Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 5.02.2024

„Aga kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga: „Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust. Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.“ Seejärel ta hüüdis: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!“ Jeesuse jüngrid küsisid temalt, mida see tähendamissõna tähendab. Jeesus ütles: „Teile on antud ära tunda Jumala riigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks. See tähendamissõna aga tähendab: seeme on Jumala sõna. Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks. Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära. Mis ohakate sekka kukkus, on aga need, kes sõna küll kuulsid, ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised ja rikkus ja elulõbud ning nende vili ei saa küpseks. Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad“ (Lk 8:4–15).

Eilse pühapäeva teemaks oli „Jumala sõna külv“.

Külvamine on läbi aegade sümboliseerinud uut algust, lootust tuleviku peale. Ja mis võikski lootust paremini sümboliseerida kui külv? Ükski külvaja ei tea ette, kas tal õnnestub ka saaki saada. Võivad ju külvatud seemne nokkida ära linnud, hävitada kahjurid, seeme võib hävineda ebasoodsates ilmastikutingimustes. Seega on iga külv tegelikult külv lootuse peale. Külvata kahtlustest hoolimata, külvata, kuigi pole alati kindel, kas saaki saab kunagi näha, sest mõni vili valmib nõnda aeglaselt, et külvaja ei jõua oma eluajal tulemust ära oodata – see tähendab riski, aga ka valmidust võtta enda peale vastutus elu edasimineku ees, elu jätkamise ees.

Külvajal on tohutu vastutus. Selle suurust mõistes teame, et üksi me seda vastutust kanda ei suuda. Olla külvajaks – nii sõna külvajaks inimhingedesse kui ka selle vilja külvajaks, mis toidab meie ihusid maiseks eluks – tähendab vajadust paluda abi Loojalt, Jumalalt, kes ainsana suudab meil aidata vastutust kanda.

Tähendamissõnas külvajast võrdleb Jeesus neid, kes Jumala sõna kuulavad, põllumaaga. Võib-olla tundub mõnele alandav, et meid võrreldakse millegagi, millel me piltlikult öeldes iga päev peal trambime. Aga kui järele mõelda, on inimese võrdlemine maaga suur kompliment. On ju kogu maisest varast, mida me omada võime, kõige kallim ja asendamatum just maa. Sellel on läbi aegade olnud kõige suurem väärtus, sest selle hulk on piiratud, seda juurde toota on võimatu.

Võib öelda, et me ei saaks elada, kui meil maad ei oleks. Juba selleks, et püsti seista, edasi liikuda, peab meil olema pinnas, maa, mille peale astuda, millele toetuda. Inimesed pole ju loodud õhus hõljumiseks. Maa peale ehitame oma eluasemed. Kui pole maad, mida harida, millele külvata, ei ole ka toitu – ei ole elu. Seetõttu on maa pärast sõditud ja sõditakse tänapäeval ja ilmselt edaspidigi. Kuid kogu maa ei ole ühesugune, erineval maal on erinev väärtus. Maale annab väärtuse see, kui see on viljakas. Tähtis on ka see, kuidas maad kasutatakse: kas põllumaana, hoone aluspinnana või on see lihtsalt lage umbrohtu kasvanud maalapp, kus poisid käivad jalgpalli tagumas.

Nõnda on ka inimesega. Sünnime siia maailma tühja maalapikesena, potentsiaalse väärtusena, mille enese omaks saamise nimel võitlevad Jumal ja kurat. Jumal kui looja, hea peremees, tahaks meie hingemulda külvata oma sõna, et seal võiks võrsuda hea vili, uus loodu. Vili, mis omakorda edasi külvatuna annaks taas head ja ilusat saaki, looks uut, head ja ilusat. Külvates meisse oma sõna, tahab Jumal meie kui maa väärtust tõsta, meie elule, inimelule igavikulise väärtuse anda.

Kuid meie elule väärtuse andmine ei sõltu paraku ainult Jumalast ega Tema tahtest. Jumal on oma loodut, inimest, nõnda austanud ja hinnanud, et Ta on jätnud talle vabaduse valida ja otsustada, kas võtta Jumala poolt pakutu vastu või see tagasi tõrjuda. Seega on meie otsustada, kas Jumala väärtused on väärtused ka meie silmis ja kas me tahame neid väärtusi omada, nende kandjateks saada. Suures osas just meie endi otsustada on see, kas me külvatud Jumala sõna ka vastu võtame, selle tulemusena muutume, kas üldse hakkame vilja kandma ja kas hakkame head vilja kandma – sellist, mis jääb püsima igaveseks eluks.

See on meie otsustus ja meie vastutus. See, et maa peal siiamaani ei sünni Jumala tahtmine, ei ole nii mitte seetõttu, et inimesed poleks Jumala sõna kuulnud ega teaks, mida Ta inimestelt ootab, vaid seetõttu, et inimesed ei ole Jumala sõna vastu võtnud, ei hooli sellest. Sellestsamast inimeste tahtmatusest Jumala sõna vastu võtta kõneleb Johannese evangeeliumi algus, kui seal kirjutatakse lihaks saanud Sõnast, Jeesusest Kristusest: „Ta tuli omade juurde, aga omad ei võtnud teda vastu. Kõigile aga, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saad Jumala lapseks“ (Jh 1:11–12).

Jeesuse tähendamissõnas sattus külvatud seeme vägagi erinevatesse kohtadesse, isesuguse kvaliteediga maale, erinevatesse kasvutingimustesse. Vaevalt et too külvaja spetsiaalselt viskas seemet kõvaks trambitud teepervele, kalju peale ja ohakapõõsasse. Kerget viljaseemet on väga kerge teelt kõrvale puhuda. Küllap juhtus meie loo külvajagagi nõnda, et kui ta parajasti seemet viskas, siis puhus tuulehoog osa seemnetest sinna, kuhu see polnud mõeldud sattuma. Kuid kas Jeesus viitab sellele, et süüdi oli ainult tuulehoog? Tõsi on ju seegi, et tõeliselt head, külviks ideaalset maad on liiga vähe. Ainult selliselt maalt saadud saagiga ei toidaks ära kõiki näljaseid. Nõnda tuleb külvata kõikjale, kust on mingigi lootus saaki saada.

Vili viljaks. Kuid Jumala sõna külv? Teab ju Jumal, mis peitub meist igaühe südames, milline põllumaa me Tema seemnele oleme. Miks laseb ja käsib Ta oma sõna seemet külvata nendegi hulgas, kelle puhul inimlikult võttes pole suurt lootust, et nad selle võiksid vastu võtta, ja kes sageli ka otse välja ütlevad, et see sõna neid ei huvita ega puuduta?

Nõnda, nagu on vähe ideaalset, viljakat maad, nõnda on vähe ka ideaalseid inimesi. Igaühel on puudusi, igaühel on nõrgad küljed. „Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest“ (Rm 3:23), on inimeste olukorra kokku võtnud apostel Paulus. Jumal tahab anda võimaluse kõigile, ka kõige lootusetumale maale, ka väliselt kõige lootusetumale inimesele. Nõnda nagu too külvaja meie loos andis külvates võimaluse igasugusele maalapile – tema küll ilmselt tahtmatult nii teeäärsele kõvastunud pinnale, kaljupealsetele, ohakatest täidetuile kui ka sellele, mis pealtnäha kaetud viljaka mullaga –, nii annab Jumal võimaluse ka igale inimesele.

Mõeldes Jumala sõna külvile, ei tohi me unustada veel ühte väga olulist asja, millele tavalise põlluvilja külvaja ei saa loota. Jumala sõna, mida külvatakse, ei ole tavaline seeme. Jumal ütleb prohvet Jesaja kaudu oma sõna kohta: „... nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin“ (Js 55:11).

 Jumala sõna on elu loov ja elu muutev seeme. Seeme, mis võib teha imet. Seeme, mis muudab maa, mis selle vastu võtab – ükskõik kui põudse ja lahja –, imelist vilja kandvaks. Seeme, mis võib säilida ka viletsas mullas, ka nõdras inimhinges, aastaid ja aastakümneid, kuni inimhinge pinnases saabub soodus moment ja see seeme hakkab idanema ja vilja kandma.

Küllap tahaksime kõik sarnaneda selle ilusa maaga, hea mullaga, mis sõnaseemne vastuvõtmisel andis suure saagi. Jeesus oma tähendamissõnas on öelnud sellise mulla, sellise inimese kohta, kes suurt saaki annab, väga huvitavalt: „Mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad“ (Lk 8:15). Seega – hea muld, hea pinnas Jumala sõna jaoks on kaunis ja hea süda ning kannatlik meel.

Kuidas aga muuta oma süda kauniks ja heaks, kust ammutada kannatlikkust eluraskustes? Jällegi tuleb meile appi Jumala sõna, see kõigeväeline loov ja muutev sõna. Kui me vaid oleme valmis seda kuulama ja vastu võtma, kui me vaid laseme sellel oma hinges tegutseda, siis muudab see meid ja meie südameid aina kaunimateks ja paremateks, muudab ja avardab neid nii, et me saame üha rohkem osa sõna väest ja varjatud rikkustest. Mõistes meile kingitud rikkuste suurust, suudame olla ka kannatlikumad nende saamise poole püüeldes. Mida rohkem meil on, seda rohkem me saame ja seda rohkem suudame ka anda, kinkida oma kaasinimestele ja nende kaudu tagasi ka Jumalale.

 Avagem siis oma kõrvad ja südamed Jumala sõnale ja lubagem sel meie hingepõldudel tööd teha, et meiegi saaksime sellise vilja kandjateks, mis annab elu, mis jääb kestma läbi igaviku.

Kalender

E T K N R L P
2
3
6
9
10
12
13
16
17
19
20
23
26
27

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

piibel net

EELK