Issand on karjaseks mulle,
millestki pole mul puudust:
juhib mind õigele teele oma nime väel.
Sügavas surmavarju oruski
kõnnin ma, kartmata kurja,
sest Sina oled mu kõrval.
(Ps 23)
Kelle kohta saan ütelda midagi sellist? Milline inimene on selline, keda saan nii piiritult usaldada, kelle peale saan alati, igas päevas ja öös, nii headel kui kergetel aegadel, nii elus kui surmas kindel olla? Kõik nad on ajalikud. Ei tea me midagi nende homsest. Ka kui mõni eriline neist täna väga siiralt soovikski seda – meie kõrval kõiges olla, meid kaitsta, hoida, armastada ka homme ja järgmisel aastal –, pole teada, kui palju päevi neile antakse. Ja kui ka keegi on kaua meie kõrval, millise vastuse annaksime India müstikule ja luuletajale Kabiri küsimusele: „Kui kõik lõpeb, kes on siis sinu kõrval?“
Ta küsib veel:
Oh, mu sõber, mis oled sa üldse
teha jõudnud siin elus?
Kivikoorma pea kohale tõstsid,
kes saaks seda aidata kanda?
Vastaskaldal seisab su Sõber,
kuid sina ei mõtlegi sellest,
kuis temani küündida.
Lagunenud on paat,
siiski kaldal sa istud,
lastes end lainetel uhta.
Vana Testamendi Koguja soovitab meil mõtelda oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui jõuavad kätte need aastad, mis meile ei meeldi; enne kui hõbeköis katkeb ja kruus kaevul kildudeks kukub ja kaevuratas laguneb. Kas võtame Loojale mõtlemiseks, Temaga kõnelemiseks, Tema armu vastu võtmiseks Tema poolt meile kingitud elust ja ajast pisutki või lükkame selle aina homsesse?
Ma ei tea, millal saan siin veel kõnelda. Seepärast kõnelen, kui kõneleksin viimast korda, ja tahan kõnelda olulisest.
See, et selle kiriku organist Endel Kink kord 1968. aastal alustas õpetaja Albert Soosaare toetusel selles pühakojas nende kolmapäevaste hardushetkedega ja et need on siin enam kui pool sajandit jätkunud, on arm – hea Jumala imeline juhtimine ja arm. Sajad muusikud, kümned vaimulikud on neid siin läbi viinud. Tuhanded on nendest siin osa saanud. Paljud on just nende kaudu, siin kõlanud muusika ja sõna kaudu, kogenud Jumala juhatust, puudutust, jõudnud leeri, saanud ristitud, liitunud kogudusega, leidnud julguse elada, armastada, teha õigeid valikuid. Paljud on taibanud, et neil pole millestki puudust, sest neil on Jumal, Hea Karjane, kes neid iial ei jäta, ja ka siis, kui neil tuleb kord minna läbi sügava surmavarjude oru, saavad nad sedagi teha, kartmata kurja, sest Kõigeväeline armuline Jumal ei jäta neid, Ta on kõikjal nende kõrval.
Artur Alliksaar on kord oma luuletuses „Antidolorosum“ millestki sarnasest kirjutanud nii:
Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.
Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.
Tean, midagi maailmas pole kaduv
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.
Kallid, kõik naaseb kaudu kummalisi radu ... ja kui inimhing imab oma elurännakul jumalikku rikkust, saab ta täiuslikumaks ja jõuab kord täiuslikema armastuse hõlma.
Keegi meist ei tea midagi oma tulevikust. Aimata võime, täpselt teada ei saa. Seepärast tasub seda maist teekonda rännates, seda siinset ajutist elu elades hoiduda Tema lähedusse, kes kannab kõigest läbi ja jääb, ja Tema läheduses olijadki jäävad – jäävad igavesti.
Surm on ainult olemisest teise retk. Olemisest olemisse. Elust elusamasse ellu. Ja selles üürikeses maises elus koged sa Tema läheduses inimestest hüljatultki armastust, talud vapralt ka katsumuste koledusi, sest tead, et Jumal ei jäta oma lapsi. Tema ei jäta sind.
Kõik muutub. Inimesedki muutuvad. Jumal jääb. Püüdke end hoida Tema läheduses. Ärge püüdke asuda Tema kohale. Tema saab suurepäraselt hakkama ilma meie abita, aga meie ilma Temata ei saa.
Mõned laused jäävad meelde ja otsekui ujuvad kusagilt sügavalt taas ja taas pinnale. Üks nendest on see vana küsimus: „Millele sa üldse loodad, kui sul Jumalat ei ole, ja mida sa kardad, kui sul Ta on?“
Soovin Sulle, et Sul ei oleks asjatut muretsemist, mõttetut hirmu. Soovin lapselikku usaldust ja usku Temasse, kes oli ja on ja jääb igavesti!
PALVE: Issand, me isand, Hea Karjane, kes Sa oled jätnud oma elu omade eest, tänu Sulle Su imelise armastuse eest! Tänu, et oled meid kandnud kõigest läbi, oled olnud meiega kannatlik! Kasvata meie usku Sinusse ja usaldust Sinu vastu! Ära meid jäta ka siis, kui meie Sind unustame! Ole meie ja meie armsatega! Tervenda haigeid, kingi lootust lootuse kaotanuile. Tänu rahu eest meie maal! Kingi rahu maadesse, kus on sõda! Ja kuule, kui me üheskoos Sinu lastena palume nii, nagu oled õpetanud: meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.
(Foto: Tarmo Tilsen)
