„Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks“ (Ps 33:12).
Sõna „õnnis“ (heebrea „ashrei“) ei viita mitte pelgalt materiaalsele heaolule, vaid Jumala soosingule ja rahule. „Rahvas, kelle Jumal on Issand“ ei tähenda üksnes rahvuslikku identiteeti, vaid Jumala rahva hulka kuuluvad need, kes tunnistavad Jumalat oma moraalseks kompassiks ja lootuse allikaks.
Me elame äreval ajal. Ajal, mil maailm on täis uudiseid, mis räägivad sõjast, relvadest, hirmust ja jõust. Ajal, mil isegi need rahvad, kes end kristlikeks nimetavad, on haaratud konfliktidest, kus „ära tapa“ tundub olevat täiesti ja jäädavalt unustatud.
Kuid psalmist tuletab meile meelde midagi väga olulist. Midagi, mis ei sõltu geopoliitikast ega relvajõust. Laulik kuulutab, et õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand. Mitte see, kellel on suurim armee, vaid see, kes on oma kuuluvuse, oma eluallika Jumalas ära tundnud.
Küsimus ei ole rahvuslikus uhkuses, vaid vaimses kuuluvuses. Kõigepealt on see üleskutse elada nii, et meie lootus ei ole mitte tankides ega liitlastes, vaid Jumalas, kes on alati nendega, kes Teda kardavad ja loodavad Tema helduse peale.
Kuidas kuulutada rahu, kui maailm kisendab sõja järele? See on küsimus, mis võib tunduda naiivne. Või isegi arg. Aga võib-olla just see ongi meie kutsumus – olla rahutegijad, mitte ainult rahu soovijad. Julgeda uskuda, et käsk „ära tapa“ ei ole aegunud või üksnes ilus unistus. See on meile kutse – loobuda vihast, kättemaksust, vägivalla loogikast.
Jah, meie rahvas on arvult väike. Meil ei saa olla suurt mõju maailma asjade korraldamises. Aga kui me usaldame Jumalat, siis oleme Tema pärisosa. Ja see tähendab, et meie ülesanne on hoida elus igatsust rahu järele. Seda isegi siis, kui see näib naiivsena. Isegi siis, kui maailm naeraks meie üle. Maailm on sageli Jumalat pidanud eimiskiks, kuni selgub, et oma jõud on napp.
RAHUPALVE: Issand, meie Jumal, kelle käes on rahvaste saatus ja iga üksiku inimese süda –me täname Sind, et Sa oled meid kutsunud oma imelise valguse juurde. Meid pole kuigi palju, aga me tahame olla Sinu omad. Sinu pärisosa. Õpeta meid elama nii, et me otsiksime ja jagaksime Sinu rahu. Anna meile julgust pidada pühaks käsku „ära tapa“ isegi siis, kui see tundub naiivsena. Anna meile tarkust olla rahutegijad, kes ei vihka, vaid palvetavad rahu eest. Olgu meie elu Sinu kiitus, meie rahvas Sinu pärisosa, meie teod Sinu rahu seemned. Aamen.
