„Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!“ (Ps 18:2)
Selles psalmireas on kirjas jäägitu pühendumine. Jumala suurim käsk oma rahvale on viiendas Moosese raamatus: „Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma hingest, kõigest oma südamest ja kõigest oma väest,“ ja lisas: „Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!“
Kuidas täitis inimene seda käsku Vana Testamendi ajal? Tolle aja inimene teadis, et Jumal ei lepi mingi väikese osaga inimesest. Teadis, et Jumalal on täiuslikum plaan. Miks muidu tõi Ta Iisraeli välja Egiptuse orjusest ja andis talle Kaananimaa? Miks muidu juhtis ta seda rahvast, päästis mitmel korral hädast ja näljast ning võttis endale lepingulise kohustuse? Rahva lepingupooleks jäi Jumala austus. Aga iisraellane teadis ka, et Jumal on kiivas: Ta on oma südame avanud Iisraelile ja tahab, et Iisrael samuti avaneks ja mitte kellelegi ega millelegi muule. Totaalne truudus ühele ainsale, see on Jumala käsk. Jumal on ainus, Teda tuleb armastada kõigest südamest, hingest ja väest. Jumala jagamatus tingib südame jagamatuse: üheleainsale peab kuuluma kõik. Seda ei tohi mõista nii, nagu nõuaks Jumal midagi võimatut. Jumal ei nõudnud askeetlust, ometi pidi inimese kogu süda kuuluma Jumalale.
Nagu evangelist Markus õpetab: väljastpoolt küürimisest pole kasu, mis inimest rüvetab, see tõuseb seestpoolt, südamest. Ja Jeesuse sõnul: „Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel“.“
Jumalat huvitab ainult, milline on kellegi süda, kõik muu on kõrvaline. Välise rõhutamine viib käsuvagadusse, sisemine on midagi muud. Esimestes Moosese raamatutes räägitakse jumalakartusest ning lepinguliste kohustuste täitmistest, truudusest ja kuulekusest. Viiendas Moosese raamatus selgub midagi uut: Jumal nõuab kogu südant – jagamatult.
Esimeses Moosese raamatus on juttu ka Jumala südamest: „Kui Issand nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad, siis Issand kahetses, et ta inimese oli teinud maa peale, ja ta süda valutas.“
Issanda süda valutas. Ta küll kahetses, kuid ta süda valutas. See kõlab veel kurvemalt kui inimese valutav süda.
Issandal ja Tema valitud rahval oli eriline suhe. Ja sugugi mitte ainult väljavalituse tõttu. Tundub ehk naeruväärsena väita, kuid Vana Testamendi inimene suhtles Jumala kui kõige lähema sõbraga, vaatamata Jumala vägevusele ja õiglasele vihale.
Psalmides ehk rohkem kui mujal Vana Testamendi raamatutes üritab inimene nii palve, hea teo, enesekiituse kui ka ülistuse kaudu tihtipeale Jumalat „suunata“. Paludes endale ja oma sõpradele tervist ja küllust ning vaenlastele õiglast karistust. Uue Testamendi kaudu vaadates paistab see kindlasti ketserlik. Kuid selline Jumalaga suhtlemine tundub vägagi inimlik ja nagu juba öeldud, ülimalt lähedane. Jumal on iisraellastele küll Suur ja Vägev, kuid ka armsamaist armsaim, kelle ette võib tuua oma häda, viletsuse, närususe jm, kes küll karistab (loodetavasti ka tüli teist osapoolt), kuid lõppkokkuvõttes on alati helduse Jumal, kelle arm on piiritu.
Jumal justkui ei tegele selliste „pisiasjadega“, nagu kas inimene on vahel õel, eksib millegi vastu. Inimene teeb seda niikuinii, temalt rohkem nõuda oleks liig. Olulisem on, millisel kohal on Jumal inimese elus üleüldse. Kas Tal on alati esimene koht? Kas palud eksides andeks kõigepealt Jumalalt ja siis inimeselt, kelle vastu oled eksinud? Kas terveks saades tänad kõigepealt Jumalat ja siis arsti? Me teame, kuidas Jeesus parandas veritõbise naise: teda nähes kutsus Jeesus ta enese juurde ja ütles talle: „Naine, sa oled lahti oma haigusest!” Naine ei pöördunud Jeesuse poole, Jeesus kutsus ise. Teadis, keda kutsuda, kuna naine kiitis pärast tervekssaamist kohe Jumalat. Inimesel, kel tohutus rõõmus tuleb kõigepealt Jumal meelde, on aeg terveks saada.
Keda sina tänad õnnetumise puhul kõigepealt? Keda tahab süda kõigepealt tänada?
Heebrealane mõtles südamega, oskas südamega suhelda, oskas pühenduda täielikult. Need oskused on tänapäeva inimesel kitsa südame tõttu justkui välja arenemata. Paulus juudina tundis Toorat hästi ja tundis ka südant, kui ta rääkis oma kirjas korintlastele: „Meie suu on teile avatud, korintlased, meie süda on avardunud. Teil ei ole meie sees kitsas, vaid teil on kitsas teie oma südames. Ma ütlen teile kui lastele: vastutasuks avarduge teiegi!“
Tallinna vikaarõpetaja Miina Piir
