„Aga meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada enese meeleheaks. Igaüks meist olgu meelepärane ligimese heaks tema ülesehitamiseks. Kristuski ei taotlenud iseenesele meelepärast, vaid nagu on kirjutatud: „Nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale.“ Sest mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja pühakirja julgustuse kaudu oleks lootust. Kannatlikkuse ja julgustuse Jumal aga andku teile, et te mõtleksite sedasama omavahel Kristuse Jeesuse eeskuju kohaselt, et te ühel meelel ja ühest suust ülistaksite Jumalat ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa.“ (Rm 15:1–6)
Seoses religiooniga, usuga Jumalasse, on tänapäeva inimeste seas sageli levinud arvamus, et usk ja kirik on eeskätt nõrkade jaoks, nende jaoks, kes on eluheidikud, kes ei suuda oma eluga ise toime tulla ja kellel lisaks sellele pole ka piisavalt sõpru, kelle peale hädas ja mures loota, neilt abi ja tuge oodata. Ühe tavalise, täies jõus inimese üldine suhtumine on see, et “ma olen piisavalt tubli ja tugev, et ise oma eluga hakkama saada. Jäägu Jumal ja usk Temasse uskujatele, nõrkadele“.
Kui aga lugeda Uut Testamenti, eriti kirjade osa, ja loetu üle natuke järele mõelda, siis tuleb välja, et usk, kristlus, on hoopis väga tugevatele inimestele, vapratele inimestele. Nõrkadel tuleks sellest pigem eemale hoida. Miks nii?
Kui me hakkame vaatama, mida oodatakse neilt, kes soovivad olla Jeesuse järelkäijad, Tema jüngrid, siis mida me avastame? Me näeme, et eelkõige oodatakse neilt valmisolekut raskeimaks võitluseks – võitluseks iseendaga, oma puudustega, oma nõrkustega, oma pattudega. Lihtne on süüdistada kõigis oma hädades teisi inimesi, nende tegematajätmisi, nende kurjust. Ja lihtsama vastupanu teed inimene tavaliselt ka läheb, kui tal tekivad probleemid. Jumal aga ootab, et Tema omad Tema ette astudes tunnistaksid üles oma patud, oma tegematajätmised. Võtaksid vastutuse oma tegude ja nende tagajärgede eest enda peale, mitte ei veeretaks seda teistele. Ja mitte ainult ei möönaks oma vigu, vaid teeksid ka kõik, et neid heastada ja enam neid mitte korrata. Jumal ei oota oma järgijatelt suuri sõnu, vaid tegusid. Kes tahab maailmas midagi muuta, peab alustama iseenese muutmisest. Ainult isikliku eeskujuga, ainult oma tegudega on võimalik aidata muutuda teistelgi ja maailmas midagi paremaks muuta.
Apostel kirjutab: „Meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetumate nõrkusi.“ Galaatia kirjas on ta öelnud :„Kandke üksteise koormaid, sest nõnda te täidate Kristuse seadust.“ (Gl 6,2) Lihtne on headel aegadel end tugevana ja jõulisena tundes üksi edasi tormata sihtmärgi poole. Aga võtta endale vastutus ka oma kaasinimeste tuleviku eest, aidata neil kanda nende koormaid, et nemadki võiksid kord sihile jõuda – kui paljud on valmis selleks? Seegi on üks kristlase tunnus: vastutuse võtmine endale ka teiste eest. Teiste koormale õla allapanek. Kõik see vajab jõudu – eeskätt muidugi vaimujõudu, kuid sageli ka füüsilist. Niisiis – kas usk ikka on vaid nõrkade jaoks?
Jah, tõesti, ristiinimene alandub Jumala ette, sageli põlviligi laskudes, pöördub palves Tema poole, palub Temalt jõudu ja abi. Kuid kas see on nõrkuse märk? Ükski auto ei liigu tankimiseta. Ükski inimene ei liigu söömata-joomata. Lastele on kombeks öelda: „Söö putru, siis kasvad suureks ja tugevaks.“ Jumala Sõna tundmaõppimine, sakramendid, palve – need on ristiinimese söök ja jook, mis muudavad ta tugevaks. Just need teevad ta suuteliseks kandma lisaks oma koormale teistegi koormaid. Õigel ajal ja õigest kohast õige abi palumine ja selle vastuvõtmine ei ole mitte nõrkuse, vaid tarkuse märk. Jätkugu siis meil tarkust otsida, paluda ja võtta vastu abi oma Jumalalt, et meiegi võiksime olla tugevad – tugevad Temas ja Tema armus, nõnda et meil jätkuks jõudu oma ristiinimese teed edasi käia ja teistelegi ränduritele toeks olla.
