„Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle nõuandjaks? Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda? Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti!“ (Rm 11:33–36).
Sellise ülistusega lõpetab ühe osa oma kirjast apostel Paulus, mees, kes on oma elus kogenud Jumala imelist puudutust. Kolmainupüha evangeeliumitekstiks 1. lugemisaastal on kirjakoht Johannese evangeeliumist, kus Jeesus ütleb Nikodeemusele, et vaid see, kes on sündinud ülalt, sündinud veest ja Vaimust, saab näha Jumala riiki. See tähendab, et vaid see, keda on puudutanud Jumala Püha Vaim, see, kellel Ta on avanud meele ja mõistuse nägema ka nähtamatut, mõistma ka mõistetamatut, kuulma ka kuuldamatut, suudab juba oma eluajal taibata, et Jumala riik on inimeste keskel, uskuda, et ta juba elab selles riigis, ja käituda selle riigi kodanikuna.
Apostel Paulusega ongi nii juhtunud. Tema vaimusilmad on avanenud ja see on tema elu imeliselt muutnud. Õpetatud, targast ja enesekindlast juudi rabist, kes arvas, et temale on teada kõik, mida Jumalast üldse teada on võimalik, on saanud inimene, kes pärast seda, kui on Jumala Vaimu abil paljugi mõistnud, paljugi oma senistest teadmistest ümber hinnanud, suudab Jumala tegeliku rikkuse, tarkuse ja tunnetuse mõistmise ees vaid vaikselt seista ja vaimustust tunda. Suudab nentida, et kõik tema senised teadmised Jumalast, Tema plaanidest ja armu suurusest, teadmised enne Püha Vaimu saamist ja vastuvõtmist, on olnud tühised ja ekslikud.
Küllap see nõnda on, et mida rohkem inimene teab, mida laiem on tema silmaring, seda paremini ta tunnetab, kui vähe ta tegelikult teab, ja seda suuremat imetlust ta tunneb, nähes kõike seda imelist, mis teda ümbritseb. Vaid tõeliselt tark inimene suudab imestada ja imetleda. Kellel on vähe teadmisi ja kitsas silmaring, see, kes tunnistab vaid omaenese tarkust, ei suuda imestada ega imetleda, ei suuda vaimustuda endast vägevamast. Tõelise tarkuse omandab inimene, kes on Püha Vaimu puudutuse kaudu osa saanud Jumala tarkusest ja suudab kõige loodu, kõige imelise ja vägeva taga märgata oma Loojat. Selline inimene teab, milline on inimese õige positsioon, kui ta seisab oma Jumala ees: vaadata, imetleda, olla tänulik ja tunda hirmu ja aukartust. Ning – ülistada oma Jumalat, juhtides nõnda ka teisi märkama enda ümber toimuvaid imesid. Selliseks inimeseks on saanud ka apostel Paulus – ristiusu üks esimesi ja suuremaid misjonäre.
Apostel ülistab meie kirjakohas Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust. Tõesti: kõik, mis meil on, on meil tänu Jumalale ja Tema armule. Ükski inimene, ükski loodu, ei suuda Talle anda midagi. Kellelgi pole õigust ega võimu Teda kuidagi mõjutada. Tema aga annab oma heast tahtest meile kõike eluks vajalikku, annab meile palju rohkemgi. Ei ole midagi head, mis ei tuleks viimselt Temalt.
Jumala tarkust ja tunnetuse sügavust oskab ehk kõige paremini hinnata inimene, kes on püüdnud seda tundma õppida. Lugedes pühakirja, selle üle mõtiskledes, näeme, kui hästi Jumal inimesi ja nende loomust tunneb, kuidas Ta on isepäiseid ja kangekaelseid inimesi läbi ajaloo juhtinud, kuidas on välja töötanud ainsa võimaliku plaani, kuidas inimkonda hävingust päästa, hävingust, mille poole see ise kihutab. Kristuse surm, pattude andeksandmine, igavene elu – need on vaid mõned märksõnad. Jah – inimene ei suuda kunagi lõpuni taibata Jumala tarkust, kuid ta suudab selle ees kummardada, sellele alistuda, sellest õppida. Apostel kirjutab: „Temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus ja au igavesti.“
Eile tähistasime kolmainupüha. Sellel pühal kõneldakse sellest, kuidas üks Jumal ilmutab ennast inimestele kolme isikuna: Isana ja Pojana ja Püha Vaimuna. Kolm ühes ja üks kolmes. Väga hästi on kolmainu mõiste sisu lahti seletatud meie apostlikus usutunnistuses, mis ju ka on tinglikult kolmeks jaotatud ja mille kolm osa, mis kirjeldavad kolmainu iga isiku osa ja ülesannet ühises toimimises, annavad meile põhjuse meie Jumalat ülistada nii isikute kaupa eraldi kui ka üheskoos.
„Mina usun Jumalasse, isasse, taeva ja maa loojasse.“ Temast, meie Jumalast, on kõik, mis üldse on. Ta on igaühe, ka minu ja sinu looja. Ja mitte ainult – Ta ei ole ükskõikne meister ja kujur, vaid isa, kes oma loodust, oma lastest, hoolib ja nende vajaduste eest hoolitseb.
„Mina usun Jeesusesse Kristusesse, Tema pojasse, meie Issandasse ja Lunastajasse.“ Kristus oma ristisurma läbi kannab meie patud ja Tema läbi saame kingina vastu võtta igavese elu Jumala riigis.
„Mina usun Pühasse Vaimusse – pühitsejasse.“ Püha Vaim kingib meile usu, usutarkuse, muudab meid tõelisteks Jumala lasteks ja juhib meid meie ristiinimese teel. Teel, mis viib meie Jumala poole. Tema on eksisteerimise eesmärk. Kõik lähtub Jumalast, kõik tegutseb Tema läbi ja kõikide asjade eesmärk on Jumal.
Jeesus ütles kord Nikodeemusele, et kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki (Jh 3:5). Meid on ristitud Kolmainu Jumala, Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Ristimisvesi on meid puhtaks pesnud meie pattudest. Jumal on meile kõigile ristimisel andnud Püha Vaimu anni, täpselt samuti nagu ta kord pärast ristimist andis selle ka oma pojale Jeesusele, kellest sai meie Issand. Püha Vaimu and on kingitus, on võti, mis avab meie vaimu Jumala juhtimisele, Tema tahtmise ja tarkuse mõistmisele, Tema imelise väe ja armastuse äratundmisele. See aitab meil taibata oma kohta, oma ülesannet selles maailmas ning avab viimselt kord meie ees ka Taevariigi väravad.
„Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!” (Js 6:3).
