Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. (1Kr 13:13)
Oh neid naisi küll! Ikka süda, ikka emotsioonid: vaid vähesed neist suudavad külmalt kalkuleerida ja teha seda, mis tundub ratsionaalselt mõtlevatele meestele mõistlik ja arukas. Ja nii võime lugeda evangeeliumitest, mis kirjeldavad ülestõusmispüha sündmusi, kuidas umbes 2000 aastat tagasi, varasel hommikutunnil, oli grupp naisi teel Jeruusalemma lähistel paikneva hauakoopa poole, kuhu kaks päeva varem oli pandud Jeesuse-nimelise mehe ihu. Tolle mehe kohta olid rahvahulgad rääkinud, et too pidada olema Jumala poolt läkitatud Messias, Iisraeli rahva lunastaja, kes on saadetud vabastama oma rahvast võõramaalaste orjusest ja taastama rahva kunagist hiilgust ja vägevust. Nüüd oli too mees aga surnud, oli hukatud nagu kurjategija. Kaks hauale tõttavatest naistest olid ise olnud nende hulgas, kes olid olnud kõrval, kui see sündis, olid kõike oma silmaga näinud.
Nood naised olid kuulunud Jeesuse jüngrite, tema õpilaste hulka: nad ei olnud talle muidugi nii lähedased kui need 12 meest, kelle Jeesus oli eriliselt välja valinud, kuid nad käisid Jeesusega kaasas, kui too ringi rändas, ja said niiviisi näha tema imetegusid ja osa õpetustest, mida ta jagas. Nõnda oli Ta nende jaoks midagi enamat kui lihtsalt suvaline võõras õpetaja ja imetegija. Nad olid Temaga isiklikult kokku puutunud ja Ta oli neile isiklikult lähedane, isiklikult tähtis isik. Nad olid uskuma hakanud, et Jeesus on tõesti Jumala saadetud Lunastaja, Messias.
Suurel Reedel olid nad risti all seisnud ja kuni viimse hetkeni imet oodanud, kuid surm saabus ja ime jäi tulemata. Surnud Messiasse oli aga võimatu uskuda. Terve mõistus ütleb, et Jumala Poeg lihtsalt ei saa surra, see on võimatu. Kui Ta aga suri ja veel inimeste käe läbi, kes hukkasid Ta kurjategijana, siis tähendab see seda, et Ta ikkagi ei olnud Jumala Poeg ... Nii tuli neil naistel koos Jeesusega matta ka oma usk ja lootus.
Võinuks arvata, et Jeesuse surm kustutab Ta nende südametest – oli Ta oma surmaga neid ju sisuliselt petnud: jah, armas ja kena inimene oli Ta küll, aga ikkagi mitte see, keda nad uskusid Ta olevat. On surnud ja maha maetud, kahju küll, aga kõik me oleme ju surelikud. Aga oh ei! Ootamata ära isegi päevatõusu, ruttavad naised varavalges Jeesuse hauale, et Tema ihu töödelda lõhnarohtudega – täita matmiskombed, mis Jeesuse kiire matmise tõttu olid reede õhtul täitmata jäänud. Nad teadsid väga hästi, et Jeruusalemma võimukandjad ei kiida neid selle eest ja et nad satuvad nende silmis musta nimekirja. Nad teadsid sedagi, et nad satuvad pilke ja naeru alla nendegi silmis, kes Jeesust olid algusest peale petiseks ja valeprohvetiks pidanud. Neid ei heidutanud seegi, et Jeesuse meessoost lemmikjüngrid eelistasid oma peidupaikadest mitte välja tulla. Nad lihtsalt läksid. Ja nad ei läinud nutma haua juurde teeseldud pisaraid ega rääkima tühje ülistussõnu, nagu seda vahel tehakse, nad läksid, et teha veel seda, mida teha annab, anda lahkunule veel seda, mida nemad anda suutsid. No kus on siin kaine mõistus ...
Jeesuse surm oli naistelt võtnud usu ja lootuse. Neile jäi alles vaid armastus. Vaid? Apostel Paulus kirjutab oma armastuse ülemlaulus: „Nüüd jäävad usk, lootus ja armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ Need hauale suunduvad naised olid kaotanud väga palju, usu ja lootuse, kuid neile oli jäänud alles kõige olulisem, kõige suurem, kõige tähtsam – armastus. Neile oli alles jäänud see, mille tähtsust oli rõhutanud Jeesus oma eluajal, see, mida tema elu ja ristisurmgi endas sisaldas. Jeesus oli enne surma öelnud: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid. Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.“ Armastus on see, mis teeb elu jätkamise, elu edasikestmise üldse võimalikuks. Armastus on see, mis on surmast tugevam ja annab võimaluse see ära võita.
Nende südame järgi käinud naiste armastus sai tasutud. Hauale jõudes kohtavad nad ingleid, taeva saadikuid. Naised on esimesed, kes kuulevad rõõmusõnumit, et Jeesus on surnuist üles äratatud. Maarja Magdaleena on esimene, kes isiklikult kohtub ülestõusnud Issandaga. Just need naised on esimesed, kellele antakse käsk kuulutada rõõmusõnumit: surm on võidetud, Kristus on surnuist üles tõusnud. Armastuse kandjad saadetakse kuulutama võitu surma üle.
Kuulutus elu võidust surma üle, Jumala armastusest inimeste vastu, mis on nõnda suur, et ta oma ainusündinud Poja on inimeste pattude pärast andnud Surma kätte, algab sellest, et suudetakse hoolida kellestki rohkem kui iseendast. Algab mitte ratsionaalsest ja praktilisest mõtlemisest, külmast kalkuleerimisest, vaid algab armastusest, mis avab silmad ja südamed nägema ka varjatut. Algab armastusest, mis ei väsi, ei kohku raskuste ees, armastusest, mis usub ja loodab. Algab armastusest, mis tegutseb, andes endast kõik parima, mida anda suudetakse. Armastuse kaudu saame meiegi oma elus kohtuda ülestõusnud Issandaga ja leida oma ellu usu ja lootuse valgust. Soovin, et meis kõigis võiks elada selline armastus.
