Johannese evangeeliumi neljandas peatükis on Samaaria naise loo lõpus sõnad: „Palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõnade tõttu“ (Jh 4:39), ja Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas Temasse uskuma veel palju enam inimesi (Jh 4:41).
Kas usk on isiklik asi? Või võime toetuda Kiriku usule, kui meie usk on nõrk? Kas oma usku võib tunnistada usutunnistusvormeliga, mille me pähe õpime ja kooris loeme? Igas küsimuses on vastus juba sees: jah!
Kirjast heebrealastele loeme: „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus“ (Hb 11: 1) ja „Ilma usuta on võimatu olla Jumalale meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et Ta on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad“ (Hb 11:6).
Piiblist oleme ehk lugenud imelisi lugusid, kus Noa, Aabraham, Iisak, Jaakob uskusid Jumala tõotusi, ja mida nad uskusid, neile ka sündis. Meil endalgi on võib-olla lugusid tõotustest, mida me oleme uskunud. Selle usu järgi on midagi meie elus ilmsiks saanud. Me oleme midagi igatsenud ja kogenud ning see, mida me oleme palunud, usaldanud, lootnud, on miskitpidi saanud meie elus nähtavaks.
Usk sünnib äärmuste kokkupõrkes. Ühes otsas valitsevad ratsionalism, terve mõistus ja talupojatarkus. Selle vastu ei saa mitte kuidagi, see on igati olemas – ja väga hea, kui on olemas, hull oleks, kui kõik hõljuksid kogu aeg kuskil pilvedes – see olekski teine äärmus ehk fanatism, pelk unistamine. Selline fanatism võib olla hävitav nii „uskujale“, jättes ta masendusse, kui ka tema ohvrile, juhul kui „uskuja“ kalgistub ning eesmärk pühendab abinõu. Need on äärmused.
Aga usk, millest Jeesus räägib, on ehe. Ometi ei saa seda käega katsuda, see usk on mõistlik, aga ometi mitte maine ja tavaline. Vaimne ja taevalik, aga ometi mitte haldjatolm ega sulnis hommikuudu. Usk, millest Jumal räägib, on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.
Mitte midagi, mida Jeesus ütles, ei saa nimetada pelgalt talupojatarkuseks või igapäevaseks asjaks. Aga ei saa ka öelda: muidugi Jeesus ütles ja tegi nii, ta on ju Jumal, ebamaine, surematu vaim.
Jeesus ütles: „Kes on näinud mind, on näinud Isa“ (Jh 14:9). Nad on üks. Jeesus ilmutab meile usu. Meie – mina, sina, meie – elame oma igapäevast elu. Meil on oma nimi, vanus ja elukoht, tegemised. Ja kui me kokku saame, näiteks siin kirikus, võib sündida üritus – väga hea produktsiooniga ja hästi läbi viidud üritus –, aga siin võib sündida ka ime. Me saame uskuda ja kogeda, et Jumal on hea ja armastab meid.
Proovime aru saada, mis on usk. See on nagu päikesejänku püüdmine – ühelt poolt vaimne, vaimulik, see on inspiratsioon ja nn zen, mõnus olemine ... Aga teiselt poolt on usk loomulik, isegi tavaline osa meie elust, kuhu kuulub ka loomulik impulss, millega edasiminekut tekitada. Kui need kaks äärmust kokku tuua, siis saame uskuda, et Jumal on päriselt olemas.
Sina oled Jumala loodu. Sina oled Jumalale tähtis. Jumal ilmutab ennast sulle sinu elus nagu naisele Samaaria allikal. Ja sina saad Teda uskuda.
See usk on päris reaalsus – midagi, mida kindlasti teatakse, milles ollakse veendunud – sa tead, et nii on, aga ometi seda kinni püüda ega pihus hoida ei saa.
Ja siis sa tead, sa usud – mitte ei looda! –, et Jumal on olemas. Sa ei pea seda endale korrutama, aga sa elad selles veendumuses.
Meie elus paistab Jumala tegu ja olemus välja näiteks nii: „ootamatult“ laheneb mingi keeruline olukord või tuleb sinu ellu just see inimene, kes oskab sind surnud punktist edasi aidata, aitab sul leida vastuseid, mida vajad. Ja kui me taipame olla alandlikud, siis märkame, et keegi on lasknud Pühal Vaimul läbi tema tegutseda ja et Jumal on hea. Ka koostöö on ime – see, kui keegi oma ande ja oskusi, soovi ja huve meiega koos kogukonna hüveks kasutab.
Need on detailid igapäevaelust ja ilmutavad Jumala olemuse tõelisust. Jumal ise ilmutab meile oma olemust. Ilmvõimatu ning talupojatarkuse kokkupõrkes sünnib meie usk. See on see, mida me saame tunnistada, mida kogeme, ja see toob koguduse kokku. See on meie ühisosa, päris elu.
On tavalised asjad, mida me katsuda saame, tegema peame, silmadega näeme ja kõrvadega kuuleme. Aga nüüd mõelgem korraks ... Kui see, mida me näeme ja kuuleme ja katsume ja haistame, olekski kõik ja midagi muud ei olekski, ka Jumalat ei oleks ... See, mis on, see olekski kõik, rohkem poleks midagi. Kui poleks midagi loota, millestki unistada, midagi uskuda, kui ainus tõelisus oleks see, mida näeme ja katsuda saame ... siis poleks usku vaja.
Võib proovida uskuda lihtsalt headusesse, saata häid mõtteid igale poole, püüda olla hea inimene, hästi käituda – vahel isegi teeskluse hinnaga. Mõnel on siin karakterist tulenevad eelised, mõni ongi tasane ja malbe, veenev ja tubli ... Aga sel juhul tuleb “headus” inimesest endast. Kellel seda on ja kellel pole ...
Meil on põhjust, meil on mõistlik uskuda Temasse, kes ise ütleb, et Ta on olemas, Ta on olemine. Ja Ta armastab sind, Ta tunneb sind nimepidi, Ta teab sinust kõike ja armastab iga inimest. Temasse on mõtet uskuda, sest Ta on sinu poolt.
Usk on loodetava tõelisus. See, et me arvestame sellega, et homme hommikul üles ärkame ja oma elu siin maailmas edasi elame, on ilma usuta pelk lootus või äärmine ülbus. Aga me USUME seda.
Usk on sild nähtava ja nähtamatu vahel. Selle eest oleme tänulikud.
Aamen.
