Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.“ (Jh 1:29)
Eile tähistasime oma kodukiriku, Tallinna Jaani kiriku 149. sünnipäeva. Kirikule on selle sissepühitsemisel antud evangelist Johannese (eestipäraselt Jaani) nimi.
Evangelist Johannese sümboliks kunstis on kotkas. Kotka pilt on meie koguduse lipul. Ka meie koguduse ristikujulisel tänumärgil, mille eile said taas viis tublit inimest, kes koguduse heaks on palju teinud, on kotka kujutis. Kotkast on inimesed läbi aegade pidanud jumalikuks linnuks. Tal on uhke ja väärikas välimus, võimsad tiivad. Tiivad, mis kannavad kõrgemale teistest lindudest, taeva avarustesse. Kotkast on peetud ka vabaduse sümboliks – seostub ju taeva avarus, milles kotkas lennul liugleb, vabadusega. Taevas ei ole piire. Kotkas tõuseb kõrgemale kõigist lindudest, ta on suutnud end lahti kiskuda maistest püünispaeltest.
Kas see, et kotkas tõuseb teistest lindudest kõrgemale, on aga iseenesestmõistetav? Lugesin kord üht vana lugu kotkast ja kanast.
Oli kord üks kanakasvataja, kes armastas väga kaljuronimist. Ühel päeval, kui ta turnis eriti keerulisel kaljumürakal, jõudis ta lõpuks suure rahnuni, millel oli suur pesa ja pesas kolm suurt muna. Kotkamunad. Ta teadis, et see oli täiesti ebaökoloogiline ja kahtlemata illegaalne, aga kiusatus sai temast võitu ning olles kõigepealt kontrollinud, et emakotkast ei ole lähedal, pani ta salamisi ühe kotkamuna seljakotti. Seejärel jätkas ta ronimist, sõitis tagasi rantšosse ja pani kotkamuna kanakuuti. Sel ööl istus kana hiigelsuurel munal kõige uhkema kanana, keda kunagi nähtud. Ja ka kukk näis enesega väga rahul olevat. Kui aeg käes, koorus munast kotkabeebi. Ta vaatas ringi ning nägi kana. „Mamma!“ kraaksatas ta.
Ja nii juhtuski, et kotkas kasvas üles koos kanadest-kukkedest õdede-vendadega. Ta õppis tegema kõiki asju, mida kanad-kuked teevad: loksuma ja kaagutama, porist kaeratange ja ussikesi otsima, vihaselt tiibu plaksutama, paar jalga õhku lendama ning seejärel maanduma, prahi- ja sulehunnikusse kukkuma. Ja ennekõike uskuma, et ta on igal juhul ja täiesti kana.
Ühel päeval, juba vanemas eas, juhtus kotkas, kes arvas, et ta on kana, kogemata taevasse vaatama. Kõrgelaubalisena, hõljudes majesteetlikult õhuvooludel, lennates pingutusteta, liigutades õige pisut oma kuldseid tiibu, lendas seal kotkas.
„Kes see on?“ küsis vana kotkas, kes oli kindel, et on kana. „Ta on võimas. Nii palju jõudu ja graatsiat. Missugune liikumise poeesia! Ka mina tahaksin nii!“
„See on kotkas,“ lausus kana. „Ta on lindude kuningas. Tema on õhulind, aga meie, meie oleme kõigest kanad, meie oleme maalinnud.“
Ja juhtuski nii, et see kotkas elas ja suri kanana. Maa peal. Tundmata taeva avarust, vabadust. Saamata hõljuda, tundmata, mida tähendab lasta ennast kanda soojadel õhuvooludel.
Kurb lugu. Kurb, kui keegi jääb ilma sellest, mis talle on määratud, kui ta ei saa selleks, kelleks ta on loodud. Inimene on loodud elama kooskõlas oma Jumalaga ja Jumala juurde, Tema taevasesse riiki peab ta kord, kui tema elurännak maa peal lõpeb, ka jõudma. Mitte kõik ei tea seda, mitte kõik ei suuda seda uskuda. Et saada iseendaks, peab olema keegi, kes juhatab teed. Et kasvada kanade keskel kotkaks, peab olema keegi, kes õhutab tõstma pilku taeva poole, keegi, kes ütleb, et taevas ei ole kättesaamatus kõrguses, ja julgustab taeva poole pürgima.
Eilse pühapäeva, kolmanda advendipühapäeva juhtmõte on „Valmistage Issandale teed“. Sellega seoses tuletasime meelde pühakirjatekste Ristija Johannesest. Mis seob neid kahte Johannest: Ristijat ja evangelisti? Paljugi. Ilma Ristija Johanneseta poleks olnud evangelist Johannest. Ristija Johanneseta poleks kalurist saanud kotkast.
Ristija Johannes kutsus inimesi meeleparandusele, ta kuulutas: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.“ Tema õhutas inimesi oma patte kahetsema, meelt parandama. Vabanema sellest taagast, mis takistab inimest Jumala poole püüdlemast, nende patukoormast. Ta pööras inimeste pilgud taas taeva poole, selle Jumala poole, kelle poole püüdlemisest olid inimesed – oma elu lootusetut patusust tundes – peaaegu loobunud. Ta kinkis inimestele usu, et Jumal ei ole kaugel, ei ole oma rahvast hüljanud, vaid ta tuleb oma rahva juurde õige pea. Tema oli see, kes suunas inimesed seni peaaegu tundmatu, puusepa Jeesuse-nimelise poja juurde, tunnistades esimesena Teda Jumala saadikuks: Jumala Talleks, kes kannab ära maailma patu.
Ristija pööras inimeste pilgud taeva poole, andis neile aimuse, et taevas ei ole nende jaoks suletud, nemadki võivad lennata, võivad sinna jõuda. Jeesus, kellele ta teed valmistas, kinnitas seda sõnumit ja aitas inimestel vabaneda taagast, mis lendamist takistab – oma ristisurmaga võttis Ta ära nende patukoorma, mis muudab inimese nii raskeks, et isegi usutiivad ei jõua teda maast kergitada, taeva poole tõsta. Jeesus hindas Ristijat kõrgelt. Ta on öelnud: „Ma ütlen teile, ei ole naisest sündinute seas kedagi suuremat Johannesest.“
Ka evangelist Johannesest sai Ristija Johannese kombel kuulutaja. Üks nendest, kes läkitati Jeesuse poolt maailma inimesi ristima ja neile evangeeliumi kuulutama. Tema evangeelium on saanud paljudele rajaks Jumala armastuse juurde.
On advendiaeg, Kristuse tulemise aeg. Jaani ehk Johannese koguduse sümboliks on kotkas. Uhke lind, kes püüdleb taeva poole. Meiegi püüdleme taeva poole. Mõelgem tänus neile, kes on meie pilgud pööranud taeva poole, kes on meie jaoks taeva avanud, julgustanud meid sinna pürgima. Toetagem üksteist, et me sellelt teelt, taevateelt, ei eksiks, et me ei väsiks ega tüdiks. Palugem, et meie tiivad saaksid tugevaks nõnda, et me kõik võiksime kord taevariiki pärale jõuda. Aamen.
