Jeesus ütles: „Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa“ (Jh 12:25–26).
Mis on see elu, mille armastamise eest Jeesus oma järgijaid hoiatab ja mida soovitab vihata? See peab olema midagi mõttetut, kahjulikku. Küsimus pole meile antud aastates, soovituses elamisest loobuda, ennast hävitada. Küsimus on elu kvaliteedis, eluviisis, eluhoiakus. Küsimus on enesekesksusest, isekusest, oma suurest egost loobumises. Me oleme loodud millekski palju enamaks – elamisväärseks eluks, armastuseks –, kuid me ei saa korraga mõlemat. Meil tuleb valida kas üks või teine: olla egokesksed, tiirelda vaid oma mina, oma vajaduste ümber, või elada elusamat elu ja püüelda igavesti imelises elamise poole. Maailm on katastroofi lävel ja elusolemine muutub selles maailmas aina hapramaks võimaluseks. Mõistlik on elama hakkamisega, elusama elu elamisega alustada täna, mitte lükata seda olematusse ülehomsesse.
Jeesus ütleb, et on midagi, mida inimesed nimetavad eluks – elamise mängimine –, ja seda tuleks vihata. Selline elu on nagu sõltuvus. Ja sõltuvusest pole lihtne vabaneda. Jeesus ei kirjelda seda elu, mida inimesed eluks nimetavad – Ta ei kirjelda selle kõiki koledaid üksikasju. Ta ütleb, et need, kes tahavad Talle järgneda, peaksid seda, mida paljud ekslikult eluks arvavad, vihkama ja Ta pakub neile midagi muud – elusamat elu: elamisväärset elu, mille keskpunktis pole inimese suur täispuhutud ego, vaid Jumal, kes on armastus. See on elu, mis täitub rõõmu ja kurbuse, rahu ja rahutusega, elu, millel on palju värve ja maitseid. Selles elus on kindlust, et ka oma risti kandes, ülekohut kogedes ja isegi surres oled sa Jumala armastuse hõlmas.
Tema, kes on oma Pojas läbinud kohutavad kannatused, saanud tunda üüratut ülekohut, surnud meie pattude eest, on kõigi nendega, kes valivad Tema järgimise – Elu, millel on mõtet, sest see on lõputu elu armastuses. Saada läbi Jeesuse teenimise selleks, keda austab Taevane Isa – see on suurim, milleni võib ekslik inimlaps jõuda. Kuid sellesse jõutakse läbi loobumiste, läbi ohvrite, teistest hoolimise, armastuse ja andmise. Õndsam on anda kui võtta. Paljud on seda taibanud, et just andmise kaudu saadakse ise enam kui läbi võtmiste, endale rabamise, enda asjade, emotsioonide alla matmise. Läbi ajutise tulevärgi tühjusesse viiv tee. Õndsam on anda kui võtta – sellest lähtujad on selle maailma haavade parandajad.
Läbi Jumala Poja kannatuste ja surma, läbi selle, et Ta viib inimkonna patu ristile, lunastab Ta meid patu viimasest tagajärjest – igavesest surmast. Ta avab inimestele – sulle ja mulle – tee igavesse ellu. Ta läheb põhjatusse sügavusse, et tõmmata meid imelistesse kõrgustesse. „Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.“ Kuid valiku, kas tahame sinna jõuda või mitte, teeme me ise. Tema omad tunnevad Teda, teavad Tema olemust, Tema Sõnu, on ristitud Tema nimesse, saavad osa Tema armust, mida Ta kingib armulaua andides. Tema omad armastavad Teda oma ligimestes, hädasolevates, valust vaevatutes.
Kas Kristus saab meile teeks, tõeks ja eluks või valime sellest vaid endale sobivaid palasid ja elame nii, nagu Jumalat ei olekski? Kas võtame Jumalat tõsiselt või püüame võtta sellest ajutisest, sageli näivast, illusoorsest elust kõike, mida see meile pakub, ja loobume elust? Maailma üle käib kohus, aga meil on võimalik elada.
Kolmapäevast algab paastuaeg. Hea aeg teha midagi, mille kaudu võime jõuda ligemale Temale, kes on tõeline tee, tõde ja elu. Loobuda millestki, mille asemele saaks tulla kõike seda, mis toob meie hinge rõõmu, rahu ja valgust – et hakkaksime selgemalt kuulma taevast kostvat häält.
Jumala Poeg liikus kord teel, mis viis Teda ristile, et avada meile tee taevasse. Meilgi on võimalik muuta oma elutee palverännakuks, harjutada end eluga Jumala läheduses.
Ristist on saanud lunastuse sümbol, kuid ristist on saanud ka kristliku eluviisi sümbol. Peaksime olema ristide sarnased: käed avatud andma, embama, sirutatud oma ligimeste, ka abivajajate poole. Nii sarnaneme ristilööduga, kes andis kõik, selleks et meil võiks olla kõik, et võiksime elada igavesti. Ja meie elu saab mõtte, ka iga meie kannatus ja valu, iga ohver saab mõtte.
PALVE: Issand, me isand, andesta meile kõik see, mida ekslikult oleme hakanud pidama eluks, ja juhata meid eluteele. Aita meil saada nendeks, kes teenivad Sind, kes Sa ainsana saad meile kinkida igavese elu, imelise igaviku. Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
