„Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse. Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“ (Jh 1:11, 12, 14)
Eile tähistas kristlik maailm Kristuse ilmumise püha ehk kolmekuningapäeva. Tuletati meelde lugu sellest, kuidas tähetargad hommikumaalt käisid kummardamas väikest last, kelle kohta tähed olid neile öelnud, et Tema on juutide vastsündinud kuningas. Küllap oli noile tähetarkadele üllatuseks, et kui nad taevatähte järgides Jeruusalemma, juutide pealinna jõudsid ja tollaselt valitsejalt, kuningas Heroodeselt tulevase kuninga kohta küsisid, tuli küsimus vastsündinud uue kuninga kohta Heroodesele täieliku üllatusena. Nemad, võõramaalased, oskasid ja suutsid näha seda, mida omad ei näinud. Või äkki ei tahtnud näha? Sulgesid silmad, sest neil polnud teda vaja?
Matteuse evangeeliumist teame, et kui Heroodes sai teada tõotatud kuninga sünnist, aga tähetargad talle selle vastsündinud kuninga täpset asukohta kätte ei juhatanud, siis laskis ta tappa piirkonna kõik samaealised poisslapsed, et taeva poolt ennustatud kuningat, oma tulevast võimalikku konkurenti, hävitada.
Kuningas Heroodesele polnud Jeesust, toda taevast saadetud Kuningat, vaja – ta nägi Temas konkurenti oma positsioonile, ohtu oma võimule. Ei tõtanud Teda otsima ja hiljem tunnustama ka Tema kaasmaalased, Tema rahvas, eriti just rahva vaimulikud juhid, kes oleksid pidanud suutma Teda kui kuningat ära tunda. Polnud neilegi Teda vaja – nad olid harjunud ja mugandunud valitseja ootamise rutiinis. Aga meile, tänapäeva inimestele, kas meile on seda taeva poolt määratud Kuningat vaja? Kas ehk paljud ei suuda Teda näha, Teda vastu võtta, sellepärast, et ei oska Temaga oma elus midagi peale hakata, Teda kuhugi paigutada?
Paljud tänapäeva inimesed näevad kristluse põhiväärtust selle moraalis ja eetikaõpetustes. Paraku pole need midagi kristlusele eripärast. Enamik neist, näiteks kümme käsku, millest moodne inimene tunnustab küll vaid viimast seitset, neistki mõne kohta öeldes, et kaasajal tuleks neid tõlgendada hoopis teisiti ja avaramalt kui ajal, mil need anti, pärinevad Mooseselt, kes elas ammu enne Kristust. Jumal ei saatnud oma rahvale kuningat, Teda, keda meie tunneme Jeesuse Kristuse nime all, mitte selleks, et Ta tuletaks uuesti meelde, et varastada ei tohi, tappa ei tohi, valetunnistust anda ei tohi. Jumala poeg Jeesus Kristus ei tulnud maa peale täitma moraalipolitseiniku ülesandeid. Jumal sai oma Poja kaudu inimeseks, ilmus inimesena, kannatas, käis läbi surmast ja tõusis surnuist üles selleks, et inimene saaks taas Jumala lapseks ja saaks lapsena pärida võimaluse, mis muudab ta Jumala sarnaseks – surematuse. Evangelist Johannes kirjutab: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid tal oleks igavene elu.“(Jh 3:16)
Olla nagu Jumal tähendab, et sul on lõputult aega, sest elu kestab edasi ka teispool surma piiri, millest maised silmad kaugemale näha ei suuda. Tähendab, et ees ootab igavik Jumala riigi selles piirkonnas, kus sünnib täielikult Tema tahtmine, riik, kus sa saad olla see, kelleks Jumal on su loonud – loodu kaasvalitseja, kaaslooja. Kuid teadmine oma surematusest, oma jumalikkusest, annab inimesele küll avarama perspektiivi, avab tohutud võimalused, annab vabaduse ja julguse täiega elada ja tegutseda, paneb aga ühes sellega inimesele ka tohutu vastutuse. Vastutuse oma sõnade, tegude ja tegematajätmise eest. Jumal ei saa olla varas, valetaja, valetunnistaja, väiklane, argpüks, laimaja, julmur. Jumal ei tee kurja, ei virise, ei süüdista kedagi oma tegudes ja tegematajätmistes. Nii ei saa seda olla ja teha ka see, kes tahab olla Jumala laps. Seega on konkurendiks kuningas Kristusele inimeses pesitsev patt – see, mis sunnib inimest tegema halbu ja kaduvaid asju.
Johannes kirjutab: „Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime Tema kirkust, nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“
Arm ja tõde kiirgasid Jumala Pojast Tema maise elurännaku ajal. Küllap olid just need see miski, mis pani inimesi Tema ligidusse hoidma, Tema sõnadesse uskuma, Temasse uskuma.
Kas meie tahame näha Jeesuses ilmunud Jumala kirkust, armu ja tõde? Või on meil mugavam panna oma silmad kinni, sest see kirkus teeb valu meie sees pesitsevatele uskmatusele? Kas me julgeme uskuda, et me võime saada enamaks, kui me oleme, suudame võita lootusetuse, minnalaskmise ja hirmudest tuleneva kõigi ja kõige vihkamise? Mis meis viimselt võidab? Kas meie isiklikud hirmud, isiklik pimedus või Jumala armu ja tõe valgus, mis on ilmunud kõigile inimestele ja mis saab kõigi omaks, kes Ta vastu võtavad? Kas me julgeme ja tahame välja tulla oma mugavustsoonist, asuda teele Jumala valguse poole, nagu seda tegid kord kolm idamaa tarka?
PALVE: Issand, ava meie südame silmad, et suudaksime näha meid ümbritsevas Sinu kirkust, mis on tulnud ka meie jaoks. Aita meil leida ja endas kanda seda miskit, seda armu ja tõde, mis muudab meid Jumala lasteks, nendeks, kes saavad kord pärida igavese elu.
