Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 19.02.2024

„Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?“ Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!““ Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi“ (1Ms 3:1–6).

Piibli mõistes tähendab kiusamine millegi või kellegi väärtuse järelekatsumist, proovilepanekut, kellegi eemale ahvatlemist seatud mõõdupuust, nii et püstitatud eesmärki ei saavutataks. Kui igapäevaelus on teise inimese tehtav kius kiusatavale selgelt tuntav ja tajutav, väga valulik ja vastik kogemus, siis kiusamine piibellikus mõttes toimub väga varjatult ja peenelt, võiks öelda isegi et meeldivalt, kiusatavale nauditavalt, nõnda et kiusatav enamasti ei saa ise arugi, et teda parajasti kiusatakse, et teda on proovile pandud.

Pühakiri kirjeldab, kuidas Jumal loob inimese ja paneb ta elama Eedeni aeda, kus tema ülesandeks saab aia harimine ja valvamine. Inimesel keelatakse aga ära ühe puu vilja söömine. Seda keeldu ei saa võtta mingi olulise piiramisena, sest inimesel on rikkalikult süüa teiste puude vilju, nõnda et nälga ei pea ta kannatama.

Esialgu ongi inimene Jumalale kuulekas. Aga kas ta ise on oma kuulekuses, oma paradiisiaias õnnelik? Peaks ju nagu olema – tal on olemas kõik, mis eluks vajalik: ta ei ole üksi, Jumal on loonud talle kaaslaseks naise, kes on luu tema luust ja liha tema lihast, tal on süüa, tal on elukoht, on turvatunne. Mida enamat võiks veel soovida? Kuid siis tuleb inimese juurde madu oma kavala jutuga. Ehkki madu otseselt ei tee inimesele ettepanekut Jumala keelust üle astuda ja keelatud puu vilja maitsta, laseb ta sellel viljal ometigi nii ahvatlev paista, et inimene tunneb, et ilma selleta ei suuda ta enam õnnelikult edasi elada ja et tal on seda tingimata vaja. Tõesti – Vana Testamendi kolmas peatükk peaks kuuluma reklaami ja turundust õpetavate õppeasutuste kohustusliku kirjanduse kuldvara hulka ja madu võiks olla mitte ainult arstide, vaid ka reklaamitegijate ja müügimeeste sümboliks. Madu tunneb inimese tõelist olemust suurepäraselt, teab, kuidas tekitada himu, kuidas panna teda igatsema seda, ilma milleta ta on suurepäraselt hakkama saanud.

Tegelikult me ei tea, miks oli inimese jaoks keelatud just hea ja kurja tundmise puu, mitte aga näiteks elupuu vili, mis andnuks igavese elu. Hea ja kurja tundmise puu vili pidi targaks tegema. Paradiisiaias oli inimesel olemas kõik vajalik, nõnda et tema elu ei sõltunud täiendavatest teadmistest. Inimese poole pealt vaadates ei peitunud tõeline kiusatus ilmselt mitte tarkuses, teadmiste hulgas. Saame seda vaadata kas või tänapäeva inimesi jälgides. Enam kui tarkust, kui teadmist heast ja kurjast ihaldab inimene hoopis muud – ihaldab seda, mis mao väitel käis kaasas hea ja kurja tundmisega – saada nagu Jumalaks. Saada võimu, ise otsustada oma elu, oma saatuse üle. Kujundada maailma oma näo, oma tahtmise kohaselt. Saada kõigeväeliseks, saada selleks, kes on üle kõigi, selleks, kes otsustab. Küllap just see saigi kaalukeeleks otsuse tegemisel paradiisiaias.

Inimene on alati igatsenud olla enamat, kui ta on, saavutada enamat, kui tal on. See on tema õnn ja õnnetus. Õnn seetõttu, et püüdlemine enama poole on elu kestmise ja arengu alus. Õnnetus seetõttu, et just seepärast ei saa ta iial leppida rahuliku paradiisiaialaadse eluga. Kindlasti on olnud ja on ka tänapäeval inimesi, kes on kõigega rahul ja tõesti midagi ei himusta, kuid neid on väga vähe. Ja kaldun arvama, et nendestki vähestest ilmselt enamik lihtsalt pole kokku sattunud õige maoga, kes oleks suutnud ilmsiks tuua nende hinge sügavustesse peidetud salasoove, salajast rahulolematust, mida nad endalegi, veel vähem teistele, tunnistada ei julge. Soovideta olek, kõigega rahul olemine on iseloomulik masinatele, mitte inimestele.

Kahtlemata oli keelu seadmine Jumalale mõõdupuuks ka inimese, Tema poolt loodud maailma kaasvalitseja sõnakuulelikkuse, tänulikkuse, usalduse ja ustavuse mõõtmisel. Inimene ei läbinud katset, kukkus selles läbi.

Kiusatusele järeleandmisel on aga tagajärjed. Jumal saadab inimesed Eedeni aiast välja, välja kaitstusest ja turvalisusest, karmi ellu, mis on täis valu ja vaeva. Ellu, mille lõpetab surm ja põrmuks saamine. Need, kes on viibinud kristlikul matusetalitusel, teavad, et seal kõlavad sõnad, mida ütles Jumal Aadamale paradiisist väljasaatmisel: „Põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sa jälle saama.“

Igaüht meist külastavad aeg-ajalt himude maod, kes sisistavad meile vaikselt kõrva, mida kõike me veel saada või saavutada võiksime, kui vaid ...

Kõik ei igatse võimu. Kõik ei igatse targaks saamist. Mõni tunneb puudust hoopis tunnustusest ja tähelepanust. Mõni igatseb saavutada konkreetse isiku armastust, kes paraku on hõivatud. Mõni tunneb vajadust tunduvalt parandada oma varanduslikku seisundit, mõni igatseb muuta maailma teistsuguseks, enda jaoks meelepärasemaks, mõni igatseb veel millegi muu järele. Soove ja igatsusi on peaaegu sama palju kui inimesi. Paraku nende soovide ja igatsuste täitumise teel on ka väga palju kõiksuguseid takistusi erinevate käskude-keeldude näol, mis tulenevad Jumala antud käskudest. Nii seisavad meiegi ees valikud: valikud hea ja kurja, õige ja vale vahel. Jumal on andnud inimesele vabaduse valida. Valida, kas jääda kuulekaks Jumala sõnale, usaldada Teda, Tema armastust ja ustavust, seda, et Tema teab, mis on Tema loodu jaoks parim, või ... hakata ise endale Jumalaks. Vabadusega aga kaasneb ka vastutus. Vastutus vale valikuga kaasnevate tagajärgede eest.

Me kõik, kes vähem, kes rohkem, oleme vähemalt mõnel korral kiusatusele olla targemad kui Jumal järele andnud – kui me ikka oleme inimesed. Oleme üle astunud Tema keeldudest. Mis edasi? Kas lõpeb meiegi elu lugu nagu Aadama ja Eeva lugu pühakirjas Jumala poolt minemasaatmise ning pärast valu ja vaevarohket elu põrmuks saamisega?

Jumal võiks surmata käsust üleastujad kohe, kuid Ta annab neile aega meeleparanduseks, annab aega kuni nende loomuliku surmani. Piiblist loeme, et Aadam elas isegi 930-aastaseks. See on armuaeg, see on võimalus kahetseda tehtut, paluda andestust valede valikute pärast, ustavuse ja usalduse puudumise pärast. Selline võimalus, võimalus parandada meelt, taastada armastuse side oma Loojaga, on antud meilegi. Jumal on saatnud maa peale oma poja Jeesuse Kristuse, et Tema kaudu ja toetudes Temale, kes on suutnud võita kõik kiusatused, oleks meil taas võimalik pöörduda tagasi oma Looja juurde, kui oleme Temast eemale eksinud, saavutada taas osadus oma Looja Jumalaga, osadus, ilma milleta – mida tahes muud me ka saavutaksime – pole meie elu ometi täiuslik ega õnnelik. Osadus, mida võiks võrrelda paradiisiaeda tagasi jõudmisega.

Kristlik matusetalitus ei lõpe mitte sõnadega „põrmust oled sina võetud ja põrmuks pead sina saama“. See lõpeb sõnadega „põrmust äratab meie Issand Jeesus Kristus sind viimsel päeval jälle üles“.

Meie Isa, kes Sa oled taevas – ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast ja luba kord jõuda tagasi Sinu juurde, meie tõelisesse isakodusse. Aamen.

Kalender

E T K N R L P
2
5
8
9
12
13
15
16
19
20
22
23
26
27
29
30

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net