Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)
Kui jälgida elu meie ümber, siis kõikjal kutsutakse meid rohkem saavutama. Ja seda püütakse aina teostada. Kes panustab suuremale rahateenimisele, kes edukale karjäärile, kes eluaegsele püsiõppele, kes hangib endale suurema elamu, kallima auto vms – numbrid peavad igal juhul tõusma ja mitte mingil juhul langema.
Suurem hulk ei tee meid aga alati õnnelikuks, sest sellega kaasneb ka suurem vastutus. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse! Mitte ainult et teised inimesed muutuvad nõudlikumaks, jälgides, kas me oleme oma ülesande kõrgusel. Kogu elukorraldus on Jumala loodud maailmas nii üles ehitatud, et mida suuremad on kellegi koormad (kasvõi n-ö kullakoormad), seda raskem on neid kanda. Proportsioon kandja ja kantava vahel peab olema paigas. Puu ei kasva ainult kõrgemaks, vaid ükskord ta vananeb ja kukub. Meilgi on võimalik oma „kullakoormate“ all kokku variseda. Suurem hulk maist vara nõuab ka suuremat ajakulutamist oma korrashoiuks ja see võib meie hinge tühjaks jätta. On inimesi, kes viimaks tunnevad, et neist on saanud oma uhkelt rajatud eluviisi orjad.
Vanad targad on kutsunud inimesi pigem loobumisele. Rikas ei ole mitte see, kellel on palju vara, kuid kes sellegipoolest tahaks üha rohkem, vaid see, kellel on kõik olemas, ehkki tema omand võib olla piskuvõitu. Munga- ja nunnaordudes on mindud loobumuses lausa äärmusse, andes kolm tõotust: vaesus ehk loobumine varandusest, kasinus ehk loobumine perekonnast ja kuulekus ehk loobumine iseendast.
Ent ka selline täieliku loobumise katse ei tee inimesi alati õnnelikuks. See on mõeldud ikkagi ainult vähestele. Ajaloost on küllalt teada tigedate kristlaste portreesid, kes süüdistavad teisi moraalituses, kuid kelle enda tusameel näitab, et nad on salamisi ise kadedad teiste suhtes, kes võtavad endale õiguse püherdada patu porimülkas. Samuti võib juhtuda inimesega, kes loobub kõigest, et ta muutub kõrgiks ja edevaks ning hakkab ennast alateadlikult ülitähtsaks pidama, minetades Jumala nõutud alandlikkuse.
Mida tegelikult ootab meilt Jumal? Seda, et me järgiksime Jeesuse sõna „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem!”. Teisalt aga tahab Jumal, et kuulaksime muidki sõnu, mida Issand on öelnud – ja arvestaksime, mida nõutakse Tema poolt igaühelt meist isiklikult, vastavalt meie iseärasustele. Selle kohta jutustas Jeesus ühes tähendamissõnas, kuidas isand (ehk Jumal) jagas oma sulastele erineval hulgal talente: ühele viis, teisele kaks, kolmandale ühe. Ta eeldas tegutsemist vastavalt sellele, kui palju kellelegi anti – palka maksis Issand aga võrdselt ja palk jäi maksmata ainult laisale, kes üldse ei tegutsenud (Mt 24:14–30).
Seepärast, armas inimene: uuri, mida Jumal sinult ootab, ja püüa seda teostada. Kui sulle on antud palju, siis on vastutust rohkem, kuid ka Jumala abi on seda suurem, kui Teda usaldame. Kui sulle on antud vähem, siis võid rõõmsalt leppida, tänades Issandat, et Ta on andnud sulle – sinu kandevõimet teades – just parajal määral, et saaksid olla õnnelik. Olulised puudujäägid meie elus pärinevad meie isiklikest vigadest, mitte Jumalalt. See, kas me üldse suudame rõõmustada ja õnnelikud olla, sõltub väga palju meist endist, sest Jumal on eeldused selle tarvis meile igal juhul kinkinud. Isegi märtrid, kellel on tulnud oma usu eest eluga maksta, on oma ülesannet täites ilmutanud imelist rõõmu, sõltumata raskustest, mis inimliku mõõdupuu järgi peaksid tähendama ainult õnnetust.
Ärgem unustagem: Jumal ei nõua kelleltki rohkem, kui Ta on andnud – ka kõndides Jeesuse näidatud kitsast teed! Kuid Ta nõuab ustavust igal juhul – ja ustavust vastavalt sellele, nagu Ta on meile jaganud oma talente. Ta on tõotanud, et keegi ei jää ilma omast palgast. Ta soovib seda kõike, et meid rõõmsaks ja õnnelikuks teha.
Head saabuvat nädalat meile kõigile!
