Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani (Fl 2:8).
Palmipuudepühal avaneb Õlimäelt avar vaade Jeruusalemmale: Jeesus suundub eesli seljas läbi Kidroni oru pühasse linna – järgnevad kannatusnädala dramaatilised sündmused. Suurel Neljapäeval seatakse püha õhtusöömaaja sakrament, Suurel Reedel lüüakse Lunastaja risti, Ülestõusmispüha valgust veel ei paista.
Mis oli Kristuse ristilöömise eesmärk? Saada lahti sellest tülikast inimesest, kes väitis enese olevat Jumala või Jumala Poja, kelle pühadusega kokkupuude paljastas inimeste patu ja kes tõendas taevaste jõudude kohalolekut oma võimsate tegudega. Käi välja! Kas sina pead end paremaks? Lööge ta risti! Pole vaja Jumala kohalolekut, mis meile koha kätte näitab, parem mõelgem ise välja Jumal, niisugusena nagu Ta meile meeldib. Meile meeldib loomulikult Jumal, kes ainult armastab ja armastab.
See ei ole Piibli Jumal, see ei ole elav Jumal, see on välja mõeldud Jumal. Tõeline Jumal on küll armastus, kuid Ta on ka pühadus. Veel rohkem kui Jumala armastusest räägib Piibel meile sellest, et Jumala armastusest võime ka ilma jääda – kui Temaga elavat suhet ei rajata maises elus. Kui me maa peal ei taha Jumalaga suhelda, siis veel vähem saame seda teha taevas, kus patused ei kannataks arvatavasti sekundikski välja Jumala kohalolu ja karjuksid samuti: „Löö ta risti!“ – kui see oleks võimalik. Kuna see ei ole võimalik, siis suunduvad jumalapõlgajad Jumalast eemale, armastuseta eksistentsi. Sellist paika, kus kurjad ja isekad isekeskis koos on, nimetatakse põrguks, kuid pole teada, kas seda saab päriselt „paigaks“ nimetada, sest eeldatud on olukorda väljaspool aega ja ruumi.
Mis on Kristuse ristisurma mõte? Miks on see Jumala maailmaprogrammi sisse kirjutatud? Eks ikka selleks, et lunastus, st vabastamine maiselt kaduvate ja destruktiivselt deemonlike jõudude võimusest, lõpuni viia. Jumal oli ammu saatnud prohveteid, et meid vaimselt ette valmistada. Ta saatis ka oma unikaalse neitsistsündinud Poja, et meiega lausa ihulikult kokku puutuda – võiks öelda, et Jeesuses Kristuses ühinesid taevas ja maa. Kuid sellestki on vähe, et Jumal nõnda inimese eluga maksimaalselt kokku puutub – lunastamiseks ehk vabastamiseks oli vaja Tema kokkupuudet ka inimese surmaga. Selle kokkupuute rajas Jumal, sisenedes Kristuse surma kaudu surmavalda. Ka surmas kuuluvad nüüd Jumalale need, kes on leidnud Temaga osaduse maises elus, saades osa ka ülestõusmise lootusest. Siiski suudavad inimsõnad vaevalt selgitada Suure Reede sündmusi …
Miks nimetatakse kristlust ristiusuks? Eks ikka risti pärast, mille külge Jeesus löödi. Eks ikka sellepärast, et kristluse keskmes seisab tema rist ja ülestõusmine. Teisalt aga tõuseb ristimärk kristluses tugevasti esile alles pärast riigiusuks saamist. Rooma katakombides eelistati kuni IV sajandini kujutada „Jeesuse monogrammina palmiokse, tuvisid, paabu- ja paradiisilinde“ ehk vee ja loodusega seotud objekte, kirjutab juudi autor Gil Yaron. „Ristimisvesi uuestisünni sümbolina võlus varajasi kristlasi rohkem kui surnurist, mis pidi alles hiljem saama kristlaste võrdkujuks.“ Alguses „seisis usu keskpunktis Kristuse haud ja ülestõusmine“ – muutus tuli siis, kui keiser Constantinus tegi (313.a) kristlusest riigiusu: „Mitte enam ülestõusmise vesi, vaid kannatuse rist sai keskseks sümboliks Jeesuse-kultuses.“ Algas sundristimine paganaile ja jälitusajalugu juutidele (Jerusalem. Ein historisch-politischer Stadtführer. München: C. H. Beck, 2009: 74, 85).
Üks paistab olevat selge: nii nagu rist tõusis kristluse võrdkujuks Constantinusega, nõnda on langemas selle rõhutatud keskne osa seoses Constantinuse- ehk riigikiriku ajastu lõpuga, mis toimub tänapäeval. Ma ei usu, et oleks olnud massikristlust ilma riigikirikuta. Ma ei usu ka, et ilma kristliku lääneta oleksime rikkamad. Vahest tõesti edastab Kristuse rist ka halva sõnumi vaatajaile: mis te vingute, vaadake, kuidas Tema kannatas! Ristiga võib tõesti saada õigustada riigikiriklikku sundi. Kuid esiteks ei ole ükski riik saanud ilma sunnivahenditeta ja teiseks on Kristuse risti tegelik sõnum ikkagi muu.
Võib-olla aitab riigikirikliku ajastu läbisaamine taas ehtsamal kujul esile tõusta Kristuse risti tõelisel tähendusel? „Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani,” kirjutab Paulus ja jätkab: „Sellepärast ongi Jumal ta tõstnud kõrgemaks kõigest.“ Teisisõnu on Jeesuse põhihoiakuks alandlikkus, mida Jumal meile tema kaudu ilmutab. Alandlikkus ei tähenda võltsi alandamist, nagu arvavad kurjad inimesed, kel pakub lõbu teiste alandamine, vaid enesestloobumist kuulekuses Jumalale. Jeesuse ülesandeks oli loobuda oma elustki, et avada surma võitmise kaudu uks igavesse ellu.
Igaühel meist tuleb loobuda alandlikult kõigest sellest, mis takistab meie suhet Eluandjaga. Kui kanname „oma risti“ ja täidame oma eluülesannet, siis hoiab see meid osaduses Jumalaga. Sellisel alandlikkusel on kosmilised tagajärjed, sest osaduse kaudu Kristusega, kelles surm on võidetud, pakub Jumal meilegi igavest elu. Seda õpetab meile Kristuse rist, mis on kristluse jäävaks võrdkujuks. Seepärast kannavad kristlased riste kaelas ja panevad neid avalikult üles. Rist ei meenuta ainult Jeesuse ristisurma, vaid ka Tema ülestõusmist ja kõike seda Elu, mida Jumal tahab pakkuda kõigile uskujaile.
Õnnistatud kannatusnädalat kõigile!
