Mt 22:1–14: „Ja Jeesus hakkas taas neile mõistu kõnelema: „Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla. Taas ta läkitas teisi sulaseid: „Öelge kutsutuile: „Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!“ Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale, mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära. Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna. Siis ta ütles oma sulastele: „Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!“ Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi. Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas. Ja ta ütles talle: „Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?“ Aga see ei saanud sõnagi suust. Siis kuningas ütles teenijatele: „Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!“ Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.““ Aamen.
Pulmad on pidu, millega kaks inimest avalikult teatavad, et kahest poolikust on saanud üks tervik, et need kaks kuuluvad nüüdsest eeskätt vaid teineteisele, on teineteise jaoks kõige olulisemad, kõik kõiges, tõotavad avalikult teineteist austada ja armastada. See pidu on nende jaoks nende elu rõõmsaim ja olulisim sündmus. Keda aga sellisele olulisele ja rõõmsale sündmusele kaasarõõmustajaks kutsuda? Kindlasti tuleb kutsutute nimekirja panna pereliikmed, kõik lähedased ja sõbrad. Kui ruumi ja võimalusi on, võib kutsuda teisigi. Igal juhul aga pole kunagi kutsutud kõiki. Seega – olla kutse saajate hulgas, olla valitute hulgas, olla arvatud rõõmu jagajate hulka, on suur au. Olla kutsutud kuninga, kõigeväelise valitseja poolt tema poja pulmapeole – mis võiks olla loomulikum käitumine kui tänulikult ja uhkust tundes see kutse vastu võtta. Jeesuse räägitud loos saadab kuningas korduvalt välja oma sulased korraldusega: „Öelge kutsutuile: „Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!“ Aga kutsutud ei hoolinud sellest. Mõned isegi tapsid kuninga sulased, tema sõnumitoojad. On loomulik, et kuningas ei saa sellist ülbust ja häbematust karistamata jätta. Jeesuski kõneleb oma loos, et Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna.
Loo tollastele kuulajatele oli selge, et pulma kutsuva Kuninga all mõeldi Jumalat, ja nende kutsutute all, kes kuninga kutse ära põlgasid, tema sulaseid mõnitasid ja tapsid, mõtles Jeesus eeskätt kirjatundjaid ja varisere, kellele ta seda tähendamissõna kõneles. Miks ometi põlatakse ära Jumala kutse? On mõistetav, et keegi pole vaimustatud kutsest kohtusse, kus hakatakse arutama tema pahategusid, kus ees ootab karistus nende eest. On arusaadav, et kohtu ette kutsutav ajab n-ö sõrad vastu, ei lähe kohale, tapab kutse toojaid. Aga meie loos kõneldakse ju kutsest pulma, Kuninga kutsest rõõmupeole? Millest selline reaktsioon?
Mõelgem, kelle jaoks võiks pulmade puhul abiellujate õnn olla kurvastuseks. Äkki nendele, kes ise heitsid silma pruudi peale, kuid ei osutunud õnnelikuks väljavalituks ja kelle jaoks pulmapidu muutub nende lootuste matusteks? Äkki ka neile, kes pidid esmalt saama peigmehe väljavalituks, kuid kelle peigmees hülgas kihluseajal nende truudusetuse pärast?
Piibel kasutab abielu mõistet, et väljendada Jumala suhet oma rahvaga. Pühakirjas võrreldakse Jumala poolt eriliselt välja valitud Iisraeli rahvast tema pruudiga. Prohvet Jesaja kaudu on Jumal öelnud: „Sinust ei kõnelda enam kui „Hüljatust“ ega kõnelda su maast enam kui „Laastatust“ ,vaid sind hüütakse „Minu armsam“ ja su maad „Abikaasa“ ,sest Issand armastab sind ja su maa saab mehele /---/ ja nagu peigmees tunneb rõõmu pruudist, nõnda tunneb su Jumal rõõmu sinust. (Js 62:4–5) Kuid väga sageli peab Jumal nentima oma rahva, oma pruudi truudusetust, sest see hakkab ikka ja jälle kummardama võõraid ebajumalaid. Prohvet Jeremia kaudu on Jumal kurtnud: „Kas neitsi unustab oma ehte, pruut oma paelad? Aga minu rahvas on unustanud minu loendamatuil päevil“ ( Jr 2:32).
Jah, pruudi truudusetuses, Iisraeli rahva truudusetuses, on suur osa ka kirjatundjatel ja variseridel – rahva vaimsetel juhtidel, nende eeskujudel. Nad on otsekui peigmehe sõbrad, kes peavad hoidma oma eemalviibiva sõbra pruuti, hoolitsema tema eest peigmehe tulekuni. Kuid peiu tulek viibib ja nad on hakanud võõrast pruuti omaks pidama, tundma, et Iisraeli rahvas on nende oma, nende pruut. Kannatlik ei suuda olla pruutki. Ikka ja jälle heidab Jumala poolt välja valitud rahvas silma teistele jumalatele. Peigmehe sõbrad, selle asemel, et pruuti vaos hoida, ajavad näpuga järge lõpututes reegliraamatutes. Ja kui kauaoodatud peigmees lõpuks tuleb, kohtab ta ees umbusklikku ja hirmul, võõraks jäänud pruuti, kes väriseb oma kõrvalhüpete pärast ega sugugi rutta ta embusse sööstma. Ta kohtab ees sõpru, kes on talle võõraks muutunud. Mis jääb tal üle muud, kui otsida uus pruut ja leida uued sõbrad.
Meie lugu läheb aga edasi. Evangeelium, rõõmusõnum, kõneleb nüüd sellest, et kuna esialgu kutsutud ei tahtnud peole tulla, käsib kuningas nüüd oma sulastel minna ja kutsuda pulma kõik, keda nad iganes leiavad. Inimeseks saanud ja maailma tulnud Poja kaudu, tema õpilaste kaudu, kutsub Jumal enda juurde nüüd kõiki, mitte enam ainult Jumala poolt eriliselt ära valitud Iisraeli rahvast, vaid kõiki, kes vaid on nõus tulema. Ei loe enam rahvas ega rahvus. Kutse on kõigile. Jumal laseb inimestel endil valida, kas nad tahavad Tema rahva hulka kuuluda. Oma valiku eest vastutab Ta ise, isiklikult. Jumal ise kutsub ja kutsub mitte kohtusse, vaid peole. Sellist võimalust tuleb ära kasutada. Meie tekst ütleb, et sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi.
Tore oleks, kui Jeesuse tähendamissõna siinkohal lõpekski, lõpeks rõõmupeoga. Lõpeks sõnumiga, et tulge kõik teiegi ja te saate aegade lõpul osa rõõmupeost, meie Issanda, Jumala Talle pulmapeost. Tulge, sest Jumal kutsub kõiki! Tulge, sest kõik on ju valmis! Pidurooga jätkub kõigile. Ei tule puudust ka heast veinist, sest peo peremees on Jeesus ise, kes kord külalisena Kaana pulmas tavalise vee veiniks muutis. Aga – lugu paraku jätkub. Kui kuningas tuleb külaliste juurde peovõõraid tervitama, avastab ta sealt ühe inimese, kellel pole seljas pulmarõivast. On iseenesestmõistetav, et peole tulijal peab olema seljas puhas ja pidulik rõivas. See on elementaarne lugupidamisavaldus kutsuja suhtes. Millise rüü kandmist ootab siis taevase peo peremees? Piiblis kirjeldatakse meeleparandust, Jumala tahtmise järgi elama hakkamist, uue rüü selgapanekuna. Kolossa kirjas öeldakse kristlastele: „Te olete seljast võtnud vana inimese tema tegudega ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt“ (Kl 3:9–10).
See, et sellel külalisel pulmarõivast pole, näitab, et ta ei austa kutsujat, ei hinda kutset. Ja kuninga käsul visatakse too inimene pulmalauast välja pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.
Jah, sissepääs Jumala rõõmupeole on küll tasuta, Jumal kutsub inimeste hinnangute järgi nii häid kui halbu, kuid isegi sellisel puhul kehtivad ikkagi sissepääsuks teatud nõuded. Dresskood peab olema õige. Pulmarõivad Jeesuse räägitud loos tähendavad inimese muutumist, tähendavad uut elu, uusi tegusid, mida inimene tegema peaks hakkama, kui ta on Jumala kutse vastu võtnud, on ristimises saanud Tema lapseks. Apostel Peetrus on kirjutanud: „Seepärast, vennad, olge veelgi innukamad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist, sest kui te seda teete, ei väärata te iial. Sest nõnda võimaldatakse teile takistamatu sissepääs meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki“ (2Pt 1:10–11).
„Paljud on kutsutud, aga vähesed valitud,“ ütleb Jeesus. Tänane evangeeliumilugu näitab, et taevasele pulmapeole kutsutud on kõik, aga kutse vastuvõtmine ei tähenda veel peost osasaamist. Kutsumine on ristiinimese teekonna algus, äravalimine aga Jumala lõppotsus tema käidud teekonna üle. Kui kutsutu pole oma teekonnal Jumala peokotta pannud endale selga peoriiet, ehtinud ennast rüüga, millel pole enam patuplekke, siis ei võeta teda vastu. Ja Jeesus meie loos nendib, et neid valituid, kes pidulauda jõuavad, on vähe.
Palugem, et meil jätkuks tarkust hoolitseda selle eest, et meil oleksid alati seljas patuplekkidest puhtad pulmarõivad, nõnda et kutse taevasele pulmapeole ei tuleks meile ootamatult ja meiegi võiksime olla nende hulgas, kes pärast maise teekonna lõppu saavad osa kuninglikust peost. Aamen.
