Pühapäeva epistlitekst (1Kr 3:7–15) on väga intrigeeriv luterlase jaoks. Selles on juttu Apollose ja Pauluse kui valitud jumalasulaste palgast („istutaja ja kastja teevad sama tööd, kumbki saab oma eri palga oma vaevanägemise järgi“, „kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga, kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise pääseb kummatigi nagu tulest läbi“). Kas siis kõik ei saagi viimselpäeval ühesuguse otsuse osaliseks ega pääse „selgest armust“? Vist mitte. Igal juhul selles kirjas ütleb apostel, et see, mida keegi on ehitatud, katsutakse läbi tulega ja tuli võib kõik hävitada („kas keegi ehitab hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks, Issanda päev ju teeb selle teatavaks, sest ta ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on“). Ilmselt ei ole kõigi saatus nii ühene ja unifitseeritud, nagu vahel arvama kipume.
Aga selle teksti kandev mõte on vundament, alus: „Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse“. See alus on Issand Jeesus. „Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas – see on Jeesus Kristus“. See ei ole ainus kord, kui Paulus „alusest“ räägib. Nii kirjeldab ta suurejoonelises õndsusloo eskiisis: Jeesus „on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu ligilähedastele: sest Tema läbi on meil mõlemail ligipääs Isa juurde ühesainsas Vaimus. Tähendab siis, teie ei ole nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas, kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus“ (Ef 2:17–22).
Elutöö tõeline vundament, mis kannab ka surmas ja viimses kohtus, on üks ja ainus. Seepärast on igaühel oluline otsida ja püüda, et tema eluhoone ja tema tegude aluseks oleks kõikumatu kalju. Jeesus rääkis mõistu: „Aga mis te mind hüüate: „Issand, Issand!“ ega tee, mida ma ütlen? Igaüks, kes tuleb minu juurde ja kuuleb mu sõnu ning teeb nende järgi – ma näitan teile, kelle sarnane ta on. Ta on inimese sarnane, kes maja ehitades kaevas ja süvendas ja rajas selle aluse kaljule. Kui siis tuli suurvesi, paiskus vool vastu seda maja, aga ei suutnud seda kõigutada, sest see oli ehitatud hästi. Aga kes kuuleb ega tee, see on inimese sarnane, kes ehitas maja maa peale ilma aluseta; vool paiskus selle vastu ja see varises kohemaid kokku, ja selle maja kukkumine oli kole” (Lk 6:46-49).
Preisi filosoof Immanuel Kant (1724–1804) kirjutas oma „Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena“ eessõnas: „Inimmõistus on nii meisterdamishimuline, et on juba ennegi korduvalt torni valmis ehitanud ja selle siis maha lõhkunud, vaatamaks, kas vundament ikka sai tugev. Mõistust pähe võtta pole kunagi hilja, kui aga asjast arusaamine liigselt viibib, on selle rakendamine alati raskem.“
Paastuaja 2. pühapäeva juhtsalm on: „Täna, kui te Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks“ (Hb 3:15). Veel on armuaeg, mil saab otsida elule jäädavat püsi ja tähendust – „Kummatigi seisab kindlalt Jumala aluskivi, millel on see pitser: Issand tunneb omi, ja ülekohtust taganegu igaüks, kes nimetab Issanda nime“ (2Tm 2:19).
