Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust kõige selle pärast, mida Issand meile on osutanud, ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida ta neile on osutanud oma halastuse ja suure helduse pärast. Sest ta ütles: „Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust.“ Ja ta tuli neile päästjaks. Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil. (Jes 63:7–9)
Kunagi ma pidin müüma oma korraliku fotoaparaadi. Olin kurb, et teisiti ei olnud enam võimalik, aga veel kurvemaks sain siis, kui kutseline fotograaf, kes selle minult ostis, mulle näitas, millised võimalused sellel aparaadil olid – olid kogu aeg olnud, ka siis, kui see oli olnud mitu aastat minu oma. Mina ei olnud neid kasutanud. Ma lihtsalt ei teadnud! Minu pildistatud pildid oleksid võinud olla palju paremad, kui oleksin teadnud, oleksin osanud kasutada pooltki selle aparaadi võimalustest. Mul oli häbi ja kahju.
Aeg-ajalt kuulen inimeste elulugusid ja vahetevahel kuulen lauset „Ta oli elu lõpuni tänulik, ka vana ja vaevatu ja väga haigena“. Kuidas on meiega? Kas me leiame põhjust tänulikkuseks? Kuidas me kasutame oma mälu? Kas nii, nagu mina oma väga head fotoaparaati?
Mõned ütlevad, et neil on selektiivne, valiv mälu. Küllap on, aga selle valikuga on ehk nii nagu uuemal tehnikal, mis jätab meelde selle, mida sa eelnevatel kordadel oled kõige enam kasutanud, ja pakub sulle igal järgmisel kasutamisel esmajärjekorras seda. Äkki me peaksime ennast õpetama tänulikumaks? Kuidas? On üks võimalus. Paljud ristiinimesed, enne kui nad koos oma armsa või armsatega või ka üksinda hakkavad õhtupalvet tegema, meenutavad mööduvast päevast kõike head ja ilusat. Ja siis nad tõstavad selle oma palves tänuna Jumala ette. Kui seda päevast päeva ja aastast aastasse teha, võib olla üsna kindel, et tõenäoliselt oled sa ka vanaks jäädes üks tänulik vanainimene, kellel pole puudust sõpradest, keda lähedased ei unusta ja keda hea meelega ka aidatakse. Heatahtlikke ja tänulikke on lihtne aidata. Küllap ka Jumalal.
Prohvet meenutab Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõike seda, mida Ta on oma rahvale nende pikas ajaloos osutanud, suurt headust, mida Ta on neile osutanud oma suure halastuse ja suure helduse pärast. Ta teeb seda ka rahva jaoks rasketel aegadel – aegadel, mil paljud olid unustanud tänulikkuse, mil paljud hädaldasid, soigusid, kirusid – kütsid üksteist üles olema leidlikud negatiivsuses. Jumal on ustav, hooliv, armastav. Tema ei jäta oma rahvast, ei unusta oma loodut.
Prohvet ütleb: kasutage oma mälu! Seal on nii palju head, mida saaks meenutada, mis muudab tänulikuks!
Elame veel kirikuaasta ülestõusmisajas. On cantate-pühapäev. Cantate – „Laulge!“. Laulge Issandale uus laul, tänulaul. Kas leiame põhjust? Mille eest peaksime Temale kiitust laulma, tänama Teda? Kes otsib, see leiab – leiab enda ja teistegi elust, oma riigi ja rahva elust ja ajaloost. Leiab kevadest – looduse aina korduvast ülesärkamisimest. Ja kui mäluga on kõik veel hästi, saab meenutada paljusid imelisi hetki, häid inimesi, armastust ja headust, mida on pikema või lühema elu jooksul kogetud.
See, mida kõneleb prohvet Jesaja Jumala omandrahva Iisraeli ajaloost, on sündinud ka meie väikese rahvaga: Ja ta tuli neile päästjaks. Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil.
Sündis Eesti vabariik. Võideti Vabadussõda. Pärast pikka okupatsiooniaega taastati ilma verevalamiseta iseseisvus. Meie väikese riigi teine iseseisvusaeg on juba pikem kui esimene. Need on vaid mõned näited meie riigi ja rahva elust. Lisagem siia oma isiklik elu, oma lähedaste elu. Küllap on sealtki nii mõndagi sellist leida, mille eest on meil igal päeval põhjust teha tänupalveid ning laulda tänu- ja kiituselaule.
Prohvet kõneleb Jumala halastusest ja kaastundest. Ta ütleb rahvale, kes usub, et Jumal on nad unustanud, neile selja pööranud, et nende Jumal ei ole ükskõikne, tundetu, külm kivi. Tema ei unusta oma loomingut.
See on üldlevinud häda, et inimene hakkab Jumalat oma näo järgi tegema – mõtleb Jumala endasarnaseks. Jumal lõi kord inimese oma näo järgi ja Tema igatsus on, et me saaksime selle algse, loodupärase oleku tagasi. Meil on Jumal, kes ütleb meile, ütleb sulle ja mulle: ole kuum või külm, aga ära ole leige – ära ole ükskõikne, tuim tükk, kelle jaoks kõik hea ja kiiduväärne on normaalne, nagu me oleksime kõik hea oma headuse ja tublidusega ära teeninud ja meil on põhjust vaid viriseda, kui midagi läheb teisiti, kui meie oleme eeldanud. Muide, leigelt elamine on ohtlik. Jumal lubab leiged endast kord lõpmata kaugele heita. Kuid seegi on kindlamast kindlam, et Jumal ei ole leige.
Prohvet ütleb: Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil.
Jumal on seesama eile, täna ja igavesti. Seepärast on meil mõistlik ka sellel alanud nädalal püsida Tema läheduses, olla tänulikud palverändurid – olla need, kellel on alati lootust.
*****
(Foto: Sven Arbet)
