„Issand õnnistab oma rahvast rahuga.“ (Ps 29:11)
Igasuguse inimtegevuse eesmärgiks peaks olema see, et leiaksime seesmiselt ja välimiselt rahu. Seal, kus on tõeline rahu, on meile lähedaseks saanud Jumal, maailma Looja – ja kus rahu ei ole, seal ollakse Temast võõrdunud.
Kuid maailmas on küllalt rahutusi – isegi sõdadest pole lahti saadud, ehkki vägivalla suhtes on inimkond muutunud varasemast palju leppimatumaks. Pole võimalik muuta maailma, kui ei muutu meie ise. Välise rahu leidmine eeldab, et oleme leidnud seesmise rahu.
Ka meie sisemised tungid ja impulsid peaksid seega rahunema. Jah, kahtlemata tähendaks see suurt muutust, sest sageli inimene hoopis kasvatab oma himusid ja tahtmisi, mida soodustab meie lääne tarbijalik nüüdiskultuur.
Kas on aga inimene üldse muudetav? Selle kohta on erinevaid arvamusi, mida võib reastada teesi, antiteesi ja sünteesi klassikalise skeemi järgi.
Tees seostub Karl Suure kroonimisega Rooma keisriks 800. aastal, millega pandi alus kogu praegusele läänemaailmale. Keskaegses ühiskonnas arvestati võimalusega, et osa inimestest on suutelised ennast askeesi läbi ja religioonile pühendumise kaudu avama muutustele, mida inimene saavutab koostöös Jumala, oma Loojaga. Toetuda tuleb Jeesuse Kristuse ilmutusele, mis ületab kõiki teisi mõeldavaid ilmutusi: et Temas on Jumal ja inimene lõplikult kohtunud, siis on käidud lõpuni kogu religiooni tee.
Antitees sai alguse 1517. aasta reformatsiooniga, mille 500. aastapäeva äsja tähistasime. Protestantism kuulutas keskaegse katoliikluse vastu, et inimene on nii totaalselt patune, et meie päritud patu 
pärispatu) kaudu moonutatud psühhofüüsiline konstitutsioon on praktiliselt muudetamatu (mõningad võimalused selleks jäeti siiski Jumalale). Inimene saab õndsaks „ainult usu läbi“ – kirgi ja tunge on võimalik ainult talitseda.
Sünteesi üritati luua alates nn valgustusajast, mil pöörati protestantlik seisukoht vastupidiseks: pole olemas pärilikku pattu – kõik on meil külge õpitud. Selle vaatega ühendati keskaegne kasvamispõhimõte, mis nüüd aga ei kehtinud ainuüksi valituile, vaid kõigile: kogu inimkond tuleb kasvatuse teel viia muistsest lapseeast täiskasvanu seisundisse – kuni viimaks kogu meie olemus on lõplikult ümber muudetud.
Selgus aga, et osa inimkonnast ei ole sobilik täiusliku inimese loomiseks. Seepärast püüdsid XX sajandi riigipöörded ja revolutsioonid kõrvaldada radikaalsel teel inimkonna sobimatut elementi: internatsionaalsotsialistid hukkasid kapitalistidest ahnepäitse, natsionaalsotsialistid nn rassiliselt sobimatuid. Mõlemal juhul põhjustati oma välja mõeldud illusioonidele toetudes hävingut kümnetele miljonitele inimestele.
XXI sajandil on tõusnud taas katsed inimest (tema sugu, rasse, rahvusi jt) ümber defineerida, selle põhjal ümber kujundada, ja kõigil neil on ikka sama puudus: nad lähtuvad inimmõistuse abstraktsetest väljamõeldistest, osutuvad teoreetilisteks konstruktsioonideks, mis kannavad meie piiratud teadmiste pitserit ja ähvardavad seetõttu taas nurjuda.
Mida siis teha? Kas pidada inimest muutumatuks ja lüüa lõplikult käega? Ei, tuleb hoiduda äärmustest: kõik ei ole muudetav ega kõik ka muutumatu. Sündimisel ei saa meilt küsida, kas soovime ilmale tulla: me ei saa valida aega, kohta, vanemaid, rassi, rahvust, sugu, andeid vms. Nende raames saame aga loota suuri muutusi oma elus, olles osaduses Issandaga. Nii nagu Looja on osanud luua loendamatuid elusolendite liike, oskab Ta (meile märkamatult) küllalt muutusi läbi viia ka inimese elus.
Teisisõnu, tõelisi muutusi põhjustab ainult suhte tugevdamine Jumalaga, mitte meie oma isepäine rassimine. Esimesel juhul tõuseme kõrgemale iseendast, teisel juhul tähendab uus ainult unustatud vana kordust. Tulemused kaugemas vaates võivad jääda Looja kätte, kes paigutab nuppe ümber meie elus – saades aga lahti iseendast ja oma koormaist kui viimsest instantsist, leiame rahu Jumalas.
„Issand õnnistab oma rahvast rahuga,“ ütleb tänane sõna. Vaimulike loosungite raamatus on lisatud: „Issand on sõna läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse kaudu, kes on kõikide Issand.“ (Ap 10:36)
Uskugem meiegi kõikide Issandasse ja leidkem see rahu. Õnnistust kogu nädalale!
