kurbus ja palve, et Jumal halastaks.
Vundamendi vajalikkus
Ma arvan, et need on need kogemused, millest võiks siin näidetena kõnelda. Me ei peaks ootama mingeid erilisi tulevärke, vaid me peaksime paluma, et Jumal oma Vaimu läbi meid juhataks ka selliste nii-öelda lihtsate kogemuste abil, kus ei ole neoonkirjaga midagi kuskile seinale kirjutatud, vaid lihtsalt tuleb meelde. Ja et meil oleks tarkust endale seda põhja, vundamenti laduda, millest on võimalik midagi meelde tuletada.
Ma olen ikka piiblitunnis ja mujal meelde tuletanud seda Muhu memme, kes ütles, et tal ei ole üldse igav, sest ta laulab lauluraamatust laule ja loeb Piiblit. Õpetaja küsis: „Kuule, sa oled ju pime, kuidas sa loed-laulad?“ Selle peale ta vastas: „Jaa, aga ma olen noorest põlvest neid nii palju lugenud ja laulnud, et need on mul peas. Ma loen jah, ma laulan jah lauluraamatust.“
See on see, et vundament on laotud. Õigel ajal on aega õigetmoodi kasutatud. Muidu on nõnda, et mida siis teha ... Nagu piiblitunnis ka küsisin, et mida me laulame ... Kas „Õllepruulijat“ või „Üks kask meil kasvas õues“? Sedagi vaid üks salm, sest rohkem ei tule meelde ... Mis on need meie laulud, mida me oleme omale meelde jätnud? Mis on need meie piiblikohad, mida me oleme meelde jätnud? See on see aeg, kui silmad on olemas, kui kõrvad on olemas – et ehitada ja lappida vundamenti, mille peal saab Jumala Vaim meile asju meelde tuletada õigel ajal ja õiges kohas.
/18.05.2016/
