„Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu“ (Ii 10:12).
Viimasel ajal kostab meediast üha sagedamini vaimse tervise spetsialistide hädahüüdeid. Kiiresti kasvab inimeste arv, kes väliselt, füüsiliselt, on küll terved, aga sisemiselt väga katki. Üha enam inimesi otsib abi psühholoogidelt ja kõikvõimalikelt nõustajatelt. Üha enamatel inimestel tuvastatakse kõiksuguseid vaimseid haigusi, üha rohkem on inimesi, kes kannatavad depressiooni all. Kordades rohkem neist, kes on pöördunud meditsiini poole abi saamiseks ja kellele on arstid n-ö diagnoosi pannud, on neid, kes arsti poole ei pöördu, kes oma sisemist valu – valu, mis vaevab hinge – lihtsalt püüavad välja kannatada ja põevad seda püstijalu, sest teavad, et arstid ei suuda siin palju aidata. Tablett muudab tuju hetkeks paremaks, aga mõju kaob üsna ruttu. Sama häda on „üldrahvalike ravimite“ alkoholi ja narkootikumidega, millega paljud püüavad end ise tervendada. Korraks võtab valu ära, kingib unustust, aga koos kainenemisega tuleb hingevalu tagasi. Abiainetega on võimalik leevendada vaid tagajärgi, sümptomeid, aga ei saa kõrvaldada haiguse põhjuseid.
Miks läheb inimese vaim, tema „juhtimiskeskus“, tänapäeva heaoluühiskonnas, kus meie elujärg on parem kui kunagi varem, nii sageli katki ? Miks hääbub elujõud, mis inimest juhib, vägi, mis muudab ta teistest elusolenditest erinevaks, Jumala-näoliseks olendiks? Jah, mugav oleks põhjuseks tuua ikka veel kohati esinevat vaesust, puudust, ülekohut, vägivalda, millega sageli püütakse kõiksuguseid halbu olukordi välja vabandada. Kuid vaimselt katkisi inimesi on väga palju ka nende hulgas, kes selliste hädade all ei kannata. Patuoinaks ei saa teha ka koroonaviirust – vaimsete ja hingeliste probleemidega on inimesed hädas olnud juba enne selle haiguse tekkimist.
Kas pole põhjus pigem selles, et inimene üha enam võõrdub Jumalast ega lase Tema hoolitsusel oma vaimu hoida, seda hooldada? Jumala Vaim ja inimese vaim on üksteisest võõrdunud, inimese vaim ei oska enam ammutada Jumala Vaimust tarkust ega sellest tulenevat elujõudu. Tarkust, mis aitab taibata Jumala loodud maailma ehitust ja eesmärki, selles valitsevaid seadusi, tegude tagajärgi, tarkust taibata oma elu mõtet, oma kohta Jumala loodud maailmas, oma ülesannet selles. Kui inimese vaim on pidevas ühenduses Jumala Vaimuga, kui inimene laseb Jumalal oma vaimu eest hoolitseda, siis on see terve. Milles see väljendub? Apostel Paulus on loetlenud tunnused, mis iseloomustavad inimeses tegutseva Jumala Vaimu vilju. Ta kirjutab: „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus“ (Gl 5:22). Kas pole need vaimselt terve inimese tunnused? Sellised peaksid Jumala tahtmist mööda olema kõik.
Samas on Paulus toonud ära ka mõned näited tegevuste kohta, mida ta nimetab lihaliku loomuse tegudeks, mille põhjal võib öelda, et nende harrastajate vaim on haige: „Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane“ (Gl 5:19–21).
Seega sõltub meie vaimne tervis sellest, kas meie vaim on ühenduses Jumala Püha Vaimuga või mitte. Kas laseme Jumala Vaimul oma vaimu eest hoolt kanda või ehitame nende vahele tõkke. Kui tunneme, et meie elu hakkab puntrasse minema, oleks ehk aeg vaadata, kas oleme meiegi enda ja Jumala Vaimu vahele tõkkeid ehitanud.
Enne oma lahkumist ütles Jeesus oma õpilastele: „Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Jh 14:16, 17:27).
Kristlikus kirikus on nelipühad aeg, mil tuletame meelde Jeesuse lubaduse täitumist: Püha Vaimu, Tõe Vaimu läkitamist inimeste juurde. See Vaim hoiab meie vaimu ühenduses Loojaga, kõigeväelise Jumalaga. See Vaim kingib tarkust ja rahu ka elutormides, kingib rahu, mis iial otsa ei lõpe. Rahu, milles meie vaim saab kosuda ja terveneda.
PALVE: Issand, meie Jumal. Tänu Sulle selle õnnistuse eest, mille Sa kord kahe tuhande aasta eest nelipühadel inimestele saatsid – tänu Sinu Püha Vaimu eest. Tänu Sulle, et nelipühade ime on kahe aastatuhande jooksul kordunud ikka ja jälle: kui kõlab Sinu evangeeliumisõna, Sinu tõotusesõna, avanevad paljude inimeste südamed Sinu Pühale Vaimule ja nad hakkavad igatsema Sinu lähedust ning otsima teed Sinu, armastava Taevase Isa juurde. Taevane Isa, luba, et Sinu Vaim aitaks meil muutuda Sinu tõelisteks lasteks ja elada Sinu lastena. Õpeta meid oma Vaimu kaudu, kuidas peaksime elama, osuta meie vigadele ja puudustele. Kingi tarkust ja jõudu oma elu parandada. Tervenda oma Vaimuga meie vaimu. Ravi terveks meie hingehaavad. Aita meil oma Vaimu kaudu elada alati osaduses Sinuga, siis pole meil millestki puudust.
