Vestlesin kord haiglas inimesega, kelle jaoks meie nii argisel ütlusel „Me kõik peame kunagi surema“ ei olnud enam abstraktset, isiklikult mittepuudutavat tähendust. Too inimene oli teada saanud ja omaks võtnud, et aeg selle „kunagini“ ei olnud tema jaoks mõõdetav enam aastate ega kuude, isegi mitte nädalate, vaid juba päevadega. Ta ei olnud veel jõudnud väga kõrgesse vanusesse, elu polnud teda ära tüüdanud ja tema jaoks ei olnud surm oodatud vabastaja kannatustest, nagu see on paljude jaoks. Tema tahtnuks veel elada. Pärast seda, kui olime rääkinud tema elust, küsis ta minult: „Miks Jumal on nii ebaõiglane? Ta laseb varakult surra headel ja korralikel inimestel, samal ajal kui kõiksugused halvad ja ülekohtused inimesed saavad elada pika elu?“
Oli selge, et ennast luges ta heade ja korralike inimeste hulka, keda Jumal laseb ülekohtuselt vara surra. Ma ei hakanud täpsustama, keda ta nende halbade all silmas pidas, kes tema arvates ülekohtuselt kauaks maa peale jäetakse, ja mida kurja nad on teinud. Küsisin temalt hoopis: „ Aga kas sa kahetsed, et oled elanud ausalt ja korralikult? Oled elanud inimesena, kes on teinud paljudele head, teinud paljusid õnnelikuks, inimesena, keda paljud armastavad, inimesena, keda saadetakse viimsele teekonnale kahetsuspisarate ja tänusõnadega? Inimesena, kellest maha jääjatele jäävad kaunid mälestused. Kas sa tõesti tahaksid olla nende halbade ja kurjade inimeste asemel, kellest sa räägid, inimeste asemel, kellele antakse ehk küll elada mõni aasta sinust kauem, kuid keda ei armastata, vaid vihatakse, kelle surma igatsevad ja ootavad paljud ja kelle surma üle ollakse lausa õnnelikud? Inimeste asemel, kelle olemasolu püütakse võimalikult kiiresti unustada, sest isegi mälestus nendest toob viha ja valu ...
Oli näha, et selline küsimuse püstitus jahmatas teda ja ta vastas kiiresti: „Ei, seda ma küll ei tahaks.“
Johannese evangeeliumis on kirjutatud, mis juhtus selle järel, kui Jeesus pärast oma ülestõusmist räägib Peetrusele, milline surm Teda ees ootab.
„Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja küsinud: „Issand, kes on su äraandja?“ Teda nähes ütles Peetrus nüüd Jeesusele: „Issand, aga kuidas on temaga?“ Jeesus ütles talle: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni – mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!“(Jh 21:20–22).
„Kui ma tahan, et ta jääb – mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!“
Jumal on andnud igaühele meist aja elamiseks siin maa peal, aja täitmiseks selle oma tegudega. See aeg on erineva pikkusega, kuid kõigil saab see kord otsa. Kõigil. Ja siis ei vaadata elatud aja pikkusele, vaid sellele, mille peale see aeg on kulutatud. Vaadatakse, kas oleme toonud maailma tänulikkust ja armastust või valu ja vihkamist. Vaadatakse, kas oleme olnud oma eluga Loojad või lammutajad. Ja selle põhjal näidatakse meile kätte meie koht igavikus.
PALUGEM: Issand, kingi meile usku Sinu armastusse ja hoolimisse. Aita meil hoida oma silmad Sinul ja käia oma elurännakut koos Sinuga, et meil ei oleks hirmu astuda üle surma piiri. Hoia meid teel, mis viib igavesse ellu. Aita meil täita aeg, mille Sa meile maiseks eluks oled kinkinud, tegudega, mida meil pole vaja Sinu ette astudes häbeneda. Aita meil elada nii, et võiksime veeta igaviku Sinu õuedes.
