Kirikukalender annab eelolevaks nädalaks lugemiseks kirjakohti patust ja süüst; andekssaamisest ja andeksandmisest. Kõik vist teavad kadunud poja lugu, mida saab tõlkida ka kui pillava Jumala lugu.
Oli kord üks noormees, kes leidis, et kodus on igav elada, peab liiga palju tööd tegema ja lõbus pigem ei ole. Noormees otsustas kodust lahkuda, et minna laia maailma õnne otsima. Otsis siit ja otsis sealt, prassis pidudel, magas, kellega juhtus, raiskas ära kogu isa poolt talle avansina antud varanduse ja leidis end siis lõhkise küna eest. Oh häda: raha pole, süüa pole, kodu pole, perekonda ka mitte. Täiesti kadunud mees. Ja miks? Sest ta valis nõnda.
Kõige selle üle oli pühapäevase päeva loosung „Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut“ (Lk 19:10).
Jumal on armuline. Aga Ta paneb vastu suurelistele ja ülbetele, ja need, kes Teda ei vaja ja tõde varjavad, need Ta saadab minema tühjalt (Lk 1:46–55).
Mis on tõde? Nii küsis kord küüniliselt Pontius Pilaatus. Sedasi küsimisega saab eneselt vastutuse mõnusalt kõrvale lükata, väites, et tõde on suhteline.
Kristlane on vaba teenima Jumalat, ta ei pea orjama pärimust ega traditsiooni, ta võib ja peabki ise Jumala häält kuulama. Jumala lapse eesõigus on olla vaba valima Jumalat oma kuningaks ja käskijaks. Ja selleks on vaja palves ja igat viisi vaimulikku kasvamist taotledes Jumalaga aega veeta.
On musttuhat viisi ja võimalust teksti (valesti) mõista ning kui edasises dialoogis kuulutuse tõesisu võrdsustada oma arvamusega, siis rajada algselt lihtsa sõnumi ümber väga keerulisi tõlgenduskoolkondi ja nende kaitsmisele oma elu pühendada. Jumala evangeelium (sõnum) oma rahvale on lihtne ja otsekohene, seda ei ole kellelgi keeruline mõista: mina olen Jumal, sinu kuningas, teeni mind, armasta mind, kummarda mind, kuula mind ja sa jääd elama. Kui sa jääd mulle ustavaks, siis elab sinu sees armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.
Kujutame korraks ette, milline oleks meie elu, kui meie endi ja kõigi meie ümber olevate inimeste kirjeldamiseks saaks kasutada just neid omadussõnu: rõõmus, rahulik, pikameelne, lahke, hea, ustav, tasane, hea enesevalitsusega. Sellised sõnad kirjeldavad vabaduses elavat vaba inimest.
Valguses käiv kristlane on vaba uskuma Jumalat ja alistuma Jumala evangeeliumile ehk võtma enda peale Tema ikke – st olla Tema poolt juhitud. Jumala ikke kandmine ei ole mingi üle jõu käiva ja ebameeldiva koorma enese peale võtmine, vaid Tema iket võib mõista kui tugeva juhi käest kõvasti kinnihoidmist ja Temaga koos õiges suunas liikumist. Ja me saame seda teha. Kuigi võib tunduda, et ei saa. Sest mida see Jumalaga koos õiges suunas liikumine tegelikult ikkagi tähendab?
Küsime seda Jumala käest. Ärme teeme tühjaks Tema käsku, ärme palume Temalt õnnistust oma tegudele ja traditsioonidele, mille hoidjaks me oleme saanud, vaid palume Temalt, et me võiksime Ta lähedale jääda, Temast kinni hoida, Temal end juhtida lasta – ikka selleks, et Ta ka meid saaks kasutada inimeste, meie ligimeste päästmiseks. Las meis elab Tema vaim.
Isa, Sina oled hea! Sina oled kõik hästi teinud ja Sina viid oma alustatud töö ka lõpule iga inimese juures. Ära lase meil Sinu käest lahti lasta. Aita meil Sind usaldada ja Sinu sõna kuulata. Sina oled Hea Isa, Sinul on plaan iga oma lapse jaoks. Anna igaühele, keda Sa oled kutsunud, julgust käia Sinuga koos Sinu teel. Aita meil uskuda ja usaldada Sind, et mitte meie õigus, meie tõde ja meie heaolu pole kaitsmist väärt, vaid need, kes ennast sinu hoolde on usaldanud. Aamen.
