Möödunud pühapäeva evangeelium lõppes Jeesuse sõnadega „Ma ütlen teile: nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.“ (Lk 15:6j).
Kui tavaliselt on tähendamissõnad dubleeritud – põllusse peidetud aardest ja pärlikaupmehest, sinepiivakesest ja haputainast jne –, siis Luukas on pidanud kadumaläinu kättesaamist nii oluliseks, et jutustab järgemööda kolm sarnast lugu: kaotatud drahmist, lambast ja pojast. Ühest äärmusest teise: mees ja naine, elus ja elutu, vaene ja rikas, tühine drahm ja isa lemmikpoeg.
Üks asi, mida vist peaks püüdma meeles pidada, on see, et rõõmustatakse hetke üle – „n ü ü d aga oli tarvis pidutseda“. Me teame, kui õnnelikuks leidmine teeb, ka siis, kui kadunu ei olnudki teab kui suur väärtus. See teeb mõistetavaks ka hüperboolse väite, et ühe kadumaläinud lamba pärast on rohkem rõõmu kui 99-st allesolevast. Sellised otsused on emotsionaalsed, sest – majanduslikult on sajakordne vahe siiski päris suur.*
Kadunud lamba loo esitab ka evangelist Matteus, kuid teises kontekstis. Luuka puhul on konflikt vagadega: „Kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele Teda kuulama, variserid ja kirjatundjad aga nurisesid: „Seesinane võtab vastu patuseid ja sööb ühes nendega!““ (Lk 15:1j). Variserid on väljaspool. Matteusel aga on tegemist koguduseliikmete omavaheliste suhetega: „Jeesus küsis: „Mis te arvate? Kui ühel inimesel juhtub olema sada lammast ja üks neist ära eksib, eks ta jäta need üheksakümmend üheksa mägedesse ja lähe otsima eksinut? Ja kui ta selle üles leiab, tõesti, ma ütlen teile: ta rõõmustab tema pärast enam kui nende üheksakümne üheksa pärast, kes ei olnud eksinud. Nõnda ei taha teie Isa, kes on taevas, et ükski neist pisukesist hukkuks.““ (Mt 18:12–14). Täitsa teine olukord.
Seepärast tasub korraks seisatada ja küsida: kui kaua saab olla leitust sulaselge ja ülevoolav rõõm? Eks see õnnetu lammas, kes päästeti hukkumisest, lisandu nüüd ülejäänud karjale? Ja on nüüd pelgalt üks nendest.
Ei tea, kas tohib lõigata lõppu ära. Kui tahes suur ja vägev rõõmupidu saab otsa ning tuleb edasi elada. Lammaste puhul on asi ehk lihtne – kui too hälbinu on kord kätte saadud, on ta edaspidi hoolsam ega ukerda üksipäini järsaku kaldal. Aga kuidas on kahe vennaga? Tol õhtul, kui vanem vend tuli rampväsinult põllult ning leidis eest vägeva peo, läks tal süda täis. Tuletame meelde, kuidas seda kirjeldatakse: „Isa ütles oma sulastele: „Tooge kähku kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle (pitsat)sõrmus sõrme ja kingad jalga ja tooge nuumvasikas, tapke ja rõõmustagem süües, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elusaks, ta oli kadunud, ja on leitud.“ Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema. Vanem poeg aga oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis kodu lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist. Ta kutsus ühe poistest enda juurde ja päris, mis see võiks olla. See aga ütles: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud poja tagasi täies tervises.“ Tema aga vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli ta isa õue ja palus teda. Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. Aga kui seesamune su poeg, kes su vara on pordikutega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa veristasid temale nuumvasika!“ Isa ütles: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd oli tarvis rõõmsasti pidutseda ja lõbutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elusaks, ning oli kadunud ja on leitud.““ (Lk 15:22–32).
On üsna kindel, et vanema poja pahameel läks üle. Selline kuulekas ja lõpmata leplik laps, nagu ta oli, vihastas ta esimest korda elus ning häbenes pärast oma silmad peast oma jultumatuse pärast.
Aga kuidas läks elu edasi nooremal vennal järgmisel hommikul? Vanem läheb jälle tunkedes põllule, ent tema oma kõige kallimas kuues ja uhkete kingadega ning sõrmusega – mida tema teeb? Vägev vastuvõtt oli midagi ta südame järele olnud – ega ta oma pärandiosa ei olnud kaotanud mingi väära investeerimisotsuse tõttu, vaid lihtsalt pidevalt pidu pannes. Ta ainuke kogemus tööga oli viimases hädas seakarjuseks olemine – muud tööd ta ei osanud ning keegi teda ei tahtnud –, sest ta oli mänginud laia lehte, ilmselt oli kodunt saadud raha olnud päris palju. Lihaseid tal pole, tööoskusi pole – kas ta nüüd ikka on ühtäkki valmis koos vennaga „orjama“ majapidamises?
Ma ei tea. Teatavasti lõpevad kõik korralikud lood happy end'iga „ja kui nad surnud ei ole, elavad nad õnnelikult edasi“. Aga kas elavad? Prints armus Tuhkatriinusse ta ilu ja kaunite jalakeste pärast. Aga kuidas sai lörtsitud lapsepõlvega vaeslapsest kuninganna, kes ei tee häbi rahva isale? Milline oli tema ja millised ta poolõed üheksa või 19 aasta pärast? Paul-Eerik Rummo kirjutas 1969. aastal näidendi „Tuhkatriinumäng“. Prints eksleb ringi lossis ning teda vaevab küsimus: kas ta ikka on abielus „õige“ Tuhkatriinuga või hoopis peretütrega?
Pulmad on kuramaaži lõpp, kuid ühise elu algus. Kui tuleb üheskoos päev päeva kõrval elada – kui paljud peiud vastavad neidude lootustele? Äkki oled armudes sisse kukkunud ning vale valiku teinud? Kui palju on ilmas selliseid, kes oma kaine mõistuse kaotamist ei jõua ära kahetseda ega taha meelde tuletada neid kaugeid päevi, mis olid täis taevalikku õnne? Paul-Eeriku näidend on igal juhul mõtlemapanev, ja seda jätkuvalt – mullu mängiti seda Polygon Teatris.
Kui nüüd tagasi tulla Jeesuse kadunu leidmise lugude juurde, siis peab kartma, et kadunud ja jälle leitud poeg on kaasa toonud oma raisatud elu kombed ja eluhoiaku. Kui paljud vanemad leinavad oma lapsi, kes on kodunt välja lennanud ja ise, vabana keelavatest ja käskivatest esivanematest, oma elu alustanud, ent kelle elu on nüüd nässus! Raha ei ole, sõpru ei ole. Kummatigi, ka sekulariseerunud maailmas on kindel kalju, millele võib toetuda: „Kui kõik sind põlg’vad, vihkavad, kui usk ja arm sust langevad, – siis ema süda ilmsiks lä’eb, siis veel üks paik sull’ üle jääb, kus nutta julged igal a’al – truu, kindla ema rinna na’al!“
Jah, ema rind on truu ja kindel. Ent kui poeg viimases hädas koju tuleb, sest ükski teine naine ei taha teda enam näha: kas ta suudab paugupealt paiks hakata? Kui tegelikku elu vaadata, siis – parem ärme räägime.
Otsesõnu, selle nädala teema juurde naastes: kui sügavale ulatub patust pöördumine? Kahtlemata on Sauluseid, kellest saavad Paulused. Aga isegi Pauluse puhul jäi temperament sama ägedaks, kuigi maailmapilt ja siht teisenes täielikult. Ent enamikul on Jumala lapseks saamine palju pealispindsem. Ja midagi ei ole teha. Kui Jumal oleks õiglane, ei leiaks keegi armu. Aga Ta tunneb meid. Paganate apostel Paulus võtab jube rahulikult, kui ta kirjutab kristlikele õdedele ja vendadele Galaatia koguduses: „Kui te aga üksteist purete ja lõhki kisute, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!“ (Gl 5:15).
Kahju küll, et taevas on rõõmu vaid patuse meele parandamise hetkel. Aga kui siiski üritaks iga päev, ka täna, ikka ja jälle, ka armu leidnuna meelt parandada, taibates ja nähes, mis valesti? Ehk on ka 99-l õigel natukene lootust?
****
*) Eesti suurima pindalaga omavalitsusüksus on Märjamaa vald, selle suurus on 867,43 ruutkilomeetrit. Märjamaa vald on Eesti väikseima pindalaga Tootsi vallast (1,78 ruutkilomeetrit) 487 korda suurem.
