Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU.
Väärikus – see on keeruline teema. Ma usun, et on olemas teatud reeglid, mis on suurel osal inimestest sarnased. Mida väärikus tähendab? Me arvame seda teadvat. Vähemalt on see eelkõige teisi hinnates nii. Aga millegipärast paljud inimesed kaotavad või unustavad need reeglid, kui nad ise suhtlevad teiste inimestega.
Ma olen ikka ja jälle mõelnud ühele hetkele oma elus, kui ma istusin ühes Šotimaa kodus. Nad olid mind vastu võtnud, me olime heaks sõbraks saanud. Ajal, kui ma seal praktikal olin, ja ka hiljem oli nende kodu mulle alati avatud. Philipsid – nad elasid imelises paigas botaanikaaia kõrval, Fettesi kooli lähedal, kus olid õppinud Tony Blairid ja paljud teised ja nemadki olid olnud seal õpetajad. See oli üks imeline paar. Nendest ma sain üht-teist aru, mida tähendab tõeline inglise väärikus: ma istun õhtul nende kodus kamina ees ja loen üht raamatut. Härra Philips tuleb mu juurde ja tunneb huvi, mida ma loen. Ütlesin, et ma loen Erich Frommist üht intervjuude raamatut, mida ma üldse ei teadnudki olemas olevat. Ja nagu muuseas ütleb ta: „See on mu isa kirjutatud.“ Ma ei saanud aru, kas ta teeb minuga nalja. Keerasin raamatukaane ette ja vaatasin, et on jah Philips – tuleb välja, et ta isa on olnud vaimulik ja ka filosoof, psühholoog ja mida kõike veel ning on käinud mitu korda Šveitsis Frommi intervjueerimas ja see raamat on paljudes kõrgkoolides n-ö kohustuslik kirjandus psühholoogia õppimisel. Ma olin seal mitu korda elanud, ma olin temaga rääkinud mitukümmend korda, aga mitte kunagi ei öelnud ta enda kohta à la „ma olen selle Philipsi poeg, kes on Erich Frommi intervjueerinud“. See tuli lihtsalt välja. Ja kui ma küsisin, et miks ta ei ole mulle sellest rääkinud, siis ta ütles: „Sa ei ole ju küsinud.“
See väärikus, kus sa pidevalt ei püüa ennast esitleda läbi tuntud inimeste ega püüa kogu aeg oma tähtsust rõhutada, vaid lased teistel inimestel end hinnata ja kannatad väärikalt ära ka negatiivsed hinnangud, on üks külg asjast.
Milline on väärikas inimene?
Väärikas inimene on see, kellega on hea olla, kelle juures teine inimene ei tunne end kuidagi ebamugavalt selle tõttu, et see inimene annaks ühel või teisel viisil pidevalt tunda, et „sa ei ole minu vääriline ja ma olen sinust kordades üle ükstapuha millistes asjades“. Väärikas inimene ei kergita oma nina, ei aja ennast puhevile, vaid laseb teistel anda hinnanguid iseenda kohta, ei kiitle pidevalt oma saavutustega ja tõmbab ka teisi tagasi, kui need tema kiitmisega liiale lähevad.
Väärikas inimene ei madalda teisi inimesi – ei oma käitumise, sõnade ega hoiakuga, kuni näoilmeteni välja.
Väärikas inimene ... Pühapäeval on jumalateenistus. Ja ma ei tea, mis juhtub, aga äkki kaob mul hetkeks võime end selgelt väljendada. Ma kokutan ja ma näen, kuidas üks inimene turtsatab, hakkab naerma ja peidab oma näo siis käe taha ... Tulla kirikusse ja tunda rõõmu niisuguste asjade pärast ... Võib-olla peabki sellepärast kirikus käima, et sa ühel hetkel enam ei teeks seda, sul ei oleks hea meel, kui keegi komistab, kukub. See ei ole mingi komöödiafilm, kus mr Beani kukkumise peale peab laginal naerma. Väärikas inimene ei tunne rõõmu teiste inimeste komistamistest, kukkumistest, viltuminekutest ega oota, et millal need küll ometi juhtuvad.
Väärikas inimene on kannatlik. Ta ei ärritu nii, et see ärritus muudaks teda loomaks, paneks kaklema, ajaks karjuma. Väärikas inimene suudab enesevalitsust säilitada. Samas kui ma loen raamatut „Mittepühad pühakud“ ja loen seal mungast, kes läks ja murdis kogemata kombel vihahoos käeluu ühel kloostrikülastajal, sest see oli läinud ja võtnud ikooni ees olevalt küünlalt oma suitsule tuld, siis ma küsin enda käest, kas see lause on ikka õige, et väärikas inimene ei ärritu. Kas ta on siis tundetu? Ma arvan, et ta võib küll ärrituda. Aga nüüd on küsimus selles, kas see ärritus on põhjustatud sellest, et sind ennast kuidagi solvati, või on see ärritus põhjustatud sellest, et solvati su kõrval olevat inimest või midagi sellist, mis on väga-väga paljude jaoks püha. Ega me ei saa igas olukorras naeratada ja öelda: „Tee edasi!“ Vahel peame me ka väga tõsise, pilvise näo ette tegema ja mõne inimese eemale toimetama.
Ei saa õigustada füüsilist karistamist, aga ma tõin selle näite enne sisse ainult sellepärast, et näidata, et see mitteärritumine peaks kehtima eelkõige selles olukorras, kui meile endale öeldakse midagi halvasti. Ma arvan, et väärikas inimene ka ei loe enda kohta kirjutatud kommentaare. Ma olen selles osas vist saavutanud väärikuse, ma pole enam ammu neid lugenud – mitte ühtki. Toomas Paul muudkui õpetas ja õpetas, et ärgu ma lugegu, ja nüüd juba õige mitu aastat ma ei olegi mitte ühtegi lugenud. Hirmus kiusatus on avada, aga ei ava. Siis on hea rahulik tunne – olen nagu millestki võitu saanud enda puhul, nagu liigsöömisest või teisest pitsist või millestki taolisest.
Väärikas inimene ei alanda teist, ei vähenda teise inimese väärikust.
Kas tänapäeval üldse saab olla väärikas?
Ma arvan, et saab. Aga kui keegi arvab, et see on väga lihtne, siis on siin vist kaks võimalust: inimene kas on ääretult tuim või on ta saavutanud selle oleku teatud enesedistsipliiniga läbi palvete, paastumise, meditatsiooni jms. Endaga tuleb tegeleda, samamoodi nagu trenni tuleb teha, liigutada tasub. Näiteks Valter Ojakääru kohta ütlesid tema lähedased, et ta peaaegu viimase hetkeni võimles igal hommikul. 92-aastane mees alustas päevi võimlemisega, et ennast terve hoida ja hoolt kanda oma haige abikaasa eest. Ma arvan, et täpselt samamoodi on ka vaimsete asjadega – ega see ei tule niisama kergelt. Ikka jälle see Stanisław Lemi lause, et kerge on olla vaga, kui sa oled lammas. Kerge on olla ka väärikas, kui sulle on antud need asjad kuidagi kätte. Aga kui sa oled väga impulsiivne, kergelt plahvatav, kergelt hammustav, siis no eks katsu neid hambaid tagasi hoida ja suruda endale huulde, mitte plahvatada – see on keeruline, ääretult keeruline. Aga sellega tuleb tegeleda ja selleks on omad tehnikad olemas.
Kes on Piiblis kõige väärikamad tegelased? Milles nende väärikus seisneb? Kas võiks nimetada ka Piibli kõige vääritumaid tegelasi?
Lihtne on rääkida vääritutest tegelastest ... Siin tuleb muidugi see esimene, kes tuleb leerilastel meelde, kui küsitakse, et nimeta kolm kaheteistkümnest jüngrist – neil tuleb ikka Juudas esimesena, nagu ta oleks kõige tähtsam tegelane. Aga esimestel lugemistel on ta võib-olla tõesti kõige meeldejäävam – selle poolest, mida ta tegi, ja see, kuhu ta välja jõudis ... kuhugi nööri otsa rippuma. Aga ta jagas ära oma väärituse. Ta taipas, et ta on olnud vääritu. See lahendus, mille ta leidis, ei olnud küll mõistlik, aga kes olen mina seda hindama.
Peetrus käitus ka vääritult, oli oma naha päästja, oli suures segaduses, salgas kolm korda Jeesuse. Aga ta nuttis kibedalt ja tuli tagasi.
Piibel räägib lihast ja luust inimestest. Piibel ei räägi ideaalkujudest. Ma olen apostlitest teinud väga palju piiblitunde ja tõsiselt uurinud seda teemat. On olemas väga hea raamat, Leslie B. Flynni „The Twelve“ , mis kõneleb kõigist apostlitest, ja see on mul risti ja põiki läbi töötatud. Ma ei ole leidnud sealt mitte ühtegi ideaalkuju. Piibel on VÄGA aus raamat ega maali näiteks Peetrust ideaalinimeseks. See näitab tema kujunemist, tema kukkumisi, räägib sellest, kuidas Jeesus nimetab teda Peetruseks, aga kui Peetrus on libastunud, siis kutsub teda Siimoniks ehk siis ütleb selle esimese nime, mis oli enne kohtumist. Kui nimedest rääkida, siis Siimon on savi, saviliiv, Peetrus on kalju. Ma ei tea Piiblis peale Jeesuse ÜHTEGI tegelast, kes oleks väärikuse ideaalkuju.
Kui nüüd katoliiklased tuleksid ütlema, et „aga Maarja ...“, siis ütlen, et lugegu nad tähelepanelikumalt. Lugegu seda, kuidas Maarja püüab oma Poega peatada, et Poeg ei läheks asjadega edasi; kuidas ta arvab, et Poeg on üle igasuguste piiride läinud jms. Me kõik oleme ekslikud, me kõik komistame, kukume. Aga Piibel kõneleb inimestest, kes saavad täiuslikuks, kes muutuvad täiuslikuks Jeesuse kõrval elades. Selles mõttes on väga hea Piiblist võtta tegelaskujusid omale eeskujuks. Mitte ükski inimene ei pea tundma seda, et tal ei ole mitte mingisugust võimalust. Võtke Matteus! Või võtke Paulus, kes oli Saulus. See, kuhu on need inimesed oma energia alguses kulutanud ja kuhu nad lõpus välja jõuavad, see on ääretult ilus tee vääritusest väärikusse. Mooses oma kiiksudega, oma ülima äkilisusega, mis viib selleni välja, et ta tõepoolest tapab inimese. Või see ta pidev kahtlemine ja Jumalaga kauplemine ... Võtke kes tahes. Aabraham tuuakse eeskujuks. Aga jällegi – milliste reeglite järgi me hindame seda, et Aabraham lõpuks kuulabki oma naise jutte ja läheb heidab oma teenija juurde, teeb sellele lapse ja pärast saadab selle naise ja lapse oma naise käsul minema ... Ja nüüd on see minema saadetu saanud muhamedlaste esiisaks. Või Taavet oma vägevuses ja väärituses.
Lugege tähelepanelikult Piiblit ja te ei leia sealt ideaalkujusid. Kui mõni leiab inimese, kes on Jumala poolt kohe alguses ideaalseks tehtud, siis tulge ja ütelge mulle ka. Ma näen seal ainult ekslikke inimesi, kes saavad meile olla eeskujuks selles, kuidas nad arenevad ja muutuvad, käies oma teed koos Jumalaga. Piiblist on võimalik eeskujusid leida, aga mitte selliseid, kes on Jumala poolt kohe täiuslikuks, n-ö valmis tehtud. Võib-olla Aadam, kui ma nüüd mõtlema hakkan ... Aga näe, keeras ka poole pealt ära. Noa kohta öeldakse, et ta oli täiuslik ... No ja Iiobi kohta öeldakse seda, et Jumal ise ütleb kuradile: „Kas sa pole näinud, milline mees mul on seal maa peal!“ Võib vist öelda nii, et nad on Jumala silmis väga tublid ja head, aga kas ka täiuslikud? Sellele ma vaidleksin vastu.
Kas väärikas tuleb olla iseenda või teiste jaoks?
Ma arvan, et väärikas ei tule olla mitte kellegi jaoks. Väärikus on midagi sellist, mida inimene ei peaks ise hindama – et mille jaoks ma seda olen. Ma tooksin ühe inimliku paralleeli siit. Kui keegi mind väga armastab ja kui mina teda väga armastan, siis ma arvan, et ma püüan olla väga väärikas tema kõrval. Ma püüan siis täiuslikkuse poole paljudes asjades.
Kui väärikusega hakkab kaasnema mingi poos või egoism, siis on tegemist teatriga. Mingit rolli võib päris kaua mängida, aga tavaliselt kriisisituatsioonides see roll puruneb tuhandeks killuks – see väärikus ei pea kaua vastu.
Sisemine ja välimine väärikus on kindlasti omavahel seotud. Kui väärikus on ainult väline, siis see on väga kergesti haavatav. Kloostrites tehakse inimestega, kes tahavad mungaks saada, katseid. Üks katsetest, mida ma olen lugenud, seisneb selles, et inimesele öeldakse midagi, mis on väga ülekohtune, inimest alandatakse. Kuidas inimene reageerib sellele alandusele? Kas ta kannatab selle ära või hakkab oma au eest hirmsat moodi võitlema? Nendes lugudes, mida ma selle kohta olen lugenud, väidetakse, et inimene, kes on kümne küünega oma välises aus ja väärikuses kinni ja kes on valmis n-ö päid raiuma selle eest, kui seda haavama tullakse, ei ole veel valmis mungaks saama, sest ta võib seal väga õnnetult hiljem siis kukkuda. Alandlikkus, väärikus käivad käsikäes.
Kas on vahet erinevate ametikandjate väärikusastme vahel? Kas Riigikogu liige peaks olema väärikam kui poemüüja?
Ma ei usu seda. Ma arvan, et poemüüjal on keerulisem pidevalt hoida oma välist väärikust. Ma olen näinud ja kuulnud, kuidas inimesed tänitavad poemüüjaid, kuidas nende kallal võetakse ja neid süüdistatakse à la et on rohkem raha võetud, on petetud jne. Mina imetlen poemüüjaid, kes on õhtutunnil seal juba kaheksa tundi kassas olnud ja suudavad igasuguste lolluste peale veel naeratada ja isegi vabandust paluda. Ma ei usu, et Riigikogu liige on samasuguse pinge all kui poemüüja. Kohe mitte ei usu. Riigikogu liikmel on võib-olla keerulisem ausaks jääda, et võimalikke hüvesid mitte hakata liigselt ära kasutama jms. Neil on kohutavalt palju kiusatusi teha rahva rahaga, mida nad heaks arvavad, on võimalik JOKK-i kasutada ... Seal ausaks jääda ... Ausus ja väärikus on minu meelest seotud, üks mahutab teise ära nagu matrjoška. Kui ausust ei ole, siis on väärikus vaid väline poos, siin ei ole midagi teha.
Loomulikult Riigikogu liikmelt ja üldse valitsejatelt ja juhtpositsioonil, ka kaamerate ees olijatelt oodatakse ja nõutakse väärikust rohkem, kui võib-olla konveieril töötava inimese käest seda oodatakse, aga see on kuidagi loomulik. Kui sa oled pidevalt kaamera ees ja annad intervjuusid, kui sind pidevalt pildistatakse, siis loomulikult ei taha keegi, et temast tuleksid need pildid kuidagi pooljokastunud olekus ja ilmuksid kuskil Kroonikas või Õhtulehes.
Kes võiks olla Eestis väärikuse etalonid?
Siin on küsimus, kus ma vahetevahel olen väga jahmunud. Ma mäletan, kuidas omal ajal olin Tais Bangkokis ja märkasin seal kuskil hotellis kuninga ja kuninganna portreed. Küsisin hotelli teenijalt, kas neil on hea kuningas. Seepeale sain ma kümneminutilise vaimustunud ja üksikasjaliku ettekande kuninga elu kohta. See, millise aupaklikkusega, imetlusega räägiti oma riigijuhist ... Kui ma mõtlen praegu seda Ärma talu lugu ja paljusid teisi asju veel ega suuda unustada ka eelmise presidendi ja tema endise abikaasa vähiliidu konverentsil oleku kajastamist Delfis, kus ainus kommentaar tuli, et presidendiproual olid sobimatud punased sukad jalas, siis see reputatsiooni hävitamine, irisemine ja ilkumine juhtide kallal, pidev otsimine, mis nurga alt saaks kinni haarata ...See on uskumatu ... inimestel justkui sügeleksid hambad, et saaks neid jälle kellelegi kintsu lüüa, järada konti: presidendi jalasäärt või peaministri oma ... Miks me ei võiks luua natuke rohkem autoriteete? Mitte iriseda, vinguda, tõsta rahvahulkade rahulolematust oma juhtidega ... Ma ei saa sellest aru. Ma tõesti ei saa sellest aru.
Väärikus peab olema, aga kui me pidevalt tegeleme väärikuse lammutamisega, siis lõpuks ei ole me ju enam mitte kellegagi rahul ja meil ei ole enam mitte ühtegi eeskuju. Laseme kõigel minna, lööme käega. Miks peaks olema väärikas? Raba sealt, kust kõik rabavad, varasta sealt, kust kõik varastavad ... Ei tea.
Miks on kirik olnud läbi aastatuhandete väärikusega seotud, olles paljuski selle õpetaja kristlikule maailmale?
No ta on püüdnud olla. Kirik on võtnud endale ka moraalijutlustaja positsiooni. Kirik, mille Jumal on sellesse maailma loonud algselt selleks, et see kuulutaks rõõmusõnumit Kristusest, rõõmusõnumit Jumala armastusest inimeste vastu, on võtnud vahepeal positsiooni olla moraaliõpetaja. Siis ongi ka selge, et kui sa väga palju viibutad oma paksu sõrme sealt kantslist koguduse poole, siis jälgitakse ka sind ennast ülima tähelepanelikkusega ja lammutatakse sind esimesel võimalusel 800 tükiks, kui leitakse mingigi põhjus. Eks ta ole. Ma ei usu, et kiriku ülesanne oleks moraalijutlustajaks olemine. Kiriku ülesanne on rõõmu kuulutamine, mitte moraali lugemine.
Väärikus võiks tuleneda sellest, millest on räägitud viimasel ajal palju, kui on räägitud luterluse 500. aastapäevast, mis on tulemas – et luterlik kirik on kiirendanud seda, et igale inimesele siin Eestimaal on püütud anda haridust, olenemata tema seisusest. Et me kõik suudaksime lugeda, et me kõik suudaksime aru saada kirjast ja ise kirjutada. Võib-olla sealt võiks tulla ka väärikus. Haritud rahvas võiks olla väärikas rahvas. Loomulikult sa võid ennast nii ära harida, et hakkad vaatama, kuidas oleks võimalik n-ö slikerdada, aga ma arvan, et jah, kiriku ülesanne ei ole olla moraalijutlustaja. Pigem inimene, kes tunneb, et ta on armastatud Jumala poolt, püüab väärikalt käituda ega mõtle kogu aeg, kuidas kaasinimesel või ka Jumalal nahka üle kõrvade tõmmata. Väärikus võiks tulla armastusest, sellest tundest, et sa oled armastatud. Et sa ei pea ennast pidevalt tõestama, pidevalt mingite kuulsate tuttavatega kiitlema ega ise ennast ehtima mingisuguste medalitega.
Kas väärikuse poole tuleb püüelda? Kuidas?
Ma arvan, et see on süvenemine sellesse teadmisesse, mida pühakiri annab, mida Jumal püüab meile selgeks teha, et me oleme hoitud, me peaksime hoidma täiusliku Jumala poole ja küllap siis tuleb ka väärikus, see tuleb kaasnähtusena. Sa ei saa sellest siis arugi, et oled väga väärikas. Ma ei kujuta ette inimest, kes väidab, et ta on väga väärikas. See oleks väga vääritu väide.
Kas väärikuse kadumine on patt?
Ei tea, kas see on patt, patt on Jumalast eemale jäämine. Tavaliselt kaotatakse sellega ka väärikus.
Kuidas olla üle pisiasjadest, saavutada avaramat pilku ja kõike mitte nii isiklikult võtta?
Ma olen seda enda jaoks aeg-ajalt lahendanud nii, et ma ei ole iial arvanud, et mu ema peaks jooksma. Tal oli üks jalg, ta ei saanud joosta, ta ei saanud ka tantsida. Paljudel inimestel on niimoodi, et neil on midagi puudu: kellel on puudu jalg, kellel on mõistusest mingisugune osa puudu, kellel on kodune kasvatus longanud mingites asjades. Kui me eeldame seda, et kõik on täiuslikud, siis me kogu aeg solvame ja läheme endast välja, aga kui me teame, et maailm on täis haigeid inimesi ja ma ise olen ka üks nende hulgast – ka mul on mingisugused puudused ja ma imestan, kuidas minusugust talutakse ja minuga hakkama saadakse, kuidas minu lähedased minust hoolivad, vaatamata minu puudustele –, siis hakkad üle saama sellest, et teised ka ei ole täiuslikud. Vaatad peeglisse ja saad aru, et täiuslikkust ei ole. Kõik ei suuda olla väärikad igal silmapilgul, mõnel on sellega kohe päris palju tegemist. Autistlike inimestega aeg-ajalt suheldes ma saan aru, et tegelikult on mingid autistlikud jooned meis paljudes olemas. Siin ei ole midagi parata. Kui mul ühel hetkel autoroolis pilt eest läks ja ma tegin avarii, siis üks taksojuht pani käed puusa ja sõimas mul näo täis, öeldes et niisugust lolli ei tohiks üldse rooli lasta. Õigus jah. Aga kuidas ma saaksin endale head autojuhti lubada? Ma tean, et meil kõigil on omad puudused ja sellega tuleb hakata harjuma. Siis saab ehk üle ka.
Meeste ja naiste väärikus ... Kas ühiskonnas on naistele rangemad nõuded ja ootused?
Ma kuulsin eile trennis head ütlemist. See oli umbes nii, et „kuidas sul seal kodus on, kes seal on pealik?“. Mees ütles: „Minule jääb alati viimane sõna.“ Teine oskas küsida, et milline see viimane sõna on. Mees vastas peale pisikest pausi: „See on „Olgu!“.“
Ma ei oska öelda, kas naistele on väärikuse suhtes suuremad ootused. Ma ei ole tänapäeval selles enam väga kindel. Ma arvan, et see on muutumas. See Jeesuse-aegne aeg, kus abielurikkumiselt tabati ainult naine ja mees kuidagi lasti minema, on nüüdseks üsna teiseks saanud. Võib-olla ma olen naiivne, aga mulle tundub küll nii. Selleks peaks vist naine olema, et sellele küsimusele hästi vastata.
Mida on Jaani kirikus tehtud selleks, et inimesed saaksid end tunda inimväärselt?
Kohe tuleb üks pisiasi meelde: kui sa enam ei kuule hästi, siis saad võtta kõrvaklapid ja saad kirikus edasi käia.
Kui ma tulin Jaani kirikusse, siis üks asi oli siin selline, mis mind tõsiselt häiris – see oli see, et inimesed ei saanud altari ette, kui nad olid ratastoolis või liikumispuudega. Sellega oli väga palju võitlemist, et siia sai kooriruumi ette paigaldatud ratastoolitee ja käepidemed, et iga inimene suudaks end üles vinnata sealt või et inimesi oleks võimalik lükata sinna. Kui palju sellega oli kaklust muinsuskaitsega! Aga lõpuks sai ka välja ratastoolitee, et inimene ei peaks vihma käes ootama ratastoolis, kuni keegi tuleb teda aitama, neli meest tõstaksid ta sealt üles ja lävepakkudest üle. Need on sellised väikesed välised asjad. Kui ma tulin siia, siis ma mäletan ka seda, et pihi ajal inimesed seisid 10 minutit altari ees, osad ümber kukkumas väsimusest ja valust. Ja kui tuli palveaeg, siis pidi põlvitama sealsamas ebaühtlasel kivipõrandal Mistra vaibal. Paljud jäid armulauast eemale, sest nad ei suutnud seda kadalippu läbida. See on vagaduse sildi all väärikuse alandamine. Kui sa tahad, põlvita pingivahes, aga miks peaks olema nõue, et kõik peavad suutma sinna ette tulla ja seal ees põlvitada? Ja kui sa seda ei suuda, siis pärast pole ka armulauale asja ... Või kas või see, et nüüd on võimalik ka külje peale armulauale tulla: sa ei pea üldse põlvitama altari ees, kui sul on kunstliigesed, tohutu valu jms. Ma arvan, et need on sellised väikesed detailid, mida väga paljud inimesed ei pane tähelegi. Aga kuna mu ema oli kogu elu ratastoolis ja isalgi oli väga raske kõndida, siis ma panen neid asju võib-olla natuke rohkem tähele. Ma olen selle sees üles kasvanud ning ma tean, kui keeruline on mõne inimese jaoks väike lävepakk.
Väärikus veel ... Ma arvan, et Jaani kirikus ei tänitata inimesi. On kirikuid, kus õpetajad arvavad nüüdki veel, et nende ülesanne on minna üles ja hakata oma paksu või peenikese näpuga rahva poole näitama ja rääkima, kui patused need inimesed kõik on ning kui vääritud kõik on, ja vajadusel kiruvad veel valitsust ka igaks juhuks ja kutsuvad valitsusevastastele meeleavaldustele ... Ma arvan, et siin on seda üliharva ja ma arvan, et inimesi ei mõnitata ega tänitata siin. Kusjuures siin on inimesi, kes aeg-ajalt tulevad mu juurde ja ütlevad, et ma sõimasin nad jälle läbi. Ma ei saa sellest aru – mida nad selle all mõtlevad? Tundub, et nad arvavad, et kantslist muudkui otse neid kõnetatakse ja ...
Mulle tundub – ütelge mulle, kui ma olen eksiteel –, et Jaani kirik ei ole moraalijutlustamise kirik, vaid on rõõmusõnumi kuulutamise kirik. Ma tahaks, et see oleks nii. Mul on unistus, et see oleks nii.
/Ilmunud kahes osas. Esimene osa ilmus 14.12.2016 ja teine osa 15.12.2016/
