„Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja“ (Jh 4:42).
Sel pühapäeval tõsteti esile usku. Mis on usk Jumalasse? „Usk ei teki niipalju möödunud ilmutustest kui praegustest – mitte niivõrd Jumala olnud tegevusest kui praegusest,“ selgitab RALF LUTHER. Uskuda tähendab, et seal, kus Jumal saab ilmutuses lähedaseks, LASE ENNAST VEENDA. „Uskuda tähendab: astuda sisse ülemise kodumaa avatud väravatest,“ saada Jumalast valgustatuks ja seeläbi ka õigeks. Jeesusesse ja Tema sõnadesse uskuda tähendab: „Omada ühendust ülemise maailmaga Kristuse läbi.“ (1)
Nii juhtus Samaarias, kus Jeesus kohtus kaevul kellegi naisega. Ta jäi sinna kaheks päevaks ja Tema sõnade tõttu hakkasid samaarlased Temasse uskuma: „Me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja!“
Kus sünnivad tänapäeval Jumala ilmutused, kus meil tuleb lasta ennast veenda? Meie juures toimuvad need pühakirja vahendusel: „Pühakirja kuuskümmend kuus raamatut on kirjutatud paljude meeste poolt viieteistkümne sajandi jooksul, siiski on ta ainult üks raamat ja tema lehekülgedelt kõneleb meile ainult üks hääl,“ sest Piibli autorid suhtlesid Vaimus ühe ja sama Jumalaga, kirjutab WILLIAM A. SPICER. „Inimesed võivad kirjutada häid raamatuid, aga elava Sõna võib sisendada ainult Jumal, kes on elu allikas.“ Spicer jutustab, kuidas kaugel Aafrikas luges keegi misjonär rahvale nende omas keeles Piiblit. „Seal hüüdsid nad: „Vaadake! Raamat räägib! Valgel mehel on raamat, mis räägib!“.“ Piibel kõnetab. „Pühakiri on Kõigevägevama hääl ja erineb oluliselt mittekristlike usundite pühaks peetud raamatuist. Nendes räägivad inimesed Jumalast, aga Piiblis räägib Jumal inimestele.“ (2)
Apostlite kuulutuse kaudu äratas Jeesuse sõna inimesi pidevalt usule. Toimusid ka imeteod ja inimesed jooksid massiliselt Tema kannul.
Aga millistest imetegudest räägitakse Jeesuse kohtumisel samaarlastega, kes Temasse uskuma hakkasid? Kas nad nägid tervendamisi, vee peal kõndimist, surnute ülesäratamist? Ei. Jeesus ilmutas ainult läbinägelikkust Samaaria naise suhtes, mainides, et tal on olnud viis meest ja et praegune elukaaslane ei ole tema mees (Jh 4:18). Naine tundis ära, et tundmatu teekäija on prohvet, ja hakkas Jeesusesse uskuma. See tähendab: usk tekib seal, kus jumalik Sõna tungib meie varjatusse ja me tagasi ei põrku.
Kõik ei lase ennast veenda. Suured rahvahulgad, kes ainult välispidiseid imesid tahtsid näha, hakkasid Jeesusest eemalduma, kui Tema sõnad ja õpetused, mis ka sisemisi imesid, ärkamist ja Teda Päästjana tunnistamist esile kutsuvad, neile vastuvõetamatud tundusid: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?“ (Jh 6:60).
Apostlid kuulutasid edasi Jeesuse sõna ja juhtus imesid, kuid alati oli neid, kes seda ei talunud ning eemale põrkusid – või vastupidi üritasid omal käel veelgi rohkem imesid teha, nagu nõid Siimon. Viimane taotles asjatult Püha Vaimu, jäädes ülekohtuseks ja ebasiiraks (Ap 8:18–23). Alati on lihtsam põgeneda sisemise muutumise asemel väliste tegude ja imetegude juurde, erinevalt samaarlastest, keda veensid sisemised imed.
JAKOB HURT väljendab mõlemat põgenemistüüpi umbusu ja ebausu mõistetega. „Ebausk ei ole Jumalast antud ilmutusega veel rahul, ta tahab ja tõotab enam saladusi avalikuks teha, enam väge ja võimu mõjuma panna, kui Jumal inimestele tunda ning tarvitada on andnud.“ Ebausk laiendab Jeesuse seatud usupõllu ääretumaks tallermaaks, kus kõige paksemas udus ja kõige koledamas pimeduses „kõiksugused inetud ja roojased vaimud, nagu rumalus, kavalus, ahnus, pettus, kerge meel, edevus, kartus, viha“ jne oma umbrohtu külvavad ning „kõik mõistlikud ja mõtlejad inimesed kohkuma ja kahtlema panevad. Ebausk liialdab määratumal ja meeletumal kombel.“ Sellist ebausklikku imedelembust võib kohata piibliajal ja keskaegses kirikus, kuid ka tänapäevastes usuliikumistes.
Umbusk seostub liberalismi ja ateismiga. „Sugugi parem ei ole lugu ebausu kaksikvenna umbusuga, kui ka lood siin mitmetpidi teisiti on. Ka umbusk ei ole Jumala sõna ja seadusega rahul ja on selle läbi ebausule vennaks.“ Ebausk rikkus ristiusku ja kristlikku elu meeletumate liialdustega, „umbusk selle asemel kisub usu templit maha, salgab ristiusu õpetusi, kustutab ühe tõetunnistuse teise järel Jumala sõnast maha. Umbusk lükkab Jumala trooni pealt ja istub ise asemele.“ Inimese „mina“ tahab olla isand, kes teab kõik, „mõistab kõik kohtud ja teeb kõik otsused. Umbusk ei ole ühtki kogudust asutanud ega ühtki kirikut ehitanud, aga küll on tema mitu hävitanud ja hukka saatnud. Umbusk ei ole veel ühtki hinge hukatusest päästnud, aga küll tuhanded ja tuhanded hinged tapnud. Umbusk salgab küll saatanat, aga saatana tegudega peab ta kergesti ja rohkesti sõprust.“
Ebausku ja umbusku, usuga liialdamist ja usu salgamist tuleb ristiinimesel vältida: need, kes uskusid Jeesusesse kui Päästjasse, „jäid alati apostlite õpetusse“ (Ap 2:42). Hurt kinnitab: „See on väga tähtis, missugust õpetust inimestele antakse. See ei ole sugugi ükskõik, mida õpetatakse. Seda mööda, kuidas sulle õpetust antakse, on sinu usk ja nõnda kui sinu usk on, nõnda on ka sinu elu.“ Apostlite õpetus ei ole midagi muud kui meie Issanda Jeesuse Kristuse enese armu- ja tõeõpetus, mille apostlid olid Tema käest saanud, suuliselt edasi kuulutanud ja edaspidi evangeeliumidesse ning epistlitesse kirja panna lasknud. Piibli kaudu kohtab Jumala elav Sõna ka tänapäeval meid: „Oleme meie kindlad apostlite õpetuses, siis kasvab ka meie apostliteaegne usk ja õitseb apostliteaegne elu.“ (3)
Mitte igasugune usk pole õige, sest Jeesus hoiatab valeõpetajate ja valeprohvetite eest. Ühed sünnitavad ebausku, teised külvavad umbusku. Ebausule jääb vähe Jeesusest, umbusule palju Temast. Jakob Hurda sõnul rikuvad mõlemad inimese elu ja teevad ta õnnetumaks, sest nad lükkavad tagasi maailma Päästja.
Olgem meie koos apostlite ja samaarlastega usu mõistmise õigel liinil, mis avab Kristuse läbi taevariigi väravad, veenab meid, uuendab imelisel kombel meie tõrksad südamed ja teeb meie elu õnnelikuks. Õnnistatud uut nädalat!
*
(1) Ralf Luther, „Uue Testamendi sõnaraamat“. Tallinn 1939/1992: 243.
(2) William Ambrose Spicer, „Aegade tunnistus“. Tallinn 1939: lk 18-19.
(3) Jakob Hurt, jutlus Tartu Peetri kirikus 18. juulil 1894 – Eesti Kirik 11.06.1992: lk 3.
