„Karjata kepiga oma rahvast, oma pärisosa lambaid, kes elavad omapäi metsas keset viljakat maad! Käigu nad karjas Baasanis ja Gileadis nagu muistseil päevil! Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu, kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse. Sina osutad Jaakobile truudust, Aabrahamile armu, nõnda nagu sa meie vanemaile oled vandega tõotanud muistseil päevil“ (Mi 7:14–20).
Prohvet Miika karmid ja samas ka lõpmata lootusrikkad sõnad on öeldud Samaariale ja Jeruusalemmale enam kui 2700 aastat tagasi. Umbes poole sajandi pikkune rahuaeg oli lõpule jõudnud, Assüüria oli vallutanud 722. aastal eKr Iisraeli Põhjariigi pealinna Samaaria ning alates aastast 701 eKr sai ka Juudast nõrk vasallriik, mis sõltus ühelt poolt Assüüria, teiselt poolt Egiptuse armust.
Eile oli Hea Karjase pühapäev ja meile tuletatakse pühakirja tekstides, lauludes, palvetes, kõnedes meelde, et Kristus, Jumala Poeg, on see Hea Karjane, kes karjatab omi nii, et neil pole millestki puudust. Ta juhib meid haljale aasale, hingamisveele, katab meie ette laua ka meie vaenlaste silmade all, täidab pilgeni meie karika. Ainult headus ja heldus järgivad meid, kui rändame oma elurada Tema – Hea Karjase – juhtimisel. Kristus on Hea Karjane, kes kaitseb omi hingevaenlase rünnakute eest ja läheb omade eest läbi kannatuste ja surma, et Temasse uskuvad, Teda usaldavad jõuaksid imelisse igavikku.
Ülalolevas kirjakohas kõneleb prohvet rahvast, kes nagu karjaseta jäänud lambad elavad omapäi metsas keset viljakat maad. Prohvet näeb, et seda rahvast hakkab kord valitsema keegi, kes nagu karjane kogub laialipillutatud hirmunud lambad metsadest kokku. Metsa all võib neil olla küll sööki, kuid seal varitsevad neid kiskjad.
Prohvet ütleb: „Karjata kepiga oma rahvast, oma pärisosa lambaid, kes elavad omapäi metsas keset viljakat maad! Käigu nad karjas Baasanis ja Gileadis nagu muistseil päevil!“ Kui prohvet käsib kord kellelgi oma rahvast, oma pärisosa lambaid kepiga karjatada, ei mõtle ta, et seda niigi väntsutatud rahvast tuleks kellelgi kepiga nüpeldada. Sõna „kepp“ viitab kuningasauale või karjasekepile. Karjasekepp oli tugeval karjasel tema järel kõndivatele lammastele, kitsedele kaugele nähtavaks õiget teed juhatavaks märgiks, aga kui mõni karja loomadest eksis, kaljuprakku kukkus, sai karjane selle eksinud õnnetu karjasekepi ülemise kõvera otsaga sealt päästa. Kui Jumal prohveti läbi ütleb: „Käigu nad karjas Baasanis ja Gileadis nagu muistseil päevil!“, siis on need kaks paika esimesed, kuhu Jumal kord oma Egiptuse orjusest pääsenud rahva tõotatud maal juhatas. Ja kui prohvet räägib imetegudest, mis taas sündima hakkavad, viitab ta Jumala rahva teekonnal sündinud imetegudele. Jumal ei jätnud oma rahvast. Ta viis nad läbi mere, ei lasknud vaelastel nendest võitu saada, neid tagasi orjusesse viia. Ta juhatas neile teed ööl ja päeval, toitis neid nende teekonnal. Jumal andis sel teel oma rahvale käsud ja määrused ja ütles taas ja taas, et nad valivad elutee, kui nad nende käskude järgi elavad. Paljud jõudsid tõotatud maale. Siis aga andis Jumal oma Poja ja Tema läbi oma rahvale kaksikkäsu. Ta käskis armastada Jumalat ja oma ligimest, uskuda Jumalasse ja usaldada Tema Poega, Head Karjast, kes jättis elu, et meie võiksime elada.
Julge lavastaja ja näitleja, siitilmast hiljuti lahkunud Jaan Tooming on kord kirjutanud lühiloo heast karjasest Jeesusest. Kuulame: „Meie elu siin maa peal on ainult põgus hetk. Mis on meie elu, võrreldes universumi elueaga? 10–15 miljardit aastat ja meie 70–80 aastat. Oh Issand, see on ainult silmapilgutus, võrreldes Sinu loodud universumiga. Ja tihti me raiskame antud aega, keerleme paigal, ei leia rada, mis rõõmustaks, ning haigused ja vanadus kurnavad meid. Tihti oleme pimedad, ei näe valgust, mida igatseme, ning langeme meeleheitu. Masside möllamine, kadumine inimkonna tyhiseks ja mõttetuks olendiks on tihti meie saatus. Sina ei taha seda. Sinu tahe on, et me oleksime rõõmsad Sinu maailmas ning et igal ajahetkel oleks tähendus, oleks mõte, mis annab meile toe. Aga tihti me langeme põhjatusse tyhjusse ning ahastame, sest pole näha mingit väljapääsu. Inimkond kiskleb ökokatastroofi hirmus, vägivald kohutab meid ning siis ütled Sina rahulikult: „Mina olen hea karjane.“
Lambaid kasvatatakse tihti rammusaks, et neist saaks šašlõkki teha. Kas oleme lihalambad Sinu karjas? Ei! Sinu lammastena me kuuleme Sinu häält, mis ytleb: „Ykski teist ei saa hukka, ma annan teile igavese elu.“ Igavese elu! Elu, mis ei lõpe. Ja see ei ole elu, mis on tulvil kannatusi, ei, see on elu, kus pole pisaraid, kus surm on võidetud. Sina ja Isa olete yks ja kui Sina kutsud meid ja meie kuuleme, siis kuuleme ka Isa. Me saame yheks Sinuga, oma Karjasega, me saame osa Isa armust ning me oleme õnnistatud igavesest ajast igavesti. Aamen.“ Nii mõtiskles Jaan Tooming.
Prohvet Miika aga küsis: „Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu, kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse.“ Mida me oskame talle täna vastata? Kas meie tunneme sellist Jumalat: andeksandvat, oma rahva ekslike üleastumistest möödaminevat; Jumalat, kes tallab maha meie ja ka meie ligimeste, meie vendade, õdede süüteod, kes heidab kõik meie patud mere sügavustesse? Kas tunneme Jumalat, kes andestab ja unustab, sest mida muud tähendab see, et Ta tallab maha meie patud ja heidab kõik need mere sügavustesse? Või tunneme Jumalat, kes andestab küll meile ja meie lähimatele lähedastele, aga teistele mitte?
Meil on imeline andestav Jumal ja ühegi eksliku inimese halastamatus ei tühista iial Tema armu ega halastust.
Kas mäletate, mida ütleb kuningas Taavet oma 23. psalmi lõpus, kui ta on kõnelenud oma Jumala imelisest armust, kaitsest, hoolitsemisest ja sellest, et koos Jumalaga pole tal millestki puudust ja tema ei karda isegi siis, kui tal tuleb aeg läbida surmavarjude org? Ta ütleb, et ta saab tulla Jumala kotta, kuni on päevi. Meiegi saame ja siin saame me osa Tema ääretust armust.
Jah, ei ole teist sellist Jumalat nagu Tema, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu, kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod. Tema heidab kõik meie patud mere sügavustesse. Tema osutab oma rahvale truudust, annab armu, nõnda nagu Ta meie vanemaile on vandega tõotanud muistseil päevil. Aamen.
