„Ja apostlid ütlesid Issandale: „Kasvata meie usku!“ Aga Issand ütles: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: „Juuri end üles ja istuta merre!“ ja see kuulaks teie sõna.““ (Lk 17:5–6).
Apostlid ütlesid Issandale: „Kasvata meie usku!“ Kummalised kujud! Miks nad ei palunud Jumalal kasvata nende võimu, teadmisi, julgust, sissetulekuid, naudinguid! Mida palume meie? Nii palju on sellist, mida paljud inimesed selles maailmas aina enam ja enam vajavad. Usu kasvamine? Miks apostlid seda Jeesuselt paluvad? Hetk tagasi on Jeesus neile kõnelenud väga tõsiseid sõnu andestamisest. Ta on öelnud: „Jälgige end: kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks! Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: „Ma kahetsen“, andesta talle ikka!“
Pärast selliseid tõsiseid sõnu paluvad jüngrid, et Jeesus nende usku kasvataks. Küllap oleks neil pärast Jeesuse õpetust jätkuvast andestamisest kolm võimalust. Esimene: jätta Jeesuse sellised võimsad soovitused lihtsalt tähelepanuta – nii nagu teeb suurem osa ristirahvast ka täna. Valivad Piiblist endale välja vaid sobivad ilusad lõigud ja lükkavad eemale suurema osa Jeesuse õpetusest, ning elavad oma poolpaganlikku elu, üsna vähe erinedes jumalaeitajatest.
Kord palusid apostlid, et halastav, armuline, armastav Jumala Poeg nende usku kasvataks, sest nad taipasid, et nad ei suuda elada nii, nagu Jeesus neid õpetas oma eeskuju ja oma kuulutusega. Nad ei suutnud nii armastada, andestada, halastada. Jah, selleks on vaja väga palju usku – esmalt usku sellesse, et Jumal sind lõputult armastab, on sulle andestanud ja suudab andestada ka edaspidi. On sinu peale halastanud ja suudab halastada ka homme ja ehk ka viimsel kohtupäeval, kui sina püüad läbi Tema armastuse, halastuse ja andestuse muutuda ja armastad neid, keda Jumal Su teele saadab, halastad, oled armuline nende vastu, kellega oma elurännakul kokku puutud – ka sinust väga erinevatele.
Apostlite teiseks võimaluseks oleks olnud minna Jeesuse juurest minema, sest see, mida Ta oma järgijailt ootab, tundub olevat üle inimvõimete piiride. Ka see on eriti tänapäeva heaolumaades paljude kristlaste valik. Põhjusi selleks leiab ikka. Kas või ajaloost. „Lahkun sellisest kirikust!“ Kas me saame aga lahkuda halvast heasse? Siin maa peal pole see võimalik.
Jüngrid valivad kolmanda tee. Nad paluvad, et Tema, kes nii kõrgeid nõudmisi püstitab, varustaks neid ka nii võimsa usuga, et nad suudaksid neid nõudmisi täita. Meilgi tasuks Jeesuse sõnu andestamisest väga tõsiselt võtta, sest Uue Testamendi sõnum neile, kes teistele ei suuda andestada, on see, et Jumal ka neile ei andesta. Andestamine võib olla võti, millega avaneb uks uude ja elamisväärsesse maailma, ja andestamatus võib selle ukse meie eest igaveseks sulgeda.
Kreekakeelne sõna, mida eestikeelses piiblis tõlgitakse usuks – pistis – on algkeeles laiema tähendusega. See on nii usk kui ka usaldus.
Mõtleme, millise hoiaku võtame me inimeste suhtes, kes meid pidevalt alt veavad, meie vastu pidevalt eksivad. Paljud meist kaotavad usu ja usalduse, ei suuda halba unustada, aga unustavad kergelt kõik hea. Paljud abielud ja ka pikalt kestnud sõprussidemed purunevad, sest usaldus on kadunud. Liiga palju oli neid kordi, kus eksiti. Liiga palju lubati, et kõik muutub, aga elu näitas, et kõik jäi endiseks. Kaua siis võib! Kui kaua jaksab üks inimene uskuda teise lubadusi? Kui suur on meie usk inimestesse ja Jumalasse? Paljud asjad selles maailmas ja ka siin, meie maal, lähevad halvasti, kuna inimesed on kaotanud usu teistesse inimestesse.
„Kuhugi on kadunud usk ja unustus,“ kurdab üks luuletaja. Kuhu nad kaovad? Kuidas jäävad nad kängu, kärbuvad? Äkki on sellega nii nagu taimedega, millega tuleb tegeleda, hoolitseda selle eest, et neil oleks juua, valgust ja soojust?
Lugeda pühakirja ja mõtiskleda loetu üle, palvetada ja kuulatada vaikuses Jumala vastuseid, tänada Teda kõige hea eest, käia armulaual, piiblitundides, lugeda vaimulikku kirjandust, kuulata kristlikke raadiojaamu. Mida meie teeme selleks, et meie usk võiks kasvada või vähemalt mitte kärbuda? Ei piisa vaid sellest, et oled kord ristitud. Ei piisa ka sellest, kui oled kord leeritundides käinud ja leeritatud. Me vajame elavat usku. Elu muutvat usku. Tegudes väljenduvat usku.
PALVE: Issand, kasvata meie usku, anna meile andeks meie vähene usk, armastus, halastus ja kõik meie eksimused! Andesta kirikule, kristlastele, kes on Sind paljudele näidanud kohutavas kõverpeeglis! Kingi armu ja valgust nende teele, kes on seda kogedes kannatanud ja kaotanud elu! Issand, uuenda meid, meie armastust. Aita meil saada nendeks, kelleks Sa meid meile elu andes mõtlesid, ja et võiksime uskuda Sind, usaldada Sind kõiges ja teha seda, mida Sina meilt ootad, sest kõigel muul pole ju mingit mõtet. Issand, kasvata meie usku ja usaldust, et saaksime nendeks, kellest Sinul on hea meel. Ole minuga Issand, jää meiega, Jumal!
