„„Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?“ Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid“ (Mt 22:36–40).
Mis on suurim käsk? Seda küsimust esitati Jeesusele korduvalt. Markuse evangeeliumis kõlas see tõeotsija kirjatundja suust, Matteuse ja Luuka teatel aga tuli see kiusaja variseri huultelt. Asja olemust see ei muuda, erineb ainult inimese hoiak. Meie hoiakud ja suhtumised ei muuda midagi Jumala juures, vaid peegeldavad üksnes meiega toimuvat: need kas aitavad meid Jumala poole või tõukavad Jumalast eemale.
Jeesus selgitab, tsiteerides Vana Testamenti: suurim käsk on armastus – Jumala ja ligimese vastu (5Ms 6:5, 3Ms 19:18). Johannes kirjutab, et „Jumal on armastus“ (1Jh 4:8, 16), s.t siingi ei loe meie hoiakud mitte midagi: Jumal jääb armastuseks ka siis, kui me ei ole Teda tundma õppinud. Kuid Paulus ütleb, et kui meil on vägev usk ja teeme vägevaid tegusid, ent puudub armastus, siis pole meil midagi (1Kr 13). Armastuskäsus on „koos kogu Seadus ja Prohvetid“, s.t see on kogu usu või religiooni tuum.
Armastusest on räägitud väga palju ja räägitakse ikka edasi, sest ilmselt pole armastust kunagi liiga palju ega ka piisavalt. Inimene räägib ikka sellest, mis on talle kõige tähtsam ja millest ta kõige enam puudust tunneb. Ilmselt on armastusel nii kõikehõlmav koht meie elus, et sellest ei saada mööda isegi siis, kui soovitakse. Seepärast on armastus oluline kõikides kultuurides ja usundites, ent eriti keskseks ja mõjukaks tõuseb see Jeesuse kuulutuses ja Temast lähtunud kristluse poolt mõjutatud maailmas.
Jeesuse väljendatud ligimesearmastuse käsku („Armasta oma ligimest nagu iseennast!“) tuntakse nn kuldse reeglina kõikjal maailmas. „Seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, ära tee ka teistele!“ Jeesus sõnastas mäejutluses selle järgmiselt: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele“ (Mt 7:12). Erinevalt varasematest, sidus Jeesus aga jumala- ja ligimesearmastuse käsud üksteise külge, moodustades armastuse topeltkäsu. Keegi ei suuda armastada tõsiselt Jumalat, kui ta ei armasta endale lähimat ehk oma ligimest, kuid ka keegi ei suuda tõsiselt armastada ligimest, kui ta ei armasta kõigile ühist Loojat, kes laseb päikest paista ja vihma sadada kõigi peale.
Tänapäeval on keskseks tõstetud armastuse topeltkäsust vahel nii aru saadud, nagu võiks selle nimel kummutada kõik muud käsud. „Eetilistes küsimustes mängitakse seetõttu sageli ligimesearmastuse käsk välja teiste käskude vastu. Teisisõnu: kõik, mida tehakse armastusest, on lubatud. Sest armastus on ju ülim käsk. Ja vastupidi: kõik, mis näib mulle armastuseta, ei ole kindlasti Jumala tahe,“ selgitab Uue Testamendi uurija, Saksa teoloogiaprofessor Guido Baltes. „Kes küsimust ülima käsu kohta nii tõlgendab, see on Jeesust ja juudi õpetajaid põhjalikult valesti mõistnud.“ * Ülim ehk suurim käsk on Jumala seaduse kokkuvõte, mis sisaldab kõiki muid käske, mitte ei ole taandumine miinimumile, mis välistab teised Jumala käsud. Kui öeldakse, et „armastuse pärast“ olevat kõik lubatud, siis taotletakse pigem varjatult enda egoistlikke sihte.
Kuidas eristada tõelist ja võltsi armastust?
Seda võiks väljendada Jeesuse sõnades veel üks element, mis eristab Teda eelkäijaist. Vanas Testamendis on öeldud: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!“ (5Ms 6:5). Jeesus täiendab seda lauset: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest („dianoia“) ja kogu oma väest!“ Armastus ei ole ainult tunde asi („kogu südamest ja hingest“) ega tahte asi („kogu oma väest“), vaid ka mõistuse asi! Seda on põhjust esile tõsta, sest tundub, et inimesed just mõistust on valmis armastuse puhul kõige rohkem kaotama – mõni veel ülistab, et see olevatki õige armastus, kui kaob mõistus.
Ei, armastus on kõikehõlmav heatahtlikkus, ohvrimeelsus ning teistele mõtlemine, mis haarab meid tervenisti ja sisaldab kõike. Ka mõistust! Armastus ei tee pimedaks, vaid nägijaks – nii nagu ka usk. Hästi on öelnud Ameerika kirjanik ja kristluse apologeet Josh McDowell: „Üks asi, mis mind on ristiusu juures eriliselt võlunud, on see, et ta pole pime, võhiklik usk, vaid hoopis terasel mõistusel põhinev usk.“ Jeesus ütles, et te „tunnetate tõde“ (Jh 8:23), mitte ei eira seda. Ka armastuse puhul nõudis ta „kogu oma mõistuse“ rakendamist.
„Paljude probleem näib olevat see, et nad armastavad Jumalat ainult südamega. Tõde Kristuse kohta ei jõua kunagi nende mõistusesse. Meile on kingitud mõistus, millele Püha Vaim on andnud väe tunda Jumalat, samuti süda, et armastada teda, ja tahe, et valida teda. Kui soovime täielikku suhet Jumalaga ja teda austada, peame toimima kõigis kolmes valdkonnas. Ma ei tea, kuidas on teiega, kuid minu süda ei saa rõõmustada selle üle, mille minu mõistus on välja praakinud. Minu süda ja mõistus on loodud üksmeeles ja üheskoos toimima. Mitte kedagi pole kutsutud Kristusesse kui Päästjasse ja Issandasse uskudes mõistust välja lülitama.“ ** Ka vastupidi võiks öelda: mitte keegi ei mõista Jeesust kui ainult see, kes tõstab keskmesse usku, tundeid, tahet ja mõistust hõlmava armastuse.
See on suurim käsk. See on usu ja religiooni tuum – armastus kui tunne, mõistus ja vägi, mis haarab ja valgustab meie tahtmisi ja tegemisi.
Tundub, et meil napib eelkõige mõistusest usu ja armastuse küsimuses. Miks Jeesus muidu lisas selle lausejupi? Usk läheb pimedaks, kui me ei viitsi mõelda – võib-olla mõtlemislaiskuse tõttu ongi nüüdisajal kõikuma löönud paljude usk? Loodusteadus areneb pidevalt suunas, mis Jumala olemasolu selgitamise teeb pigem lihtsamaks. Seepärast, et mõelda ei viitsita, jookseb elu jumalaunustuse suunas. Armastus aga on läinud lausa pimedaks – selle sõna alla võidakse panna ükskõik mida, eelkõige seksi.
Aga kui me järele mõtleme ja armastada viitsime, siis pole Jumal – ega ka ligimene – üldsegi kaugel. Seega olgu meil palju mõistust ja veel rohkem armastust!
Head uut nädalat!
******
* Guido Baltes, „Jesus, der Jude“. Marburg 2015: lk 87–88
** Josh McDowell, „Rohkem kui puusepp“. 2012: lk 75
