Vabaduse plats 1, Tallinn

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 15.11.2021

Jeesus ütles: „Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu. Viis nendest olid rumalad ja viis arukad, rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad. Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama. Aga keskööl kostis hüüd: „Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!“ Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid. Rumalad ütlesid arukatele: „Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!“ Aga arukad vastasid: „Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!“ Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati. Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: „Isand, isand, ava meile!“ Aga tema vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.“ Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!“ (Mt 25: 1–13).

Mõni aeg tagasi valmis ühel tuntud firmal nutitelefoni uus mudel. Kuna uus nutiseade pidi selle valmistajate sõnul olema väga hea ja spetsialistide poolt kõrgelt hinnatud, siis soovisid selle ala fännid võimalikult ruttu uue seadme ka endale soetada. Firma teatas täpse päeva ja kellaaja, millal seadet poodides müüma hakatakse. Ja teleris siis näidati, kuidas fännid olid võtnud pikka järjekorda selle poe ukse taga, et võimalikult kiiresti sisse pääseda ja uus seade osta. Oli inimesi, kes olid tulnud järjekorda lausa päevi varem. Nad olid võtnud kaasa süüa ja juua, isegi minitelgid ja magamiskotid, et ainult mitte oma järjekorda kaotada ja esimeste hulgas poodi sisse pääseda, et ihaldatud seade kindlasti kohe kätte saada. Ja kõik need ootajad olid rõõmsas õhinas ega paistnud ootamist ja sellega kaasnevaid ebamugavusi tähelegi panevat.

Meie tänane evangeeliumitekst kõneleb samuti ootamisest, Kristuse taastulemise ootamisest. Mõtleb ju Jeesus oma tähendamissõnas oodatava peigmehe all just iseennast, ja neitsitega võrdleb neid, kes Tema taastulemist ootavad ja selleks ettevalmistusi teevad või siis ei taipa neid teha. Nood uute nutitelefonide ihaldajad, kellest kõnelesin, teadsid, et ooteaeg tuleb tavalisest pikem, ja valmistusid selleks: varusid toitu, puhkamistarvikud. Seejuures oli neil tunduv eelis, võrreldes meie evangeeliumiloo neitsitega või siis Jeesuse taastulemist ootavate ristiinimestega. Nad teadsid täpselt, millal kauplus avatakse. Mitte ükski firma, mitte ükski tänapäeva superstaar ei saaks endale lubada öelda oma fännidele, oma jüngritele, oma klientidele, seda, mida ütles ja nüüdki ütleb Jeesus oma jüngritele, ütleb ka meie evangeeliumitekstis: „Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!“ Reklaami eesmärgil võivad nad ju veidi enda järel oodata lasta, kuid nad teavad täpselt, et ooteaeg ei saa olla väga pikk. Inimesed väsivad, tüdivad ja lähevad lihtsalt minema. Mõelgem, milline autoriteet, milline vägi, milline tõeline meelevald on Kristusel, kui Tema võib endale lubada öelda: „Valvake!“, tähtpäeva saabumise aega nimetamata. Ja miljonid inimesed ongi valvanud, ongi oodanud, nüüd juba kaks tuhat aastat. Ja miljonid valvavad ja ootavad Tema taastulemist tänaselgi päeval.

Tänane evangeeliumi eesmärk on panna meid mõtlema sellele, kuidas ja milleks me oma ootamise aega kasutame, ja sellele, et isegi kannatlikult ja innukalt oodates võime ennast ilma jätta sellest, mida üle kõige oleme igatsenud ja oodanud.

Kui Jeesus käsib: „Valvake!“, siis ei pea Ta silmas käed rüpes istumist, niisama pea kuklas taeva poole vaatamist, vaid tegutsemist. Oma tähendamissõnas kõneleb Ta saabuvast pulmapeost. See pulmapidu tuleb aga ka ette valmistada. Ja ettevalmistusi ei pea tegema sugugi mitte peigmees, vaid need, kes peavad ennast Tema või siis Tema pruudi sõpradeks.

Jeesus on otse välja öelnud, et mitte kõik inimesed, kes seda soovivad ja ootavad, ei pääse taevariiki. Mõned võetakse, mõned jäetakse. Kui inimene on otsustanud, et ta tahab pääseda oma taevasele kodumaale, oma taevase Isa juurde, siis peab ta olema valmis sinna pääsemiseks ka midagi tegema, pingutama. Jeesus on ütelnud: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“ Just meie elu, meie teod ootamise ajal näitavad, kes me oleme, näitavad, kas meie igatsus jõuda Jumalariiki on tõsine.

Tänane evangeelium kõneleb kümnest neitsist, kes kõik pulmapeole pääsemist igatsesid ja kellel oli ka kindel alus loota, et nad sinna pääsevad. Tegemist oli meie tänapäevases mõistes pruutneitsitega, keda ei kutsuta tänavalt juhuslike inimeste hulgast, vaid kes on tavaliselt pruudi väga head ja lähedased sõbrannad, kes kindlasti on pulmapeole oodatud. Neile neiudele oli antud ülesanne valgustada oma lampidega peigmehe teed pulmamajja, lisada pulmarongkäigule sära ja pidulikkust, nõnda et kõik seda märkaksid ja igatseksid sellega ühineda. See oli väga austav ülesanne. Kuid sellel oli ka veel üks väga tähtis praktiline külg: pimedas öös, milles rongkäik liikus, pidid nonde neidude laternad olema ka teejuhiks neile, kes teel pulmamajja olid teelt kõrvale eksinud. Jeesus ütles kord oma jüngritele: „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas“ (Mt 5:14–16). Olles ristimise teel ühinenud Kristuse taastulemist ootava kirikuga, oleme sattunud pruudi sõbrannade ja sõprade hulka ning sellega oleme end ise vabatahtlikena kirja pannud taevase pulmapeo ettevalmistamise toimkonda. Meilegi on antud pihku lambid. Meilegi on antud samasugune ülesanne nagu nendele kümnele neitsilegi – tuua pimedusse valgust, kuulutada imelist armastust, mis saab valitseda inimeste vahel, tuua nende ellu, kelle hing on täis kurbust ja pimedust, valgust, rõõmu ja lootust, kutsuda neidki kaasa pidurongkäiguga ühinema, kutsuda neid kaasa suurele peole, juhatada neile teed sellele peole. Ka meist sõltub, kui paljud taevasele rõõmupeole jõuda tahavad ja sinna pärale jõuavad. Meie valguseks on meie ilusad ja head teod, mida inimesed näevad ja kogevad.

Oma evangeeliumiloost kuulsime, et kui peigmees tuli ja saabus kõige vastutusrikkam hetk, hetk süüdata lambid, siis selgus, et osadel neitsitel oli õli otsa lõppenud, nõnda et nende lambid olid kustunud. Nad polnud ka taibanud kaasa võtta õlivarusid, et lampi uuesti täita. Kuni nad käisid õli ostmas, oli pulmarong juba möödunud ja pulmamaja uks suletud. Uksele koputamisel avas peigmees neile küll ukse, kuid hilinenud neiusid enam sisse ei lubanud, öeldes: „Ma ei tunne teid.“ Tõesti: sel ajal, kui pulmarongkäik möödus, olid nende neiude lambid kustunud ja pimeduses, mille nad ise oma hooletusega olid põhjustanud, ei näinud peigmees nende nägusid – ja seega ei saanud hiljem neid ka ära tunda. Kui sellisel pidulikul ja tähtsal sündmusel nagu pulmapidu, ühe uue kooselu algus, keegi oma ülesande täitmisesse lohakalt suhtub, selle täitmata jätab, siis tõesti ei ole ta sellele pulmapeole oodatud. Ta ise pillab talle kingitud võimaluse käest, muutub omast võõraks, oodatust tagasilükatuks.

Arukad neitsid meie loos võtsid koos lampidega kaasa ka anumad õliga. Kui peigmees siis koos pulmarongkäiguga kohale jõudis, olid viis arukat neitsit, kes olid kaasa võtnud varuõli, valmis rongkäiguga ühinema ja asuma oma ülesannet täitma. Nad tegid seda, mida neilt oodati, täitsid oma ülesande ustavalt. Peigmees nägi neid, sest nende lambid andsid valgust, ta õppis neid tundma nende tegudest. Ja koos peigmehega said nad siseneda hoonesse, kus pulmapidu toimus, said osa suurest ja ilusast peost.

Me elame Kristuse taastulemise ootuses. Taevase pulmapeo ootuse ja ettevalmistuse ajal. Hüüe „Peigmees on tulemas!“ on juba kostnud. Kostnud Jeesuse kuulutusega oma taastulemise kohta. Me oleme võtnud kätte oma elu lambid, et valgustada Kristusele, kauaoodatud peigmehele, teed. Et kutsuda kõiki pulmapeole. Aga kas meie lampides on piisavalt õli, kas sellest jätkub, et peigmees jõuaks ka meieni, näeks meid, näeks meie teenimist ja jätaks meie näo meelde? Kas suudame jagada piisavalt valgust, et meiegi oleksime pärast oma teenimisaja lõppu pulmamajas oodatud külalised? Eespool kõnelesime telefoniostjatest, kes poeukse avamist oodates olid varunud toitu ja puhkamistarbeid, et otsustaval hetkel olla vormis ja valmis tegutsema. Nemad tegutsesid targalt, kuigi ihaldasid meie silmis vaid ajalikke pisiasju – uusi telefone. Aga meie, kes me igatseme palju enamat? Kas meil jätkub tarkust õigel ajal varuda õli, et valgus ei kustuks enne, kui oleme oma ülesande täitnud?

„Valvake!“ ütleb Jeesus. Valvakem ja oodakem siis. Ja ärgem unustagem ikka ja jälle tulla pühakotta, et täita oma elu lampe jumalasõna, palve ja armulauasakramendiga, et suudaksime ustavalt ja lõpuni täita meile antud ülesannet: näidata valgust meie Issanda taastulemise teel. Siis saame meiegi kord osa taevasest pulmapeost, mis kestab igavesti.

PALVE: Püha ja igavene Jumal, Sa oled kutsunud meid üles olema siin ajalikus elus valvel, sest me ei tea, mida toob meile tulevik. Oma sõna ning Kristuse ihu ja verega kinnitad sa meid eelolevaks teekäimiseks. Aita meil alati kõiges sinule loota, valvata ja paluda. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Päästja ja Lunastaja läbi. Aamen.

 

Kalender

E T K N R L P
2
5
6
9
12
16
19
20
23
26
27
30