Kõik ei lähe alati nii, nagu oled lootnud. Kõigile pole antud lepast rege ega lakkamatu õnne sepistamise koda. Ja aeg-ajalt on meilgi vist valikuline kuulmine. Nii nagu Jeesuse lähimatel õpilastel. Ta oli neile üsna täpselt kõike seda kirjeldanud, mida Temaga tehakse, ja seletanud, miks Ta peab kannatama ja ristil surema, aga nemad ei tahtnud seda uskuda. See ei sobinud nende ilusatesse tulevikuplaanidesse. Ega nad selle pärast loobunud kord oma igapäevasest, harjumuspärasest elust, tööst, sõpradest, lähedastest, et kolm aastat olla Jeesuse kõrval ja siis kuulda Tema ristisurmast ja jääda nagu karjaseta lambad ilma Temata selle vaenuliku maailma keskele! Ma ei tea, kas mõni neist jõudis kahetseda, et ta kord Jeesusega koos oli teele läinud. Tundub, et ükski neist ei läinud pärast Tema ristisurma tagasi sinna, kust ta kord oli alustanud. Ega see polekski väga lihtne. Mõned meist teavad seda, kui raske on tagasi minna sinna, kust oled kord läinud. Pigem murduda mujal kui tunnistada oma kunagine äraminek valeks.
Jüngrite käitumises pärast Jeesuse ristisurma on midagi väga ilusat. Nad on hirmul, suures segaduses, aga nad hoiavad kokku. Hingevaenlasele on eraldihoidvad eriti kergeks saagiks. Head leeritatud! Mitmed teist – peamiselt mehed –, ütlesid mulle, et nad on otsustanud edaspidi oma elu nii seada, et vähemalt kord kuus pühapäeviti jumalateenistustele tulla. See on hea ja väga õige otsus. Selleks, et meie usk võiks säilida ja kasvada, vajame me teiste omasugustega kokkusaamist, ühiseid palveid, oma patu tunnistamist ja armukuulutuse kuulmist ning armulauaosadust. Oma usuga üksijäämisel võib peagi suur osa usust otsa lõppeda, hingetempel tühjaks jääda või täituda uinutava või hulluksajavaga.
Üks sel pühapäeval leeritatutest on kirjutanud oma leerikooli mõtiskluses „Eile nägin ma kirikut“ nii: „Iga inimene on aed ja iga inimene on tempel Jumalale. Mul on kohutavalt keeruline mõtelda ennast sellise inimese mõttemaailma, kellel puudub Jumal, sest kui pole Jumalat, kellele kuulub siis tempel või kas seda sootuks on?“ Seesama mees kordas oma uues, just leeripäevaks luuletatud laulusõnades:
„Ma pole siia kiirustades tulnud
ja tagasi mul minna puudub rutt.“
Ja ta tõdes ja küsis meilt:
„Mu ümber valgus, selle sisse läen.
Kas Sina sedasama valgust näed?“
Jüngrid näevad vahetult pärast Jeesuse ristisurma väga vähe valgust. Nad on kui hirmunud lambakari ühes lukustatud ruumis. Kuid neil on valgus, mis ei lase neil põgeneda üksildusse, teistest eemalehoidja hukatuslikku meeleheitesse. Nad hoiavad kokku. Naised olid tulnud Jeesuse haualt kummalise sõnumiga: haud on tühi, Jeesus on üles tõusnud. Imelik, et keegi sellist asja uskuda suudab! Need naised! Kuid siis oli see juhtunud ka nendega. Jeesus oli äkki seisnud nende keskel, neile soovinud rahu! Asjalik soov. Võib arvata, et sellistel hetkedel kaob viimnegi rahunatuke, kui see, kes oli surnud, mõned päevad hiljem tuleb tuppa, mille uksed on hoolikalt lukustatud. Toomast ei olnud sel korral seal ja kui ta teistelt Jeesuse ilmumisest kuulis, ei uskunud ta nende juttu. Nagu üks tõeline eesti mees. Ütles, et usub vaid siis, kui ta oma silmaga näeb ja oma käega katsuda saab. Siis tuli ülestõusnu taas ja ütles, et Toomas sirutaks käe ja katsuks. Ja uskmatu Toomas sai tagasi oma usu, usalduse, rahu ja rõõmu.
Seitse jüngrit, ka Toomas, lähevad sinna, kus ülestõusnu on lubanud nendega veel kohtuda, ja seal sünnivad imed. Armsad, paljud inimesed, kes soovivad lasta ristida oma lapsi või saada ristivanemateks, on küsinud, miks peaksid nemad selleks käima leerikoolis. Mõned neist väidavad, et Jumalaga kohtumiseks lähevad nemad hoopis metsa või mere äärde. Kui me ikka Jumalat Jumalaks peame, siis pole vist palju teha temaga kohtumiseks seda, mida Tema meilt ootab ja mitte määrata Temale meile meeldivaid kohtumispaiku. Ta ei pruugi tulla.
Jüngrid jõudsid üheskoos sinna, kuhu ülestõusnu oli nad juhatanud. Neid oli seal üheteistkümnest seitse. Jeesus oli neile öelnud, et nad läheksid selle järve äärde, ja lubas, et Ta ilmub neile seal taas. Ja äkki otsustab kärsitu Peetrus minna kalale ja õnneks ta ütleb seda ka teistele. Ta hoolib omadest! Ta ei pane lihtsalt minema ega jäta teisi muretsema. Ta ütleb neile: „Ma lähen kalale.“ See, mida need teised siis teevad, on imeline. Nad ütlevad talle: „Me tuleme sinuga kaasa.“
Peetrus oli kärsitu mees. Seal järve kaldal ei mallanud ta niisama olla ja oodata, kas ülestõusnu ilmub või mitte. Ta tahtis tegutseda. Aeg-ajalt ongi just töö tegemine parimaks teraapiaks ja mõnedki meist teavad, kuidas kalapüük rahustab.
„Siimon Peetrus ütles neile: „Ma lähen kalale.“ Nad ütlesid talle: „Me tuleme sinuga kaasa.“ Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi.
Siis, kui päike hakkab tõusma, otsustavad nad lõpetada. Küllap loodavad, et kedagi pole veel kaldal küsimas mõnd piinlikkust tekitavat küsimust. Aeg-ajalt mõned inimesed kohe oskavad küsida kummalisi küsimusi. Mõnele meeldib küsida, kuidas on läinud, kuigi ta peaks isegi taipama, kui halvasti meil on läinud. Tahaks hüüda kui üks eesti laulja: „Vaiki, kui võid!“ Aga mõned ei või. Ja siis näevad tühja paadiga kalda poole sõudvad jüngrid, et keegi seisab kaldal.
Nii vara hommikul. Kes? Miks? See keegi küsib neilt küsimuse, aga teeb seda nii, et see ei pane piinlikkust tundma. See inimene seal kaldal otsekui muretseks nende murelike pärast. Ja siis soovitab ta neil visata võrk vette kohas, kus paadis olevad kalurid ehk kõige vähem loodaksid mõnd kalapoegagi kohata. Kummaline – nad ei vaidle Temaga, vaid teevad just nii, nagu Tema soovitab. Ja siis see sünnib. Kord, kolm aastat tagasi oli sündinud seesama. Jeesus oli siis jutlustanud rahvahulkadele Siimon-Peetruse paadist ja oli siis soovitanud kaluril sõuda kohta, kus sel ajal ei peaks ühtegi kala olema, ja Siimoni võrgud on äkki kaladest rebenemas. Nüüd sünnib see taas. Ja Peetrus hüppab paadist välja ja kahlab kaldale, sest pole kahtlustki, kes seal kaldal on neid läbikukkunuid oodanud. Kas te teate, kes on sõber? Sõber on see, kes tuleb ka siis, kui kõik teised on lahkunud.
Kaldale jõudnuid ootavad Jeesus ja soojendav lõke, kalad ja leib. „Tulge!“ ütlevad vaimulikud tihti altarist, kutsudes inimesi armulauale. „Tulge, sest kõik on valmis.“
Kaks väikest nüanssi. Piibliuurijad on palju pead murdnud, miks kirjutab Johannes, et Jeesuse soovitusel järve visatud võrgus oli 153 kala. Miks 153? Paljude keeruliste vastuste kõrval on see, et tol ajal oskasid kreeklased nimetada just sellise arvu erinevate kalade nimesid. Kui Jeesus saadab apostlid täitma ülesannet, siis ta ütleb neile: minge kogu maailma ja tehke minu jüngriteks kõik maailma rahvad, neid ristides ja neid õpetades. Sellel varajasel hommikutunnil võib kõnelda võrku jäänud kalade arv sellestsamast, kõikidest rahvastest – ka sinust ja minust. Ja nii nagu ühes teises väga olulises evangeeliumiloos, loetletakse siin paadis olevate jüngrite nimed, aga kahe nimed jäetakse ütlemata. Äkki selleks, et meiegi saaksime end mõtelda sellesse tühja paati nende keskele, keda kaldal ootab Jeesus?
Armsad, me tunnistasime ka täna, et usume kõigeväelisesse Jumalasse. Tema ei rahuldu vähemaga kui kõik. Ta igatseb, et kõik pääseksid ja jõuaksid tõe tundmisele. Palugem täna, et meiegi võiksime olla selle kõige hulgas – jääda Tema armastuse hõlma. Palugem, et Tema tahtmine sünniks meie eludes. Mitte meie tihti ekslik tahe. Üks leerilastest kirjutas: „Usk ei ole ju kaubamaja, kus valitakse, mis kõige kenam välja näeb või paremini selga passib. Nii ma olengi oodanud justkui mingit ilmutust, aga küllap on seegi üks mugav poos, millega otsustamine tulevikku lükata.“ Pole mõistlik oluliste otsuste tegemist võib-olla et olematusse homsesse lükata. On mõtet teha õigeid valikuid ja olla tänulik palverändur. Nii nagu üks tänastest leeritatutest, kes ütles: „Ma alustan oma hommikuid mõtisklusega, mis lõpeb sõnadega „Meie Looja külluse ees kummardan.“ Sest seda ma lihtsalt tean, et Looja on ja hoiab!“
Ilusat kaldalejõudmist ja taipamist, et Tema ootab ja hoiab nüüd, ikka ja igavesti! Hoidkem end Tema lähedusse, sest siis pole meil millestki puudust. Aamen.
