„Ära lase kurjal võita end, vaid võida kuri heaga“ (Rm 12:21).
Mida peab tegema, kui süda läheb täis? Iha ja viha on afektid, st tugevad tunded. Antiikajal peeti kõiki afekte taltsutamist vajavateks. Vihastamisvõime on tegelikult ainult täiskasvanul – lapsed ja loomad võivad muutuda agressiivseks, ent harva kasutame sõnapaari „vihane imik“ või „vihane kass“. Seda põhjusel, et viha ja vihapidamine eeldab refleksiivset eneseteadvust, mis areneb välja alles täiskasvanueaks.
Antiikne stoik Seneca defineerib viha kättemaksuimpulsina ja mainib, et isegi kui on väga inimlik vihastada, on elu selleks liiga lühike, et vihale ruumi teha. Vihast tuleb võimalikult kiiresti vabaneda, sest muidu ta kerib endale pöördeid juurde.
Üks keskseid tehnikaid viha ohjeldamiseks ja eemaldamiseks on huumor. Naer on Seneca sõnul adekvaatne ja kasulik vastus sellele, mis meid muidu oleks vihastanud. Seneca rõhutab, et kui viha tekib – mida ei saa alati vältida –, tuleb viha pärast vabandust paluda. See mitte ainult ei paranda sotsiaalset suhet, vaid tugevdab ka inimest ennast. Vabanduse palumine lõpetab tavaliselt viha tekitanud olukorra ümber tammumise.
Teine stoik Epiktetos soovitas viha allasurumise tehnikana „projektiivset visualiseerimist“. Ta toob näiteks – tuletame meelde, et ta oli suure osa oma elust ka ise ori! –, et su teener lõhub tassi ära. Kui sul tekib tahtmine vihastada, tuleks olukord teise konteksti projitseerida. Näiteks võid ette kujutada, et oled sõbral külas ja tema teener lõhub tassi. Sel juhul peaksid viha ilmselt liialduseks ja püüaksid sõpra rahustada. Selline mõtlemine aitab inimesel näha läbi, et afekt on mõtlematu ülereageerimine. Tassi purunemine on küll õnnetus, eriti kui tass oli väärtuslik, aga igavikulisest perspektiivist, kus kõik on määratud põrmustuma, on tegemist pisikese, tühise vahejuhtumiga.
Ka Marcus Aurelius, stoikust filosoof-keiser, pidas asjade tähtsusetuse meeleshoidmist oluliseks vihavaktsiiniks. Tema soovitab mõelda elu kaduvuse peale, et vältida viha ja frustratsiooni asjade hävimise korral.
Apostel Jaakobus tuletab meelde: „Teadke seda, mu armsad vennad! Iga inimene olgu kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama. Sest mehe viha ei soeta õigust Jumala ees. Seepärast, pannes maha kõik räpasuse ja üpris ohtra halva, võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge“ (Jk 1:19–21).
Apostel Paulus paneb viha mitme muu laiduväärsega kokku. Kirjutab efeslastele: „Ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kellega te olete pitserdatud lunastuspäevani! Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale ühes kõige kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele nagu Jumal ju teilegi on andestanud Kristuses. Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest (Ef 4:30–5:2).
Võit viha üle on võimalik. Paulus õpetab: „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga, kavatsege seda, mis on kaunis kõigi inimeste silmis. Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega. Ärge makske ise kätte, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu päralt on kättemaksmine, mina tasun kätte,“ ütleb Issand, vaid „kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale.“ Ära lase kurjal võita end, vaid võida kuri heaga“ (Rm 12:17–21).
Paulus on realist ja teab, et meil ei ole alati oma afektide üle täit kontrolli. Aga ta õpetab: „Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle! Ärge andke ka maad kuradile!“ (Ef 4:25-27).
Meie ei saa – ja ilmselt alati ei peagi – keelama endale vihakihvatust või vastikust millegi tõepoolest halva üle, kuigi vahkviha ja raevupurse on tavaliselt ülereageerimine. Et „kops läks üle maksa“ või „süda sai täis“, on suuresti instinktiivne. Mida aga ei maksa teha – ei kristlasel ega teistelgi –, on lasta vihal vinduma jääda. Õhtuks tuleb sõlmida rahu oma hinges. Ärgu paike loojugu meie pahameele üle! „Inimese viha ei tee, mis on õige Jumala ees“ (Jk 1:20).
Kui meid täidab Jumala armastus, siis me näeme kõike Tema silmadega. Siis ei pea me asuma otseselt viha vastu võitlema, mis ei õnnestu paraku alati, vaid me võime paluda, et Tema headuse Vaim meid täidaks. Ja üle voolaks. Aamen.
