Alguses lõi Jumal taeva ja maa. (1Ms 1:1)
Piibli esimene lause on antud loosungiraamatus tänase päevasõnana. Mis põhjusel? Võib-olla vajame meenutamist, et on olemas Looja ja et meie oleme loodud? Läbi sajandite teati Jumala olemasolu ja et maailm on temast alguse saanud. Tänapäeval võidakse seda unustada ja nõuda tõestusi Looja ning loomise kohta. Kas inimkonna tunnetusvõime on uusajal kahanenud, olles suunatud valdavalt nähtava maailma poole? Ajalugu näitab, et pole olnud rahvastki, kellel ei olnuks religiooni, st teispoolsusega arvestamist.
Seepärast ei vaevu Piibel Jumala olemasolu üldse põhjendama. See on selge aegade algusest peale. Ainult lollid arvavad, et Jumalat ei ole. „Õel oma ülbuses hoopleb: „Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!“ Need on kõik tema mõtted“ (Ps 10:4). „Meeletu ütleb oma südames: „Jumalat ei ole!“ Nad talitavad riivatult ja jõledasti“ (Ps 14:1). Saalomoni tarkuseraamatus kirjeldatud inimesed väljendavad otsekui tänapäevaseid kahtlusi ja meeleheidet: „Meie elu on lühike ja kurb, ei ole rohtu inimese surma vastu ega ole teada, kes päästaks surmavallast. Sest me oleme sündinud juhuse läbi ja pärast seda elu oleme, otsekui ei oleks meid olnudki.“ Jumalatunnetuse kadumisel tekib läbi aegade tuntud üleskutse hedonismile: „Nautigem innuga maailma nagu nooruspäevil!“ (Trk 2:1j, 6). „Ei ole midagi uut päikese all“ (Kg 1:9), ütleb selle kohta Saalomon elutarkuste kogujana (Kg 1:1).
Ateismis pole midagi uut – uudne oli ainult selle massiline levitamine kahel eelmisel sajandil. Argumendid Jumala olemasolu vastu on jõuetud. Uusaegne klassik Ludwig Feuerbach arvas asjatult, et ta tõestas Jumala olematuse, kui ta väitis, et Jumal olevat inimese projektsioon. See on ainult hüpotees, mis veenab vaid neid, kelle jumalakogemus on hääbunud. „Kõik kristlikus kultuuris üleloomulikule omistatav on Feuerbachi meelest meie enda ideaalide, unistuste, soovide ja ambitsioonide paigutamine millessegi, mis jääb meist ja käegakatsutavast maailmast väljapoole. Kuid luust ja lihast inimestena ei ole me võimelised hoomama midagi sellist, mis paikneb meist nõnda radikaalselt väljaspool. Religioon on inimese olemuse asetamine väljapoole iseennast,” selgitab Indrek Peedu tema põhiväiteid.
Feuerbachi seisukohad, millele toetusid ka Marx ja Freud, olid küll „põhimõtteline väljakutse kristlikule teoloogiale“, võttes „väga radikaalse positsiooni“, kuid pole õige arvamus, nagu oleks suurem osa teolooge neid kummutamatuna eiranud. Pigem saadi aru, et tunnetuses on „projitseerimine paratamatu: me teeme seda tahtmatult“ ka maiste asjade puhul, mille vormid, nagu neid tajume, tekivad tagasipeegelduse teel meie tunnetusest. „Jumala tundmine ei erine niiviisi kellegi või millegi muu tundmisest“, toetudes tagasiprojektsioonile. „Projektsioonide abil saame midagi uut teada nii iseenda kui ka Jumala kohta“ – või mis tahes esemete kohta välismaailmas. Peedu ütleb õigesti, et nii „ei ole ka Feuerbachi religioonikriitika tänapäeva seisukohalt enam ülemäära veenev“. Seepärast selle vastu ei väideldagi (Vt Indrek Peedu, „Feuerbach, religioon ja unistus uuest filosoofiast“. Sirp 31.03.2017: www.sirp.ee/…/feuerbach-religioon-ja-unistus-uuest-filosoo…/).
Sarnaselt kirjeldab privaatsete ilmutuste vastuvõtmist paavst Benedictus XVI (Joseph Ratzin-ger), osutades projektsiooniprotsessile: „Juba välispidise nägemise juures on alati osaliseks ka subjektiivne faktor: me ei näe iial puhast objekti, vaid see tuleb meie juurde läbi meelte filtri, mis teostavad tõlkeprotsessi. See on veel ilmsem sisemise nägemise juures, eelkõige siis, kui meil on tegemist objektidega, mis juba iseenesest meie horisonti ületavad“, st teispoolsusega, Jumalaga jne. „Seepärast pole sellised nägemused iial puhas „fotograafia“ teispoolsusest, vaid nad kannavad ka tunnetava subjekti võimalusi ja piire iseeneses.“ Taevase maailma kirjeldus on tulvil sümboleist (Joseph Ratzinger, „Öffentliche Offenbarung und Privatoffenbarungen“. Katholische Nachrichten 13.05.2010: www.kath.net/news/26686).
Armas kaasmaalane! Jumala ja usu kohta on uusajal (eriti kommunistlikus süsteemis) nii palju rumalusi kokku räägitud, et viimane aeg on neist loobuda. See ei ole ainult mõistuse küsimus, vaid puudutab kogu meie ellusuhtumist ja tundeid, rõõmu või selle puudumist. Martin Luther on öelnud oma väikeses katekismuses: „Mina usun, et Jumal on loonud minu koos kõige muu looduga, et Ta on andnud mulle kõik, mis mul on, ja peab neid alal. Ja Ta teeb seda kõike selgest isalikust, jumalikust headusest ja armastusest.“ Võin kinnitada: seal, kus avastame oma elus, et Jumal, kes lõi alguses taeva ja maa, peab meidki omaks ja ülal, ei ole elu kunagi mõttetu ega tühi, sest tajume, et teispoolsus pole tühi. Saatku see kogemus meid veelgi rohkem ja mõtestagu meie elu käesoleval kaunil suvel.
