Eilse pühapäeva ja selle nädala teemaks on „Kutse Jumala riiki“.
„Kui aga üks neist, kes lauas istus, seda kuulis, ütles ta Jeesusele: „Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis!“ Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama“ (Lk 14:15–18).
„Tulge, sest kõik on valmis!“ Nende Jeesuse poolt kord öeldud sõnadega kutsutakse ka tänagi paljudes pühakodades paljusid armulauale – laualt võtma vastu Kõigeväelise Jumala armu. On neid, kes kuulevad ja tulevad, sest nad tunnevad, et see kutse on neile ja et nad vajavad Jumala armu. Paljud ei tule. Paljud jäävad nii kaugele, et nad ei kuulegi kutset. „Nii palju on vaja teha, korda saata, saavutada, teenida, osta, muretseda. Kunagi tulen. Praegu ma palun sind, vabanda mind!“
Kunagi? Kas nii mõtlejad ja ütlejad on jumalad, kes elavad igavesti? Kunagi ... Millest teab siin ajutiselt elav inimene, et see „kunagi“ tema jaoks tuleb, ja miks ta arvab, et siis tema jaoks veel Jumala tänane kutse kehtib? Kas me pole seda aeg-ajalt kogenud, et jäime hiljaks, et uks on pandud kinni, et pidu on lõppenud, et see, kes kutsus, on lahkunud? Jumal jääb, aga meie mitte, ja täna meilegi kõlav kutse ei pruugi homme korduda.
Kord ütles üks mees pärast ränkrasket haigust, mis pidi ta siit peaaegu viima, halvatuna voodis lebades vaimulikule: „Kui ma siit voodilt veel tõusen, on mu esimene käik kirikusse armulauale.“ Kui mu ema kord pärast jalaluumurdu ja pikka taastumist mulle ühel päeval ütles, et ta käib juba abivahendi abil väljaski ja ma küsisin, et kus ta siis käib, vastas ta mulle rõõmsalt: „Kirikus käin.“
Milline on meie Jumal? Mulle tundub, et paljude Jumal on nende arvates selline, kes on vajadusel varnast võtta. Võtavad varnast, kui vaja – siis, kui on mõni suurem häda, kui tundub, et enda jõust ega tarkusest ei piisa, oma rahaga lahendust ei leia. Varnast võetav jumal ei ole Jumal. See on eksliku inimese vale ettekujutus jumalast.
Kempise Thomas on ligi viis sajandit tagasi pannud kirja Kristuse monoloogi inimesele. See usumees arvas, et Kristus võiks meile nii kirjutada. Kuula: „Kui sul laud on küllaga kaetud, ei kutsu sa mind oma külaliseks. Kui sul nappus on käes, siis teed sa seda küll.“
Mõnikümmend aastat tagasi kirjutas ja laulis Leonard Cohen Jumala Pojast:
„Need raasukesed, mis te mulle pakute,
pole muud kui pühkmed minu laualt.
Teie valulgi pole tähendust iseeneses,
see on vaid paljas veri minu haavast.“
Jumal ei taha meie leivakotti oma pidulauda. Tema arm ja heldus ja halastus on nii ääretud, otsatud, et see ulatub ka sinna, mida me ekslikult oma saavutatuks peame. See, kes seda taipab, kuuleb Tema kutset ja läheb, kui kuuleb, sest ta ei tea, kas seda korratakse. Tänagi Ta kutsub: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ Täna on see nii. Täna on veel midagi valmis ka meile ja meie saame vist tulla. Loomulikult on võimalik hakata ennast vabandama, põhjuseid otsima ja leidma, et kutsujale ära öelda, kuid Jumal ei ole varnast võtta ja homme ei pruugi meil varnagi olla ja meidki ei pruugi homme olla. Täna Ta kutsub ja see on ime – hämmastav ime!
Hädasolev laulik taipas, et Issand on ta karjane ja seepärast pole tal millestki puudust. Ta taipas, et Kõigeväeline ja Hea katab talle laua isegi tema vastaste silmade all ja ainult headus ja heldus järgivad teda kõik tema elupäevad ja ta saab tulla Issanda kotta, kuni on päevi. Meie jaoks on täna veel päev. Oleme saanud tulla Issanda kotta ja kuuleme siin Tema kutset: „Tulge, sest kõik on valmis!“
PALVE: Issand, Sa kutsud meid, ka mind, ekslikku, korduvalt komistanut. Tänu Sulle selle ime eest! Paljud ei kutsu, on löönud käega, on loobunud, aga Sina kutsud ja ütled, et kõik on valmis ka mulle! Tänu olgu Sulle, Sa armuline, helde ja halastav.
