„Head kirikulised – nii Tallinna praostkonna sinodi saadikud kui ka kõik teised, kes te olete täna siia kogunenud koguduse liikmetena. Tänasele päevale on meil antud juhtmõte Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal; Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega.
Neljandale paastuaja pühapäevale ja sellele nädalale on antud teemaks „Eluleib“. Eluleib, mis toidab, mis annab jõudu, mis kinnitab meid, kui me oleme elurändurid. Vana kiriku Kristuse kannatamisaja neljanda pühapäeva nimetus oli Laetare – ‘rõõmustage’. See tuleneb prohvet Jesaja tekstist Rõõmustage koos Jeruusalemmaga ja hõisake tema pärast kõik, kes teda armastate! Olge väga rõõmsad koos temaga kõik, kes te tema pärast leinasite.
Looduse imelisest ja igavikulisest ringlusest on teada väljendeid, mis tunduvad esmapilgul olevat üksteisele väga kauged. Kuid lähemalt vaadates näeme, kui sarnased võivad olla nende kokkupuutepunktid, kui sarnaselt on need omavahel seotud. Elurännakul kohtame erinevaid olukordi, inimesi, paiku, mida võime meenutada küllalt värvikalt või emotsionaalselt, kirjeldada neid seiku, kust me oleme tulnud, jagada muljeid, olla osaduses. Aga nii on ka mõistepaarid „kaotus ja võit“, „lein ja rõõm“, „vihkamine ja armastus“, „surm ja elu“, „ajalik ja igavene“. Kui me neid kristlikus sõnakohas tarvitame, siis on need võimalikult erinevad tõlgendused, kui me mõtleme nendele väljenditele. Pühakirjas Kristuse kõnedes, kiriku kogemustes peitub nende mõistete sügavam tähendus, millega nii vaimulikud evangeeliumi kuulutamisel kui ka koguduse liikmed oma usutunnistuses peaksid ja võiksid ikkagi arvestada.
Samas kui erinevad tunduvad olevat need mõisted! Kristuse kannatuse tee oli ju siiski võidutee. Seega kannatus tähendab võitu. Kannatav kirik siin maailmas on võidutsev kirik igavikus. Võime palverändurite lugudest õppida usaldama Jumalat, kes on neid palverändureid saatnud, nendele kogemustele rajades, aga ka ise tunda, et risti kandmine võib olla kerge. Tühistest naudingutest loobumine ei olegi nii väga raske, see annab sisemist rõõmu ja rahu. Palve ja paastumise kaudu saabuv õnnistus on sisendanud hingepuhtust ja ihusse jõudu, mis aitab kasvada usus, annab usaldust Kristuse armuvahendite vastu, milles peitub vägi võita kiusatusi ja kurja.
Armsad kirikulised, küllap on nõnda, et kui me vaatame eelkäijaid, kes on käinud ristiteed, või mõtleme enese kõrval olevatele isikutele, siis on meis esmajoones tänu, et me võime nende eluseikadest midagi õppida, enese jaoks kogemust talletada ja püüda käia ka ise kannatades ja samas teades, et see on õige tee.
Ka tuttav püha Teresa ei tundnud lehka, kui ta tegeles mädapaisetes olevate vaeste haigetega. Teistele väljakannatamatu lehk muutus Teresa juures meeldivaks hõnguks – vähemalt tema tundis seda nii. Mõningatel puhkudel öeldakse, et miks kristlased küll peavad kannatama, nad ei tea, mis on maailmas lõbu, rõõm, naudingud ... Aga Kristuse kannatuse ja loobumise tee sügavam tähendus annabki tegelikult sisemise rahu ja rõõmu. Seepärast on ka selle kannatustenädala juhtmõtteks see, et me võime tunda rõõmu. Et me tunneme rõõmu ka siis koos Jeruusalemmaga ja Jeruusalemmast, hõiskame tema pärast. Need, kes teda armastate, olge rõõmsad – ka siis, kui te leinasite, lein möödus. Häving ja purustused on möödunud, midagi on hakatud üles ehitama. Ja Jumal toetab oma rahvast vajalikul hetkel: kõrbeteekonnal toideti taevamannaga, Jeesus toitis kala ja leivaga, kirikus võtame vastu Kristuse ihu ja verd elujõuks.
Rõõmustagem, olgem rõõmsad, sest Jumal ei pane kellelegi suuremat koormat, kui ta kanda jõuab. Tema muudab kannatused rõõmuks. Meie saame endid sellesse teadmisse asetada ja endale teadvustada, et igal kannatusel on tähendus. Kristus kannatas ja ohverdas end, et meil oleks elu, ja Tema annab meile roa õigel ajal. Olge õnnistatud selle roa vastuvõtmisel, Tema ihu ja vere osadus kinnitagu meid nii kannatuses kui rõõmus, kurbuses kui leinas, teades, et Tema käes on igavene õndsus. Tema annab meile rahu ka maisel eluteel ja suunab meid igaviku teerajale. Olge õnnistatud! Aamen.“
