Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet (Mt 13:24).
Täna pühitseme usupuhastuspüha, millega tähistatakse reformatsiooni algust Saksamaal. Lugu sellest algusest on laialt tuntud: 31. oktoobril 1517. aastal naelutas munk ja ülikooliprofessor Martin Luther Wittenbergi linna lossikiriku uksele 95 teesi, millest puhkenud liikumine pani kõikuma paavstivõimu ja kogu Euroopa.
Mida on sellel pühal öelda meile tänapäeval? On meenutatud, kuidas Luther puhastas kristliku usu katoliiklike tavade koormast ja keskendus ainuüksi Piiblile. Tekkis protestantlik maailm, kus arenesid mitmesugused vabadused. Üksikasjus ei olnud reformaatorid sugugi eksimatud, kuid tekkinud liikumine osutus viljakaks.
Ent maistes tingimustes ei saa vili kasvada segamatult. Jeesus jutustab ühes tähendamissõnas, kuidas inimeste magades tuli vaenlane ja külvas umbrohtu nisu sekka. Mõlemad pidid koos kasvama kuni lõikuspäevani, sest varasem sekkumine hävitaks koos umbrohuga ka nisu. See mõistujutt selgitab, miks Jumal laseb maailmas endiselt kurjal vohada. Tõeline puhastus saab toimuda alles ajastu lõpus (Mt 13:24–30).
Seega ütleb meile reformatsiooni tähtpäev, et usupuhastuse saavutused, nagu kõik uuendused meie maailmas, on relatiivsed ja ambivalentsed. Saksa reformatsioonile järgnesid Prantsuse ja Vene revolutsioon, jätkates ususõdade ja nõiaprotsesside sajanditepikkust traditsiooni. Ei ole õiglane süüdistada keskaega tuleriitades, kui tänapäevalgi tehakse sedasama. Lutherile heidetakse ette, et ta nõudis riigivõimult karmust mässajate suhtes, sellal kui luterlased ise on selle muistse tava juba ammu hüljanud.
Luther isiklikult väljendas end loendamatuid kordi võimu kuritarvitamise vastu. Sarnaselt ka lauakõnedes: „On väga vajalik, et ülematel oleks maailmas hea nimi; selle pärast tuleb nende eest ka Jumalat paluda. Liiga kergesti võivad ülemad nimelt langeda kahjulike mõjutuste alla. Sest auavaldused muudavad iseloomu, kuid mitte kunagi paremaks, kergesti muutuvad nad türannideks. Sest kes valitseb seaduseta, see on elajas; kes aga valitseb seadusega, see on nagu Jumal, kes on seaduse loonud.“
Valitsemine pole kerge. „Sest kui panna etteotsa toored ja harimatud inimesed, nagu maailm seda vääriks, oleks see ühiselule kahjuks ja asi läheks iga päevaga aina hullemaks. Kui aga etteotsa panna väga andekad inimesed, siis lammutavad nad rohkem, kui ehitavad.“ Teisisõnu: „Suurim orjus ja suurim vabadus, mõlemad on midagi väga paha.“ Ja siiski: „Vürsti puhul on kõrkus kahjulikum kui kõhklus.“
Inimesed pole veatud ega täiuslikud. „Paratamatu on see, et kuningad ja ülemad teevad oma ülema-ametis pattu. Seepärast on neil ka eriti vaja pattude andeksandmist, sest nad ei saa oma ametikohustusi täielikult täita. Selle pahe põhjuseks on, et samal ajal on nad ka erainimesed – patused erainimesed. See on nagu täkiline kirvetera, mis rikub kõik, mida ta tahub. Kuna siis meie eraisik on rikutud ja patune, paneb see paratamatult ka meie ülemuseisiku pattu tegema, olgu ta siis jutlustajaametis või ilmalikus valitsuses.“
Kiriku ja riigi suhe on delikaatne. „Praegu on minu suurimaks nuhtluseks riik. Kuna kurat ei suuda mulle midagi teha, siis tahab ta mulle nüüd riiki kaela peale panna ja sellega minu südametunnistust rahutuks teha. Kui ma mingit nõu annan, ei tehta selle järgi, vaid öeldakse, et ma tahan valitseda.“ Seda Luther ei taha, sest „jutlustaja ei tohi end riigiasjusse segada. Kristus oli üksi Issand, kuid ütles Pilatusele ikkagi: „Sina oled minu Isand“ (vrd Jh 19:10–11). * Kuid nõu tohib riigile anda iga riigikodanik – ka meil Eestis. Nõukogude Liidus tahtis kurat kiriku sõna nõuandmisekski vaikima sundida.
Tähelepanuväärsed on Lutheri sõnad Saksamaa kohta, mis on suurima riigina Euroopa Liidu südameks praegu, nii nagu ta oli ka reformatsiooniajal. „Pole teist nii põlatud rahvast nagu sakslased. Itaallased nimetavad meid metslasteks; Prantsusmaa ja Inglismaa pilkavad nii meie maad kui ka kõiki teisi maid. Kes teab, mida Jumal tahab ja mida ta meist, sakslastest, teeb; kuigi ühe korraliku ihunuhtluse oleme Jumala ees ära teeninud küll.“ Miks? „Sakslastel pole millestki puudust, neil on kõik. Aga kuna sakslastel jääb puudu asjadest õigest arusaamisest ja hoolest, siis pole neil midagi.“
Sakslastelt pärineb tohutu hulk kultuurivara ja teadussaavutusi. Nad ise kiidavad aukartusega oma valgustusaega (Aufklärung). Samal ajal on möllanud sõjad ning levinud jumalakartmatus, liberaalne teoloogia (Piibli salgamine, nagu Luther oleks öelnud) ja ateism. „On kindel, et iga kord, kui jälle puhast sõna kuulutatakse, pärast seda, kui see on olnud mõnda aega ära põlatud või määritud, tulevad suured muutused.“ Nii on ajaloo jooksul juhtunud korduvalt, kui tõusis Iisrael pärast Paabeli vangipõlve, kirik pärast Jeesuse ilmutust ja kui „igavene“ Rooma riik muutus kristlikuks. Ka praegu tulevad kogu maailmas suured muutused, kui tõuseb jälle ausse Sõna. „Ärgem kaotagem Piiblit, lugegem ja jutlustagem seda: sest kui teoloogia õitseb, on kõik hästi ja edeneb õnnelikult. Sest see on kõigi fakulteetide ja kunstide pea: kui see laostub, siis on minu jaoks kõik muu läinud.“ ** Teoloogia ja kirikuelu Piibli põhjale naasmisega võib aga uuel viisil elustuda veel kõik.
Mida meie saame teha, mõeldes usupuhastuspühale? Tuleb Jeesuse tähendamissõna põhjal edasi põllule head seemet külvata, ehkki umbrohi veel vohab. See on reformatsiooni ülesanne meile tänapäeval. Julmuse ja sõjakuritegude puhul on lubamatu viidata minevikule, olgu või lähiminevikule teises maailmasõjas ja veel järgnevateski sõdades. Viimastel aastakümnetel on edendatud vägivalla suhtes tingimatut nulltolerantsi!
Tuleb ühtlasi Jumalasse uskuda, sest esiteks on Ta olemas ka ilma uskumata ja teiseks jääme me jumalariigist ilma, kui me Temasse ei usu. Ilma jumaliku avara perspektiivita ei näe me maiseidki asju selgelt ega teosta soovitud rahuriiki. Seega pidagem viimaks au sees Jeesuse Kristuse evangeeliumi: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal“ (Mt 3:2) ja leitav – see on usupuhastuspüha sõnum meile kõigile.
Head reformatsiooninädalat ja usupuhastust kogu eluks!
* Martin Luther „Lauakõned“. LR. 2017: lk 130–133.
** Ibid, lk 149, 14–15, 5.
(Foto: erakogu. Õp Hiob Wittenbergi lossikiriku ukse ees.)
