„Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?“
Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?“ Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!“ Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!“ Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?“ Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.“ Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?“ Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.“ Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!“ (Lk 10:25–37).
Mis ma pean tegema, et pärida igavest elu? Kas küsis too seadusetundja kaks tuhat aastat tagasi seda Jeesuselt kiusates või tõsimeeli huvi tundes, igatahes on see selline küsimus, millele vastus huvitab küllap meid kõiki ka tänapäeval. Meiegi igatseme ju kuuluda nende hulka, kes kord pärivad elu Jumala kuningriigis, igavese elu, mis iial otsa ei lõpe. Vastuseks jutustas Jeesus talle loo teeröövlite kätte langenud mehest, preestrist ja leviidist, kes poolsurnud hädalisest kaarega mööda läksid, teda aitamata, ja samaarlasest, kes kannatanu peale halastas ja ta päästis. Selle loo moraali võib kokku võtta nii, et igavese elu pärimiseks ei pea küsima mitte seda, kes on minu ligimene, inimene, keda ma kõigist neist inimestest, kes minu eluteele satuvad, eraldan enda jaoks sellena, keda ma armastama ja seega ka aitama pean, vaid peab ise saama ligimeseks – inimeseks, kes tõeliselt armastab nii Jumalat kui ka oma ligimest ning oma armastust ka tegudega välja näitab – näitab kõigi, mitte ainult välja valitud abivajajate suhtes.
Ei ole saladus, et kõik inimesed ei ole meie jaoks ühesugused, ühesuguse tähtsuse ja tähendusega. Ei ole saladus seegi, et on inimesi, kes meeldivad paljudele, keda armastavad paljud ning kellel ei tule abi pakkuvatest ligimestest kunagi puudust. Nende kõrval on aga ka päris suur hulk inimesi, kellega suhtlemist parema meelega lausa välditakse või kes parimal juhul oma kaasinimesed ükskõikseks jätavad. Nendel pole sugugi lihtne kaasinimestelt abi leida. Jumalale tänu, et tänapäeval on paljudes arenenud riikides olemas nn riiklike samaarlaste süsteem, mis aitab ka neid, kellele teised vabatahtlikult appi ei rutta. Sotsiaaltöötajad, meditsiinitöötajad, päästjad. Jumalale tänu, et on olemas raha, mis on päris heaks motivaatoriks siis, kui inimese enda isiksus abivalmeid ligimesi ligi ei tõmba.
Jah, me oleme kõik inimesed: kõigile meist on Jumal kinkinud elu, Jumal on kõigile meile loojaks ja taevaseks Isaks. Seega peaks kõiki ühendama inimsus. Peaksime armastama omanäolisi, olema kaastundlikud lihtsalt sellepärast, et me oleme inimesed, Jumala, meie looja silmis õed ja vennad. Ja ometi see nii ei ole. Me leiame liiga sageli põhjusi, miks ligimese armastamise käsu, just praktilise, tegudega armastamise käsu täitmisest kõrvale hiilida. Seda valikuliselt täita. Täita nende suhtes, kes meile meeldivad ja kui see on meile endale mugav.
Oma südametunnistuse vaigistamiseks oleme leidlikud leidma põhjusi, miks me midagi teha ei saa. Jeesuse tähendamissõnast nähtub, et röövlite poolt läbi pekstud ja poolsurnult teele maha surema jäetud mehest möödusid esmalt preester ja seejärel leviit, ilmselt tolle kannatanu rahvuskaaslased. Nii leviidist kui ka preestrist kõneldes rõhutab Jeesus, et nad nägid röövlite kätte sattunud meest. Nad ei möödunud temast kogemata, möödumine oli nende teadlik ja vaba otsus, nad jätsid tegemata selle, mida nende ligimene vajas. Jah, ilmselt oli neil enda jaoks mõjuv põhjus sellest inimesest mööda minna: nad nägid, et haavatu oli iga hetk suremas. Abistamiseks oleksid nad pidanud teda puudutama. Surnu puudutamine tõi aga kaasa kultusliku puhtuse kadumise, nii et nad ei oleks saanud pärast seda siis pikka aega oma tööd teha. Nad valisid töö – Jumala teenimise pühakojas. Aga: mõlemad olid Jumalale pühitsetud mehed, kelle elu mõtteks ja sisuks oleks pidanud olema see, mida oli Jeesusele öelnud seadusetundja: Jumala ja oma ligimese armastamine, kusjuures mitte teineteisest lahus, vaid ühendatuna. Ei ole võimalik Jumalat kogu oma olemusega armastada, samal ajal ükskõik millist Tema käskudest eirates.
Preestri ja leviidi käitumine näitas, et nad ei armastanud Jumalat kogu oma südame, hinge, jõu ja mõistusega, kuna nad ei armastanud oma ligimest. Suremas olevast kaasinimesest kaarega mööda minnes, st talle sisuliselt selga pöörates pöörasid nad selja Jumalale. Nad ei aidanud toda vaeseomaks pekstud meest ega tahtnudki aidata. Ma ei usu, et nad olid lihtsalt südametud ja julmad inimesed – lihtsalt aitamine ei olnud tol hetkel nende jaoks mugav – ja nad leidsid enda jaoks põhjuse, miks seda mitte teha.
Ja siis satub haavatu juurde samaarlane. Mees, kes kuulus juutide poolt põlatud ja vihatud rahvakillu hulka, nende hulka, keda juudid pidasid valeusulisteks ja kõlbeliselt rikututeks, kuna nad olid segunenud teiste rahvastega ja võtnud omaks nende kombed. Vihkamine ja põlgus oli vastastikune: samaarlased süüdistasid juute Jumala teenimises valel viisil ja vales kohas. Too põlatud samaarlane ei suutnud aga lihtsalt mööda minna ja sinnapaika jätta kannatavat inimest, olgugi et too ilmselt kuulus tema vaenlaste hulka. Tal hakkas hale ja ta ei saanud teisiti, kui pidi teda aitama: sidus haavad, toimetas ta ohutusse paika ja vähe sellest – tasus ka küllaltki suured ravikulud. Ta oli valmis andma kõik, mis vajalik, et aidata hädalist – see ongi tõelise armastuse definitsioon. Ta tundis vastutust selle inimese saatuse eest, kes oli juhuslikult abituna tema teele sattunud. Vaen ei takistanud tal abistamast inimest, kes oli hätta sattunud.
Mäejutluses ütleb Jeesus: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!
Oleme kindlasti kuulnud ja ehk isegi kasutanud ütlust, et „sõpra tuntakse hädas“. Jeesuse tähendamissõna halastajast samaarlasest kõneleb meile, et ligimest tuntakse hädas. Tuntakse ära tema suhtumise, tema tegude järgi.
Jeesuse tähendamissõnas öeldakse, et preester ja leviit sattusid juhtumisi sellest vaeseomaks pekstud mehest mööda minema. Kas see aga oli tõesti juhus? Juhus olevat üks Jumala varjunimesid. See võis olla ka armastuse katse – milles nood vaimulikud läbi kukkusid.
Kuidas meie oma armastuse katsetes, mida meile meie elus on ette pandud, oleme hakkama saanud?
Elu kesk hoolimatuid inimesi on kurb ja sünge. See on elu täis lootusetust ja usaldamatust, võitlust ja vihkamist. Selline ei pea elu olema. Kust aga võtta ligimesi, kes kingivad lootust, osutavad halastust ja armastust? Ainult meie endi hulgast. Kuidas neid leida? Ainult muutudes ise ligimeseks: võites oma mugavuse, laiskuse ja ükskõiksuse, mõnikord ka hirmu. Jeesus ütles seadusetundjale, kes otsis endale ligimesi ja kellele Jeesus rääkis vastuseks loo halastajast samaarlasest, lõpetuseks: „Mine ja tee sina nõndasamuti.“ Sedasama tahab ta öelda ka meile, kes me tahame nimetada ennast ristiinimesteks.
Mats Traat on kirjutanud:
„Mis elus tähtsaim, pole teada antud. Ei puugi selgudagi see.
Kuni liiva, lumme, unustusse kantud veel pole sinu tee,
midagi tee.“
Tee midagi. Saa ligimeseks. Aamen.
