Valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamast. Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: „Valvake!“ (Mk 13: 35-37).
Eilne pühapäev, kirikuaasta eelviimane pühapäev, kannab nimetust „Valvake!“ Seda kirjakohta, mis oli ka pühapäeva evangeeliumitekstiks, loetakse sageli matustel. Puusärgi ääres seistes kõlavad need Jeesuse sõnad üsna süngelt ja ehk ähvardavaltki. Jah – kuigi me kõik teame, et oleme surelikud, ei meeldi täies elujõus tervele inimesele mõelda sellest, et temalegi jääb mingi päev viimaseks. Kui inimene oleks vaid teatud sorti bioloogiline masin, kompleks, mille kõik funktsioonid surmas lakkavad, nii et pärast põrmu lagunemist hauas jääb temast järele vaid eimiski, tooraine looduse ringkäigu järgmisele ringile, polekski surm ehk võõrastav ja kohutav. Surm oleks siis vaid teretulnud puhkus tegusa inimese eluväsimusele, orjale vabastus orjusest, kurvale pääsemine masendusest. Oleks tore ja rahustav mõelda, et surm tähendab lahkunule vaid eimiskit. Paraku ristiinimese jaoks pole asi nii lihtne. Meie ju teame ja usume sellesse, et inimene on enam kui bioloogiline masin, tal on lisaks kaduvale ihule kadumatu hing. Ja surmas, nagu ütleb pühakiri: „Põrm saab jälle mulda, nagu ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on annud“ (Kg 12:7).
Meie, ristiinimesed, peaksime oma surmale mõeldes olema julged. Jumal on maailma nõnda armastanud, et Ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid Tal oleks igavene elu (Jh 3:16). Seega peaks meid automaatselt ees ootama igavene elu. Meie usutunnistuses, apostlikus usutunnistuses, on meie Issanda Kristuse kohta öeldud ka seda, et Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle. Tundub taas, et võime olla julged ja muretud: on ju Kristus oma surmaga meie patud kustutanud, surres ristil just meie eest. Meie eest, kes me oleme Tema nimesse ristitud, Tema oma Issandaks tunnistanud ja igal pühapäeval usutunnistuse sõnadega üheskoos oma usku kinnitame. Me oleme ju omad, mida meil karta! Kuid kas kohtumõistmine tabab siis ainult neid, kes on ristimisest ja kirikus käimisest kõrvale viilinud? Ons ristiinimene automaatselt viimses kohtus õigeks mõistetud? Oma mõistujutus viimsest kohtupäevast ei kõnele Jeesus aga kummalisel kombel midagi usust ega ristimisest. Kaalukeeleks inimese mõistmisel igavesse ellu või igavesse hukatusse saavad hoopis tema teod ja tegematajätmised, see, kuidas ta on suhtunud nendesse, kes on käinud oma elurada Tema kõrval. Inimeselt, kes on taibanud Jumala armu, kogenud Tema armastust, kes on seda teadlikult vastu võtnud, oodatakse palju enamat kui sellelt, kes Jumalast midagi ei tea või Temasse ja Tema armastusse uskuda ei suuda. Temalt oodatakse Jumala tegusid. Kui Jumala arm inimest ei muuda paremaks, siis on see tühja läinud. Armuandide vastuvõtja on selle lihtsalt raisanud. Usk väljendub eelkõige tegudes, inimese elus.
Kas meie, kes me oleme kogenud Jumala armu ja Kristuse armastust, oleme muutunud paremaks? Kas me oleme Tema ande hästi kasutanud? Mida öeldakse meile viimsel kohtupäeval? Jeesus ütles jüngritele: „Valvake, sest te ei tea, millal majaisand tuleb!“ Me keegi ei tea, millal meie aeg lõpeb ja võimalus midagi muuta, teha kellelegi head, halvasti tehtut heastada, andestust paluda lõpeb. Kuid täna, mil me seda mõtisklust loeme, on meil veel meie elu, on meil veel aeg. Veel pole me saanud kutset minna. Meil on veel võimalus midagi muuta. Kasutagem siis seda võimalust, et me ei peaks ootama oma elu lõpuaegu hirmu, vaid rõõmsa lootusega.
