EELK Tallinna Püha Vaimu koguduse külalisõpetaja MÅRTEN ANDERSSON:
PÜHA JUMAL,
... kõigest hoolimata on meie silme ees Vaikne Nädal.
Elu meie ümber on vaikne. Hakkame juba rääkima sellest, kuidas enne oli. Vanasti. Kuidas siis oli? Oli Vaikne Nädal – Vaikseid Nädalaid –, mis enamasti polnud vaiksed. Oli nii palju kõike. Pidime tulema, minema, rahutuses rabelema, nii et seda pilti, kus on Kolgata küngas kolme ristiga, ei olnud tihtilugu enam silme eeski. Kes mõtleb vaid asjade peale, kes suudab mõelda ainult nartsissidest ja pühadelaua toitudest, kes trügib täis poodides ja närveerib suusapuhkuse pärast ...
Elu meie ümber on vaikne. Meid ründavad statistilised numbrid. Ikka saab kogu aeg minna hullemaks. Mis sellest saab? Mis minust saab? Meist?
PÜHA VÄGEV,
.... aita mind keskenduda sellele, mis oluline.
Et tühjad tänavad, lennujaamad ja kõiksugused muud kohad, mis tühjad, ei hirmutaks mind.
Anna rahu, et saaksin seesmiste silmadega näha Kolgata küngast kolme ristiga. Seda, mis tulemas, aga ka seda, mis on tulemas pärast kõiki raskeid sündmusi. Sest elu ei saanud purustatud, elu vajab elamist – vajas ja vajab.
PÜHA SUREMATU,
too mulle armust Vaikne Nädal! Anna rahu, et saaksin ühendust tunda.
Sest pärast kannatuste ööd tuleb uus hommik – eluga, lootusega.
Too mulle julgustav sõnum elust – igavesest elust.
Tänan, et saan kaasas olla nendega, kes vaikselt käivad edasi, lootes Sinu peale.
Halasta meie peale!
