„Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.“ Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.“ (Jh 14:23–29)
Rõõmu, valgust ja selgust, armastust ja lohutust meile kõigile sellel kaunil nelipüha päeval!
Elame sellises maailma servas, kus nelipühad langevad imeilusale ajale. Looduse tärkamine, soojus, päikesesära – nii palju on seda, mis rõõmustab, toob naeratuse näole, kingib lootust ja äratab uinunud armastuse. Paljud kipuvad mere äärde, parkidesse ja metsa, vähemalt toast välja – õue. On kevad, milles sünnivad imed, ilusad igatsused ja armastus. Isegi kalmistud on täis taevalindude imelist laulu.
On kevad ja kevadel sünnivad imed. Kuid küllap saab ka kevadel nii, et sulged silmad ja kõrvad ja südame, tõmbad uksed kinni ja kardinad ette, paned klapid pähe või valjuhääldi aknale, põrnitsed helendavaid ekraane, otsid kollasest meediast negatiivseid sõnumeid ning saad kevadest läbi nii, et ei märka, ei kuule, ei taju midagi erilist, ilusat, head. Ja seda, mille üle nuriseda, viriseda, leiab piisavalt. Liiga soe või külm, liiga vähe või liiga palju päikest või vihma ja alati kellelgi midagi rohkem kui sinul.
Milline on meie kevad? Milline nelipüha? Kas tunneme armastust? Sellist armastust, et ei saa olla kaua eemal, ei saa jätta päevadeks, kuudeks, aastateks Tema kirju lugemata? Ei saa minna magama, ilma et oleksid Temaga rääkinud, Teda tänanud, rääkinud oma rõõmudest ja muredest – Talle, kes sind armastab? Ei saa alustada päeva ilma Temata, võtta rooga ilma Temaga kõnelemata? Ei saa jätta minemata, kui Tema ütleb: „Tule, kõik on valmis – valmis ka sulle.“ Tema ju ootab, tahab jagada sinule parimat – iseennast, oma andestust ja armastust. Kas tunned seda? Kas näed pühakirjas armastuse kirju ja palves südame kõnet Temaga, kes armastab sind? Kas seisad Ta ees ikka ja jälle täis hämmastust, et Tema sinust ikka veel hoolib, et ka sinu pärast on Ta andnud kõik, et sinul võiks olla elu – ülevoolavalt elu? Ei – pole mõtet loetleda asju, mida me vajaksime selleks, et olla õnnelikud. Õnnelik on see, kes võtab vastu armastuse – tõelise, sügava, tingimusteta armastuse. Õnnelik saab olla isegi siis, kui oled palju haiget saanud, palju kaotanud, aga tunned, et Tema hoolib, Tema ei tõuka eemale, vaid embab – et oled Tema armastuse hõlmas. Ja pole üldse raske teha seda, mida Tema, kelle piiritut armastust sa koged, sinult ootab. Sa taipad Ta soove ilma, et oleks vaja kuulda. Pole vaja hoiatust, ähvardust, karme kirjeldusi sellest, mis juhtub siis, kui sa nende käskude vastu eksid. Ei – see ei tähenda, et oleksid eksimatu, et sina ei komista kunagi. Sa komistad ja vahel ka kukud, kuid ajad end püsti, sest tead, et Tema ei tõuka ära, ei kuuluta kadu, vaid annab uue võimaluse. Armastus parandab tiivad, sa muutud kergeks, sest Tema on võtnud süütunde ja koormad ja valab rahu su hinge. Tuleb Tema tuul ja tõstab sind taas lendu.
Teedy Tüür on öelnud: „Kui armastus ei leia ust avatuna, jätab ta ikkagi uksekünnisele lillekimbu.“ Igaüks meist võib selle lillekimbu leida. Tuleb vaid avada silmad ja süda ja sa näed, kui palju on meie ümber seda, mis kõneleb sellest, et meid armastatakse. Kui julgeme avada ukse, avada Temale, kes armastab, siis Ta tuleb. Tuleb, et lohutada, et kinkida elule imeline mõte, et armastuses kanda, parandada valusad haavad ja teha terveks tiivad: ja siis saadab ta tuule, mis kannab kõigest läbi, kannab Jumala armastuse hõlma – igavesti!
Kuid mida teha, et nii võiks ka minuga minna, et Tema saaks tulla, et minus oleks Temale ruumi? Oleme kui veeklaasid, millesse on valatud head ja halba, seda, mis tervendab, ja seda, mis muudab haigeks. Elu selles maailmas hoiab neid klaase pidevas liikumises ja meile püütakse teha selgeks, et nii see peabki olema – et peamegi pidevalt tormama, ennast takka piitsutama, olema nõudlikud, tegema nii palju, kui jaksame. Kui võtaksime aega, paneksime klaasi seisma, saaks kõik mittevajalik settida klaasi põhja ja vesi muutuks selgeks. Tuleks rahu. Ja Jumalal meis oleks siis ruumi. Meil oleks aega palveteks. Me ei otsiks põhjuseid, miks mitte tulla jumalateenistusele, miks mitte teha head, ütelda head, väljendada armastust. Ja head enesest välja valades teeksime Talle eneses veel ruumi.
Kas olete kuulnud väljendit „joodikuid kaitseb Jumal“? Millest see on tulnud? Küllap sellest, et kui purjus inimene kukub, ei tõmbu ta kukkudes pingesse ja lõdvaks jäädes võib vigasaamine olla väiksem. See, milliseks muutis Jumala Püha Vaim esimesel nelipühapäeval tuhanded mehed, pani neid nägijaid arvama, et nad on purjus.
Jumala Püha Vaimu toime võib olla see, et me ei kuluta enam suurt osa oma energiast pingesolekule ja me ei riku enam paljusid asju ära. Me hakkame Jumalat usaldama. Me hakkame uskuma, et kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad. Me ei imesta enam selle üle, et paljud inimesed on muutlikud nagu aprillikuu ilm. Me ei karda neid muutlikke inimesi, sest me teame, et Tema, kes on Armastus, ei muutu, ja Tema ütleb alati viimase sõna. Me saame ja võime Teda usaldada. Me laseme lõdvaks nagu armastust kogevad lapsed ning paljud asjad ja olukorrad meie elus ja meie ümber hakkavad kuidagi iseenesest laabuma. Ja meie mälugi terveneb – meile tuleb meelde see, mis oluline – Jumal saab meid juhatada, Tema sõnad tulevad meile meelde. Ja me ei muretse enam nii palju kui enne, sest taipame, et Tema, kes on loonud taevad ja maa, kannab hoolt meie eest. Tema ei jäta meid vaeslasteks. Tema igatseb, et me saaksime nendeks, kelles on Tema jaoks ruumi. Ja Tema annab meile rahu. Mitte nii, nagu annab maailm, kes andes määrab alati ka hinna. Jumal lihtsalt annab ja meie osa on see vastu võtta. Maailm ei anna midagi tasuta. Jumal annab. Paljud on Tema imelist rahu kogenud. See tuleb siis, kui suudame usaldada Jumala headust ja nõustume Tema tahtega. Siis saavutame tasakaalu – loodu harmoonia oma Loojaga.
Kust tuleb meie rahutus? Ebakindlusest ja hirmust. Rahu ei mahu hirmu täis südametesse. Rahu ei mahu ka kadeduse kõrvale. Kuid rahu jaoks on veel kaks kummalist takistust. Need on vihkamine ja andeksandmatus. Kas olete tähele pannud, et me ei kaota oma rahu mitte siis, kui meid ilma põhjuseta vihatakse, vaid siis, kui meie tunneme kellegi vastu viha ega suuda andestada? See avab ukse rahutusele, mis võib muutuda hävitavaks tormiks – sellest saavad alguse ka paljud rasked haigused. Küllap just seepärast soovitas Jeesus meil armastada oma vaenlasi ja andestada oma võlglastele.
Head kirikulised. Ilusat nelipüha meile kõigile! Palugem täna Jumalat, et Ta kasvataks meie usku, usaldust ja armastust. Palugem Tema Vaimu juhtimist ja Tema rahu.
See on ime, et Jumal tahab tulla meisse ja täita meid oma armastuse ja rahuga. Pole midagi suuremat, mille poole oleks meil mõtet püüelda, ja vähemat ei ole mõtet igatseda. Oodakem siis tuult, mis tõstaks meid lendu – kõrgemale kõigest, milles kaotame armastust, jõu andestada ja andestust paluda, milles kaotame rahu ja unustame, et elu on elamiseks – kogu südamest elamiseks.
PALVE: Suur Jumal, igavene Isa, me täname Sind nelipühade hindamatu õnnistuse eest. Sa täitsid oma tõotuse ning Sinu Vaim on ristikogudust põlvest põlve elustanud ja julgustanud, lohutanud ja tugevaks teinud, juhtinud kuni tänase päevani. Sina, kõigeväeline, kõrgustes kiidetud Kristus, me Lunastaja, kes iial ei keera selga, kes ei pööra oma palet meilt ära – täiuslik valgus Sa oled ja kõikide pääsemist soovid, Issand, me isand, Sulle olgu kiitus ja tänu! Issand, sulge ja tõkesta teed, mida mööda pidevalt lahkuvad meie mälust Su heateod. Kingi oma Vaimu Sa meile, sest Sinu Vaimu läbi me taipame, kuidas peaksime elama. Ta osutab meie vigadele ja puudustele ning meie patust rikutud olemusele. Kingi patu tundmist ja tahet meelt parandada nii meie südamesse kui ka meie kirikule ja kogu rahvale. Puhu meie südameis taas lõkkele armastuse tuli, mis soojendab ja valgustab kõiki inimesi. Kaota meie südameist loidus ja ükskõiksus, uskmatus, kahtlused ja hirm. Halasta meie peale, Sa kaastundlik ja helde! Ära lahuta meid oma Vaimu kõikõndsast hingusest! Seal, kus on Su lootuse latern, muutub öö hommikuks, meie pimedus saab valguseks. Kui armulaual Su ihust osa me saame, siis meie süütunne kaob. Sinu arm loob uueks, Sinu Vaim elustab meid. Seepärast me palume: tule, Looja Vaim, halastuse ja piiritu armu Vaim, ja puuduta meid, uuenda meid, tervenda meid. Issand, kuule meid!
Jumal, Sinu Vaim, keda Sa nelipühal välja valasid, tõi jüngrite sekka üksmeele ja rahu ning lasi paljudel üksteist mõista. Lase üksmeele ja rahu ja üksteisemõistmise ja armastuse vaimul võidule pääseda kõigi inimeste keskel. Aita meilgi anda oma osa selleks, et selles maailmas oleks vähem vihkamist ja vaenu, umbusku ja hirmu. Puuduta oma Vaimuga meie kodumaad ja rahvast. Aita meie kirikul ja sõnakuulutajail olla Sinu kaastöölisteks – täida meid oma vägeva Vaimuga. Saada oma tunnistajate kaudu Püha Vaimu valguskiiri ka nende teele, kes on Sinust võõrdunud, ära lase kellelgi hukkuda lootusetuse pimeduses.
