„Jeesus ütles: „Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!“ Ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale“ (Lk 15:11–13).
Mõtiskluse aluseks olevas tuntud pühakirjaloos kadunud pojast noorem poeg läks, aga vanem jäi. Teame, et noorema poja elu kaugel isakodust ei kulgenud just õnnelikult ja ta tuli koju tagasi, kus isa teda suure rõõmuga avasüli vastu võttis. Isa andis talle elus uue võimaluse. Me ei tea, kuidas ta seda võimalust kasutas, aga tema lool võis olla õnnelik lõpp.
Tolle loo vanema poja saatus, selle saatus, kes koju jäi, oli aga hoopis kurvem. Loost on ilmne, et ta ei olnud kodus õnnelik, kuigi tal oli justkui kõik eluks vajalik olemas. Samas aga ei julgenud ta ka oma turvalisest kodust lahkuda, minna otsima ja ise rajama oma õnne, nagu seda tegi tema noorem vend. Võib-olla oleks temagi käsi laias maailmas käinud halvasti nagu tema nooremal vennal, ehk oleks temagi kaotanud kõik ja pidanud noruspäi ning alandlikult koju tagasi pöörduma, kuid – ilmselt oleks ta ise kokkuvõttes olnud õnnelikum. Temast ei oleks saanud kibestunud inimest, kes isegi hea elu üle ei suuda rõõmu ega tänulikkust tunda.
Keegi on öelnud, et kõige kurvem ütlus, mida keel või sülg suudab esile manada, on: „See oleks võinud olla!“ Oleks võinud.
Nii kummalisena, kui see ka ei kõla, aga selleks, et koju jääda, peame sealt esmalt minema. Küllap oli meie loo vanem vend ja on väga mitmedki inimesed tänapäeval ja ehk mõni selle kirjatüki lugejaistki oma elus õnnetud just seepärast, et nad pole julgenud. Pole julgenud öelda ei elule, mida on meie jaoks plaaninud ja millele meid sujuvalt suunanud meid palavalt armastavad vanemad ja lähedased, elule, mis on turvaline, kuid ei ole päris oma – iseoma. Pole julgenud olla ise, minna uusi teid, teha seda, mida meie hing tõeliselt igatseb, midagi uut ja tundmatut, proovida ise. Lasta lahti isa, ka Taevase Isa turvaliselt püsti hoidvast käest ja teha ise omad sammud. Luua ise oma tulevik.
Jumal on loonud meid, inimesi, oma näo järgi, see tähendab otsijateks, ise otsustajateks ja tegijateks, loojateks. See on meie loomuses ja kui me seda ei julge, selle sisemise igatsuse maha surume, siis oleme õnnetud. Õnnetud isegi siis, kui meil on justkui kõik eluks vajalik olemas. Vanemal vennal oli kõik õnnelikuks eluks hädavajalik olemas, aga kogu vara kuulus Isale, see oli Isa loodud. Ta sai seda kasutada, aga see polnud tema oma, iseoma. Ise loodud, oma tahtmise, näo ja käe järgi.
Paaniline hirm oma Taevase Isa ees, kelle armastusse ja halastusse me kristlastena peaksime uskuma, hirm eksida Isa vastu, hirm pattu teha, teeb meid õnnetuks. Et me saaksime olla need, kelleks me oleme loodud, on meil vaja julgust vahel ka pattu teha, eksida. Jah, mõnikord isegi Jumalale vastu vaielda, ise olla. Teha ise oma asja, õppida oma eksimustest.
Laps, kui ta alles õpib käima, kukub alatasa, mõnikord saab ka haiget, nutab, aga tõuseb püsti ja proovib edasi. Ja õige pea keeldub ta kategooriliselt vanemal käest kinni hoidmast, kuigi too püüab teda kukkumisest säästa. Kui ta käest lahti ei laseks, siis ta iseseisvalt käima ei õpiks.
Oma last tõeliselt ja targalt armastavad vanemad ei hoia lapsi kodus kinni, lasevad neil minna ja ise otsustada, lasevad neli teha vigu, käia ise oma rada. Aga nende uksed on alati valla, et kui lapsed väsivad ja eksivad, oleks neil kindel koht, kuhu tulla ja kus neid oodatakse, koht, kus leida lohutust ja koguda uut jõudu. Ja kui on antud vabadus minna, siis lapsed küll lähevad, kuid samas nad ka jäävad – jäävad oma südames. See toob nad kord koju tagasi ja nad tulevad rõõmu ja tänuga. Kodu on seal, kus on süda.
Meie Taevane Isa, Jumal, armastab inimesi, oma loodud lapsi, tõeliselt ja targalt. Tema ei hoia meid vägisi kinni enda juures. Ta laseb meil käest lahti, laseb meil minna otsima ja rajama iseoma. Ta soovib vaid seda, et me teaksime, et me võime julgesti minna ja proovida, sest isakodu uksed on meie jaoks alati valla ja meie Taevane Isa, armastav Isa, on meid alati ootamas ning valmis meid vastu võtma, ükskõik siis, kas me tahame Temaga jagada oma õnnestumisi ja rõõme või vajame puhkehetke, lohutust, jõudu ja tarkust. Elurännakul, iseoma teekonnal, on loomulikult alati levis ka palveside.
Palugem siis, et me ei peaks vaatama kunagi oma elule tagasi sõnadega: „See oleks võinud olla.“ Palugem, et meil jätkuks nii palju usaldust oma Taevase Isa hoolimisse ja armastusse, et meil oleks julgust ja valmidust luua iseoma elu.
