Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 16.10.2023

„Ja nad heitsid ta kogudusest välja. Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja küsis teda kohates: „Kas sa usud Inimese Pojasse?“ Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin Temasse uskuda.“ Jeesus ütles talle: „Sa näed ju Teda, see, kes sinuga räägib, ongi Tema.“  Aga tema lausus: „Ma usun, Issand!“ ja kummardas Teda. Jeesus ütles: „Mina olen tulnud maailma kohtumõistmiseks, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema, ning nägijad jääksid pimedaks“ (Jh P:24–41).

Jeesus tegi pimeda kerjuse nägijaks.

Olla pime või nägija, selles on küsimus. Kas oskame ise sellistele küsimustele vastata? Keeruline. Endal keeruline. Mõni teine teab täpselt, paneb diagnoose, olemata arst. Fred Jüssi rääkis kord mulle, kuidas ta läks kunagi psühhoneuroloogiahaiglasse, et saada sealt üht vajalikku tõendit. Astunud ta arstikabinetti ja teatanud, et tal on vaja tõendit, et ta hull ei ole. Arst oli teda rahulikult vaadanud, pea pisut viltu, ja teatanud: „Noormees, seda ise ei tea.“ Ega me oska hinnata ise ka seda, kas oleme pimedad või nägijad. Me ei tea. Paljud teisedki ei tea. Jumal seda teab. Tema teab. Teab nii seda kui kõike muud ja Temalt ongi mõistlik hinnangut küsida.

Tänane evangeeliumi jutustus peaks meid panema küsima endalt, kuidas on pimeduse ja valgusega, tõe ja valega meis. Kuidas käitume, kui meid või meile olulisi inimesi rünnatakse? Kuidas käitume, kui rünnatakse meie usku? Kas oleme julged või arad?

Nägijaks saanu pole valmis oma naha päästmiseks valetama. Ta vastab vihastele vagadele: „Kas ta (mind nägijaks teinud Jeesus) on patune või ei, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen.“ Mees ei lähe variseride mängudega kaasa. Ta ei lase endale sõnu suhu panna. Haruldane inimene – mõtleb oma peaga. Ta ütleb, et teab vaid seda, mida Jeesus on talle teinud. Tal on oma isiklik kogemus. Oleks meilgi tarkust rääkida vaid sellest, mida on Jeesus meile teinud, ja mitte minna liimile, kui meile esitatakse usu, Piibli ja kiriku kohta kiuslikke küsimusi. Lihtsad vastused, mis kõnelevad meie isiklikust kogemusest Jumalaga.

Variserid on väga vihased. Nad ajavad taga oma kõverat tõde ja õnnetut õigust. Nende jaoks pole see üldse tähtis, kas keegi on saanud nägijaks või mitte. Nüüd nad küsisid temalt: „Mis ta sulle tegi? Kuidas ta su silmad avas?“ Taas tahavad nad kinnitust, et Jeesus on rikkunud üht käsupügalat – hingamispäeva reeglit. See eluaeg pimedana elanud mees on lõpmata terava mõistusega. Ta kuuleb väga teraselt ja oskab anda eriliselt nupukaid vastuseid. Pimedana sündinu oli tõepoolest nägijaks saanud, ja see tähendab, et ta nägi läbi ka Jeesuse süüdistajaid ega jäänud seegi kord vastust võlgu, vaid isegi lisas teravust: „See ongi imelik, et teie ei tea, kust Ta on, ja ometi on Ta avanud mu silmad. Ma ju ütlesin teile, ent teie ei võtnud kuulda. Miks te tahate seda veel kord kuulda? Kas ka teie tahate hakata tema jüngriteks?“

Ma ei tea, kas see on peen huumor või on mees nagu väike ja siiras laps, kes on nii elevil nägijaks saamisest, või on ta ise otsustanud hakata Jeesuse jüngriks. Olgu kuidas on, aga küsimus, kas ka variserid tahavad saada Jeesuse jüngriteks, ajab need mehed nüüd tõeliselt marru. See Jeesuse poolt nägijaks saanu õpetab õpetajaid. Ta püüab neile selgeks teha selgeid tõsiasju, aga variserid on nii pimestatud oma vihast, et „nad kostsid nüüd talle: „Kas sina, kes sa oled sündinud lausa pattudes, tahad meid õpetada?“. Ja nad heitsid ta kogudusest välja.“

Tol ajal oli see ränk otsus. Valdav osa juute kuulus kogudusse. Kogudusest väljaarvamine oli võrdne ühiskonnast väljaarvamisega. See oli vaimselt pidalitõbiseks kuulutamine. Kogudusest välja heidetu jäi isolatsiooni. See mees, keda nüüd kogudusest välja heideti selle eest, et ta Jeesust kaitses, oli määratud lindpriiks. Ta oli olnud pime kerjus. Nüüd püüdsid variserid temast teha nägevat nälgasurijat, kellest kõik ära pöörduvad. Kuid see neil ei õnnestu. Jeesus otsib omad üles. Ta ei jäta oma lapsi saatuse hooleks.

Johannes jätkab: „Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud, ja küsis teda kohates: „Kas sa usud Inimese Pojasse?“ Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin temasse uskuda.“ Jeesus ütles talle: „Sa näed ju teda, see, kes sinuga räägib, ongi tema.“ Aga tema lausus: „Ma usun, Issand!“ ja kummardas teda.“

Vanakiriku suurimaid jutlustajaid Krysostomus on selle kohta siin öelnud: „Juudid heitsid ta templist välja: Templi Isand leidis tema.“ Ja nii see on alati olnud ja nii see ka jääb. Sest Issand on ustav nendele, kes on ustavad Temale. Nii nagu Ta on öelnud Mäejutluses: „Õndsad on need, keda taga kiusatakse õiguse pärast, sest nende päralt on taevariik.“ Seal, kus ülekohtused ekslikud inimesed sulgevad su ees mõne sulle nii olulise ukse, avab Jumal su läheduses värava. See on paljude vägev kogemus, aga väravat märkavad vaid need, kes ei jää suletud ukse ees nutma, sulgejaid süüdistama.

Tänase jutustuse tervenenu oli jõudnud taevariigi uksele. Ta avastas uue maailma – ja seda nii teda ümbritsevas maailmas kui ka temas eneses. Tänu kohtumisele Jeesusega ja tänu kuuletumisele minna tiigi äärde ja pesta oma silmi oli ta saanud osa uuest maailmast ja see uue maailma nägemine viis teda konflikti varasemaga. Ja nägijakssaanul tuli valida: kas usaldada oma uut nägemist ja taipamist või painutada end selle maailma traditsioonilise jäiga mõtlemise alla. Kas usaldada oma kogemust või lasta teistel endale kogemus sõnastada ning jääda truuks kogukonna tavadele ka siis, kui need on ajast ja arust. Küllap on igaüks meist mõnikord just mõne sellise valiku ees seisnud ja otsustama pidanud.

Jeesuse poolt muudetu ütleb: „Ma usun, Issand,“ ja kummardab teda. Ta tunnistab usku, just nõnda samuti nagu meiegi ehk seda jumalateenistustel oleme teinud ja teeme – palvetades, lauldes, Tema andeksandi ja küllap ka Teda ennast armulauas vastu võttes.

Olgu meil ka kirikust minnes julgust tunnistada maailmale oma ümber sellest, mida oleme kogenud, kui oleme käinud oma teed koos Jumalaga, sellest, milliseks Tema arm ja halastus on meid muutnud – oma usku ja usaldust Tema vastu, kellelt oleme saanud kõik hea ja kelle peale lootmine, kelle usaldamine ei jäta meid iialgi häbisse. Soovin meile kõigile, et meiegi võiksime olla selle julge ja tänuliku kerjuse sarnased. Aeg, milles elame, on liigestest lahti ja ka meie elus võib tulla hetk, kus oma usu tunnistamine pole ohutu. Ärgem unustagem, et arad on põrgu tulejärves esimesed ja Jeesust häbenejaid häbeneb ka Tema oma Taevase Isa ees. Hoidkem Jeesuse lähedusse, sest vaid Tema on tee, tõde ja elu. Tema on tõe tee, tee igavesse imelisse ellu.

Kalender

E T K N R L P
1
4
7
8
10
11
15
18
21
22
24
28
29

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net