Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” (Lk 12:15)
Selle nädala kirjakohad juhatavad meid maise vara kogumise tühisuse juurde ehk kui mõttetu on koguda aardeid maa peale ja kui oluline taevasse. Seega võiks arutada pikalt rahateema üle à la rikkus on päh ja raha pole üldse oluline. Ega see olegi sellele, kel seda on.
Kuid mind meelitab nende aarete juurde, mis meil tuleb taevasse koguda, ja selleks, et koguma hakata, on vaja mõista, mis aarded need sellised on, mida taevas vaja läheb. Niisiis valime nädala kirjakohtadest hoopis Õpetussõnad 2:1–6: „Mu poeg! Kui sa mu sõnad vastu võtad ja mu käsud enesele talletad, lased oma kõrval tarkust tähele panna, pöörad südame arukuse poole, jah, kui sa mõistuse appi kutsud ja tood oma hääle kuuldavale arukuse heaks, kui sa seda otsid nagu hõbedat ja püüad leida nagu peidetud varandust, siis sa mõistad Issanda kartust ja leiad Jumala tunnetuse. Sest Issand annab tarkuse, tema suust tuleb tunnetus ja arukus. Aamen.“
„Kui sa mu käsud vastu võtad ja enesele talletad ...“ Me teame hästi Jumala suurimat käsku „Armasta Jumalat kõigest oma südamest, kõigest oma hingest ja väest!“, millele Jeesus lisas: „... ja ligimest kui iseennast.“ Seda viimast käsku me täidame hoolega, armastame oma ligimest sama palju kui iseennast, õigemini sama vähe. Ja ligimesearmastus on Jeesusel väga inimlik nõuanne – tulla välja iseenesest, sest armastuses Jumala vastu polnud seda saavutatud. Armasta Jumalat kõigest oma südamest ..., polnud mõjunud ei enne ega pärast Jeesuse aega, nüüd tegi Jeesus puust ja punaseks: armasta ligimest. Aga selleks, et ligimest armastada, on vaja ära teha suur töö – meeleparandustöö. Inimene on alati arvanud ja arvab endiselt, et meeleparandusega peaks tegelema naabrinaine, mehest ei hakka rääkimagi, töökaaslased on nõks hullem seltskond pimedaid, no ja sugulaste meeleparandustöö võiks olla ikka nii ränk, et ei tea, kas eluajast piisabki. Aga meie endiga on õnneks kõik korras.
"Parandage meelt, sest taevariik on lähedal." Kas me mõistame seda? Taevariik tuleb üllatavalt lähedale, kui usaldame oma elu Jumalale, täielikult. Kas me mõistame seda? Aga tegelikult? Jah, muidugi me palvetame: „Armas Jumal, aita mul saada parem töökoht, rohkem raha, tervist, sõpru, armastust jne.“ Aga mida meie teeme Jumala usaldamise asemel? Hakkame tegutsema. Lappame vabu töökohti kuulutuskülgedel läbi, avame kogumiskonto, investeerime raha, mida meil pole, üritame kõigile meele järele olla jmt. Ah jaa, Jumal pidavat aitama seda, kes end ise aitab. Me aitamegi endid iga päev, kui me seda ei teeks, siis ei tõuseks me hommikul voodistki.
Kuid kui oleme üritanud mingit probleemi lahendada ja ikka kukub välja nii kui alati või veel hullemini, kas see ei peaks siis arukat inimest veenma, et ta ei oska, ei saa hakkama? Saadame palve teele ja edasi ... hakkame jälle tegutsema või? Aga Jumal on meie palvet KUULDA võtnud ja asub TEGUTSEMA. Või arvame me endiselt, et Jumalal on meie abi vaja? Meie ei ole Jumala abimehed, asjad on vastupidised. Ja kui oled esitanud palve Ülimale, siis täna, et Ta on sinu palvele juba vastanud: jah, kui sa mõistuse appi kutsud ja tood oma hääle kuuldavale arukuse heaks, kui sa seda otsid nagu hõbedat ja püüad leida nagu peidetud varandust, siis sa mõistad Issanda kartust ja leiad Jumala tunnetuse. Sest Issand annab tarkuse, tema suust tuleb tunnetus ja arukus.
Ja siis hakkab Jumala riik lähemale tulema. Kas siis läheb paremaks? Ei, hullemaks läheb! Iga pisemgi äpardus tundub patuna, iga asja pärast on vaja andeks paluda, süütunne on jätkuv, piinav. Ükskõik, mida teed, ikka süüdi, süüdi, süüüüüdiiii! Siis on aeg esitada endale küsimus, kes tahab, et me end süüdi tunneksime. Jumal? Kindlasti mitte, see „au“ kuulub, nagu Arved Paul teda nimetas, Jumala vastasmängijale. Oi, kuidas meeldib tollele vastasmängijale, kui tunneme end süüdi! Ta teeb kõik selleks, et tunneksime end väikeste, mannetute ebaõnnestujatena.
Vene õigeusu arhimandriit Benedikt (Knjazev) on oma raamatus „Piibli ajalugu“ öelnud: „Mitte see pole kurb, et inimesed ei usu Jumalt, vaid see, et nad ei usu, et saatan on olemas.“
Miks too vastasmängija eriti siis tegutsema asub, kui teeme ränka meeleparandustööd? Aga miks ta peaks kiusama neid, kes ikka veel naabrinaisi parandavad? Vastasmängija panused tõusevad, mida lähemale Jumalale jõuame. Jumalale ei taha ta kedagi anda! Ja ära hellita lootust, et suudad Jumala vastasmängijat võita, ta on palju kavalam tegelane, kui oskame ette kujutada.
Seegi etapp on vaja läbi käia kindlas usalduses Jumalasse, sest Jumal ei nõua meilt muud aaret kui täielikku usaldust. Jumalal ei ole vaja meie süüd, Tal on vaja meie elu. Oma elu Jumalale andes muutub meie meeleparandus automaatseks ja sellega on rõõm tegeleda, sest asjad, mis häirisid, loksuvad paika.
Ulatame oma elu Jumalale täielikult, karta pole midagi, see on heades kätes. „Sest Issand annab tarkuse, tema suust tuleb tunnetus ja arukus.“ Aamen.
