Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu. (Fl 1:21)
Kas suremine võib olla kasulik? Kas tasub igatseda surma? Meile tunduvad sellised mõtted võõraste ja vastuvõetamatutena. Oleme sisse mässitud maistesse sündmustesse ning hoiame ihulikust elust kinni. Paulus aga jätkab: „Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem, ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast.“ Kui paljud meie seast sooviksid juba lahkuda ja elada taevases jumalariigis, pidades ihusse jäämist vajalikuks ainult ligimestele mõeldes? (Ma ei mõtle enesetapjaid, kes teevad pattu, sest nad teevad haiget nii Jumalale kui ka oma kõige lähedasematele.)
Sellised küsimused kerkivad paljude piiblikohtade puhul, kus eeldatakse, et maapealne elu ei ole kõik ja surmaga pole mingil juhul lõpp. Pauluse sõnadest nähtub, et ta elab oma maist elu otsekui eksiilis, eemal tõelisest, pagulasena. Juba Vana Testamendi prohvetid tundsid end olevat „võõrad ja majalised“ maa peal (Hb 11:13). „Meie kodupaik asub taevas,“ ütleb ka Paulus (Fl 3:20). Kristuse taastulemine, kus antakse uus ihulikkus, on maailma-ajastu lõpus alles ees (1Kr 15:47–52). Otsekohe aga igatseb apostel olla surma järel koos Kristusega, olles riietatud taevastesse rõivastesse (2Kr 5:1–10).
Kas meie ka loodame midagi niisugust? Kas meie mõtted üldse tõusevad tõsiselt maa pealt taevasse? Kas surmajärgne elu on olemas või on see ainult hüpotees? XX sajandil oli vahel kombeks rääkida nn anonüümsetest kristlastest – inimestest, kes ei ole küll kristlased, kuid järgivat oma südames kristlikke põhitõdesid. XXI sajandil võiks küsida, kas meie seas ei ole mitte „anonüümseid materialiste“, st neid, kes formaalselt küll ei eita igavest lootust, kuid praktiliselt arvestavad ainult maise eluga.
Ajaloos on surmajärgsesse suhtutud mitmel viisil, mitte ainult usundites, vaid ka filosoofide seas. Et hiljuti nimetas üks tõsiusklik kristlane mind filosoofiks – mille üle päris filosoofid muidugi naeraksid –, siis olgu esitatud väike mõtisklus surmajärgse kohta filosoof Hegeli kuulsa skeemi „tees + antitees = süntees“ alusel.
Tees: hallidest aegadest peale on inimkonnas valdavaks uskumuseks olnud hinge surematus. Seda uskusid juutidest esseenid ja kreeklastest platoonikud. Indias ja mujalgi usuti reinkarnatsiooni ehk hingede rändamist või metempsühhoosi. Tänapäeval on paljud inimesed teatanud oma nn surmalähedastest kogemustest, kus nad kliinilise surma olekus on tõusnud vaimus taevasse ja veendunud surmajärgse elu olemasolus.
Antitees: vanast ajast peale on eksisteerinud ka surematusse mitteuskumine. Sellel seisukohal olid juudi saduserid ja kreeka-rooma stoikud. Ateismitaolisi õpetusi tunti Indias ja ka Vanas Testamendis nimetatakse inimesi, kes eitasid Jumala olemasolu. Saalomoni tarkuseraamatus on kirjeldatud pikemaltki antiikset skepsist elu mõtte ja kõige surmajärgse suhtes, mida veelgi enam tundsid kreeklased ja roomlased.
Süntees: vastandite ühinemine kõrgemal tasandil toimub ülestõusmisusus. Seda on õpetanud juudi variserid ning kristlased. Maine ihu koos psüühilise hingega on surelik, kuid vaim ehk kõrgem hing on surematu – teda muudetakse ja antakse uus ihu kõrgemal tasemel. Pauluse väitel toimub „taevase ihuga“ riietumine kohe pärast surma, kuid „vaimne ihu“ antakse alles surnute ülestõusmises maailma-ajastu lõpul.
Kas see jutt on meie jaoks liiga raskepärane? Kas suudame üldse tõsiselt mõtelda olukorrale pärast surma? Paulus räägib erinevatest ihudest: maised, taevased ja vaimsed (1Kr 15:40–44) – igatahes meenutab see mõneti tänapäeva teadust. On teadlasi, kes ütlevad, et mateeriat ei ole õigupoolest olemas: mateeriana näiv on üksnes n-ö Vaimu koorikuks. Pole võimatu praegugi kujutleda erinevaid mateeriaid või ihusid. Seda aga, et Jumal on Vaim, ütleb Jeesus ning seda võime samahästi öelda ka meie tänapäeval.
Millist lootust võiksime siis väljendada kristliku ülestõusmispärimuse põhjal? Paulus ütleb seetõttu nii veendunult, et „mulle on elamine Kristus ja suremine kasu“, et ta on veendunud Kristuse ülestõusmises. See annab talle aga rõõmu ka maiseks eluks ligimeste heaks. Ühes teises kirjas ütleb ta nendele, kes uskusid Jeesuse ülestõusmist ning Tema kaudu ilmutatud igavest elu: „Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.“ (Ef 2:19) Kui meiegi oleme Jumala kodakondsed, siis saame samuti osa Kristuse kaudu antud igavesest elust.
Ärgem seega unustagem mõelda ka taevastele asjadele. Maine elu on meile elamiseks antud nagunii, siin tuleb meil palju rassida ja samuti tuleb meil mõelda oma ligimestele. Aga alles siis, kui meie mõtted tõusevad kõrgemale maisest maailmast, leiame elamiseks tõelise mõtte, õppides tajuma, et ajalikku kannab igavene.
Õnnistatud nädalat kõigile!
