Oleme kirikuaastas ajas, mis algas „cantate“- ja lõpeb „rogate“-nimelise pühapäevaga. Nädal varem oli „jubilate“-pühapäev. Meid kutsutakse juubeldama, kiitma, laulma ja palvetama. Mõtleme ühele põnevale kirjakohale. Apostlite tegude raamatus on sõnad: „Niisuguse kange käsu saanud, heitis ta Pauluse ja Siilase kõige kindlamasse vangihoonesse ja pani nende jalad pakku. Aga keskööl palvetasid Paulus ja Siilas ning kiitsid lauldes Jumalat. Ja vangid kuulsid neid. Siis äkitselt sündis suur maavärisemine, nii et vangihoone alused vabisesid; ja sedamaid läksid kõik uksed lahti, ka kõikide köidikud pääsesid valla! Kui nüüd vangihoidja unest ärkas ja nägi vangitorni uksed avatud olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis enesele otsa teha, sest ta mõtles, et vangid on ära karanud. Aga Paulus hüüdis suure häälega ning ütles: „Ära tee enesele kurja, sest me oleme kõik siin!“ Siis ta küsis tuld, kargas sisse, heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha, tõi nad ka välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?“ Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!““
Kord lauldi: „Meil laulud aitavad elada, võita.“ Selgus, et see oligi nii. Vähemalt rahvana oleme seda kogenud – laulude võimsat, rahvast ühendavat jõudu. Lauldes sündis see, millest Jakob Hurt oli kord rääkinud: me saime väikese rahvana vaimult suureks ja hakkasime uskuma, et meil on ees paremad ajad. Julgesime unistada koidust, vabadusest. Me hakkasime uskuma, et „on jälle aeg selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü“. Mäletan vana ja tarka ning samas nii lapselikku vaimulikku Evald Saagi kord väitmas: „Tõnis Mägi karjus meie rahva vabaks.“ Usun, et nii võibki olla, et keegi, kelles on väge ja selgust, võib läbi võimsa laulu tuhandeid oma unistusega kaasa tõmmata. Isamaalised laulud. Alo Mattiiseni laulud. Laulupeo vägevad laulud.
Palvelaulud. Martin Luther olevat väitnud, et palve muutub poole võimsamaks, kui seda lauldakse. Kui vägevaks muutub palve aga siis, kui tuhanded seda koos ja meeletu igatsusega laulavad!
Paulus ja Siilas laulsid pimedas öös, laulsid aheldatuina, ülekohtu käes kannatavatena – laulsid mitte nutulaulu, vaid kiituslaulu oma Jumalale. Ja pühakiri ütleb, et sellel laulul oli imeline tagajärg – KÕIKIDE vangide köidikud pääsesid valla. Aga äkki on see muinasjutt? Aga siis on muinasjutt ka Eestimaa vabanemine nõukogude võimu köidikutest. Kus on meie sajad tuhanded mehed, kes 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses, püssid käes, meid suure vaenlase vastu vabaks võitlesid? Meile kingiti vabadus ja me laulsime end vabaks.
Ja laulud, mida ka kõige pimedamatel aegadel lauldi Eestimaa kirikutes. Peamiselt olid need naised, kes julgesid siis kokku tulla ja laulda kiituslaule oma Jumalale. Jah – enam kui 200 Eestimaa pühakojas lauldi Jumalale ka kõige pimedamatel aegadel.
Aga meie? Täna ja praegu? Milline on meie ja meie rahva tänulaul Jumalale? Kas oleme mõistnud, et meil on üliväga suur põhjus laulda Jumalale kiituslaule? Meile kingitud vabadust võetakse sageli kui enesestmõistetavust, nagu midagi, mis iseenda sihikindla ja raske tööga on saavutatud. See on sama rumal, kui arvata, et meie rahva sihikindla ja ränga tööga on talve järel lõpuks saabunud kevad.
Kuidas on lugu kiituse ja laulude ja palvetega? Kui meie elujõud vahel kesiseks kuivab, siis võib selle põhjuseks olla just see, et neid kolme on jäänud meis väheseks: Kiituse- ja tänulaule ja palveid. Õnneks oleme elus ja saame veel midagi muuta.
PALVE: Issand, meie Isand, me täname Sind, kes oled meile kinkinud ilusaid ande. Andesta, kui oleme neil lasknud eneses hääbuda. Kui mõtleme täna tänule ja palvele, siis jääb meil vaid paluda: Issand, halasta meie peale! Andesta, et oleme oma elu nii vaeseks muutnud! Muuda meid, kingi tahet muutuda, nii et meie elul võiks olla enam värve ja maitset, nii et vanglamüürid võiksid variseda. Me palume Sind ka nende oma armsate pärast ja oma maa ja rahva pärast, kes ei oska paluda ega mõista Sind tänada. Kingi neile valgust! Jeesuse, meie lunastaja nimel, aamen.
