Nädala mõte

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28).

Ja Jeesus hakkas neile mõistu rääkima: „Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid. Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: „Ehk nad häbenevad mu poega!?“ Need rentnikud aga rääkisid omavahel: „Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!“ Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid  viinamäelt välja.

 Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte. Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!? See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.“

 Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, ent kartsid rahvahulka. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes ta sinnapaika (Mk 12:1–12).

Meenub päev, mil Eestimaa kirikutest väga palju teadev VILLEM RAAM mulle Kaarma pastoraati külla tuli ja sain koos temaga teha unustamatu rännaku Kaarma kirikus, millest olin ekslikult arvanud end juba palju teadvat. Kui jõudsime käärkambri peal olevasse avarasse ruumi, jutustas ta mulle loo palveränduritest, kes siis, kui Poja maa Püha Linn Jeruusalemm oli palveränduritele kättesaamatu, rändasid Ema maale, Maarjamaale, ja Kaarma kirik Saaremaal oli üks palverändurite sihtkohti.

Käärkambri peal oleval ruumil oli välisuks ja sinna viis trepp. Ja siis ma nägin seda suurt kaminat, mis on selles ruumis ka praegu. Võimas kamin. Kamina kohale on kord laotud paekividest müüritis, kuid see, milline on seda rasket kumerat müüri kandev alusäär, sillus, on hämmastav. See on tehtud Z-tähe kujuliseks raiutud suurtest paekividest. Lai kaar Z-kujulisi kive üksteise kõrval. Pisut mörti vahel. Kui võtad ühe kivi vahelt välja, kukuks kõik kokku, nii teised silluskivid kui ka nende peale laotud raske kumer kivimüür. Iga kivi on oluline, et tervik püsiks.

„Minust ei sõltu midagi.“ Nii paljud vist arvavad. Ma arvan, et nii arvajad eksivad. Nad ei tea, et paljud neist on Z-kivid, ei märka, et ka neil on oma osa mingis reas. Nemadki võiksid olla toeks, abiks, muuta püsivamaks üht suurt võlvi.

TOOMAS PAUL tõlgib ülal olevas Markuse tekstis kõlbmatuks tunnistatud kivi päiskiviks. Mis kivi see on? See on võlvi ülemine, kogu võlvi kokku siduv kivi. Tähtsaim võlvikivi, peakivi, ilma milleta võlv ei seisa.

Kristus on saanud päiskiviks, eluhoone päiskiviks, universumi päiskiviks. Ilma Temata kaob kõik, romahtab kaoseks, tohuvabohuks, nii nagu kõik oli enne seda, kui Jumal selle maailma ja kogu oleva kaosest korrastas, inimesed ja kõik muu elava lõi.

„Me liigume loogeldes loojangu poole.“ Tundub, et HANDO RUNNELIL oli õigus. Kui vaatame maailmas toimuvat, laastava katku tekitatud segadust, hirmu, siis võime näha, kuidas maailma eluhoone lakke tekivad praod. Kas võlv peab vastu? Usun, et peab, kui me päiskivi kõlbmatuks ei arva, ei püüa seda kui kasutut, tülikat, ammu aegunut eemaldada. Kui me seda teeme või ei takista teisi, kes seda teha püüavad, romahtab meie kõikide, kogu elava eluhoone võlvlagi kokku. Kõik kaob, elu siin lõpeb.

Jeesus jutustas kord loo viinamäe rentnikest. Ka meie oleme selle viinamäe rentnikud. Kõik, mis meil on, on meile ajutiselt kasutada antud. Meiegi oleme siin ajutised. Oleme rentnikud. Mitte midagi ei saa me siit minnes endaga kaasa võtta. Kord lõpeb meile siin kingitud aeg ja ka see, mida oleme meile kord antu abil suutnud oma lühikese elu jooksul juurde tekitada, jääb meist siia maha, jääb teistele. Kaks tühja kätt rinnal – tühjade taskutega pisikeses puusärgis või veel pisemas urnis –, läheb meist siia jäänu mulda või ajutisse kivimüüri ... Aga kõik see võiks olla ka teisiti, kui me märkaksime Teda, kes on meile andnud elu ja annid, kõik meie talendid ja selle viinamäe, mida meil tuleb siin harida. Kas meie käitume Tema ja Tema Pojaga ja Tema sulastega teisiti, kui Jeesuse loos käitusid viinamäe rentnikud?

Kõik kordub. Paljud ignoreerivad, mõned mõnitavad, ironiseerivad, halvustavad. Vaadake vaid neid kommentaare, kui midagi kusagil kirikust, kristlusest kirjutatakse. Ma ei loe neid juba ammu. Kunagi lugesin. Lõpmata palju viha, kurjust, mõnitamist, kohati raevugi. Kive loopivad rentnikud. Nad igatsevad maailma, millest Jumal ja Tema Poeg oleks välja aetud. Nad ei taipa, et kui see peaks sündima, kui päiskivi võlvi tipust välja peksta, kukub kõik kokku ja ükski elav ei pääse.

Täna, kannatuse pühapäeval on mõistlik mõtelda Kristuse kannatusteele, Tema alandlikult valu ja alanduste rajal kõndimisele, Tema ristikandmisele, Tema surmale meie pattude eest.

Veel saame töötada viinamäel, täita rentnikena meile antud ülesandeid. Aeg-ajalt saame kuulda, lugeda, mida selle viinamäe omaniku saadetud sulased meile räägivad, kirjutavad, mida selle viinamäe ja ka meie Looja meilt ootab. Aeg-ajalt saame kuulata, lugeda Tema Poja selgeid sõnu. Need on erilised hetked. On hea, kui oleme tähelepanelikud, oleme Sõna-kuulelikud, ja kui Tema meid kutsub osa saama armust, siis läheme, sest täna meid kutsutakse, aga oma homsest ei tea me midagi.

Palume sõnadega, mille on Tallinna praostkonna palveketi ühe päeva palveks kirjutanud Tallinna Saksa Lunastaja ja Keila Miikaeli koguduse vaimulik MATTHIAS BURGHARDT. Esimene osa sellest on Saksa luterliku kiriku märtri DIETRICH BONHOEFFERI palve. See mees julges kord vastu hakata ADOLF HITLERILE. Ta hukati, aga tänu temale ja paljudele temasugustele ei pea Saksa luterlik kirik ajalukku vaadates oma silmi maha lööma. Jah, armastus ajab kartuse välja.

Armas taevane Isa, ma hüüan Su poole!

Aita mul palvetada ja koguda mõtteid Su ees; juhi Sina ise mu mõtteid.

Minus on pime, aga sina lõid valguse;

ma olen üksildane, aga Sina ei jäta mind maha;

ma olen nõrk, kuid abi mulle tuleb Sinult;

ma olen rahutu, aga Sinu juures on rahu;

minus on kibestumist, aga Sinus kannatlikkust;

ma ei mõista alati Su teid, aga Sina tunned alati minu teed.

 

Ma palun Sind iseenda ja kõigi mu kallite eest.

Ma palun Sind kõigi eest, kes sel kriisiajal kardavad, kannatavad,

leinavad, töötavad, muretsevad, otsuseid langetavad.

Kingi meile head nõu. Kingi need anded, mis jäävad, kui kõik muu kaob.

Kingi meile usku, lootust ja armastust.  

Kingi meile oma rahu.

Aamen.

(Foto: Sven Tupits)