„Kui Iisrael oli noor, siis ma armastasin teda ja ma kutsusin oma poja Egiptusest. Mida rohkem neid kutsuti, seda rohkem nad läksid eest ära, ohverdasid baalidele ja suitsutasid nikerdatud kujudele. Mina õpetasin Efraimi käima, võtsin nad oma kätele, aga nad ei mõistnud, et ma tahtsin neid terveks teha. Ma tõmbasin neid inimlike sidemetega, armastuse paeltega; ma olin neile nagu ikke kergitajaks nende kaela pealt; ma kummardasin nende juurde ja toitsin neid, minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda: kuigi teda kutsutakse ülespoole, ometi ei tõuse neist ükski“ (Ho 11:1–4).
Prohvet Hoosea, kes edastas selle Jumala sõnumi, tegutses 8. sajandil enne Kristuse sündi. Kuigi me teame, et ühegi prohveti elu ei olnud kerge, oli Hooseale pandud koorem ränk isegi prohveti kohta. Ta pidi edastama Jumala sõnumit lisaks sõnadele ka oma eluga, kogu tema elust sai kuulutus. Jumala käsul pidi ta elama koos templiprostituudiga, kutselise hooraga, et muuta oma elu elavaks jutluseks, tuua elava jutlusena oma kaasaegsete silme ette Iisraeli rahva heitlikkus ja truudusetus. Jumal võrdleb enda ja oma rahva suhet millegagi, mida iga inimene peaks mõista suutma, inimestevahelise, armastatute vahelise suhtega. Ta ütleb meie tekstis sellesama prohvet Hoosea kaudu: „Ma tõmbasin neid inimlike sidemetega, armastuse paeltega.“
Ja veel ütleb ta prohveti kaudu oma rahvale: „Ja ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast, armastuse ja halastuse pärast“ (Ho2:21).
Jumal püüab niisiis Iisraeli rahvast siduda endaga armastuse sidemega. Sidemega, mida ei tajuta ahistava ja piiravana, kui tegemist on ikka tõelise armastusega. Jumala ja Tema äravalitud rahva, Iisraeli rahva n-ö esimese armastuse ajaks oli kõrberännaku aeg, põgenemine Egiptuse orjapõlvest.
Teame, et juba sellel teekonnal oli Jumala ja Tema rahva vahel väikesi nägelemisi, nagu ka inimestevahelises kooselus ikka ette tuleb. Inimesed heitusid teekonna raskusest, nurisesid ja virisesid toidu ja olme üle, kuid need arusaamatused lahendati – Jumal andis oma armastatule, oma rahvale, seda, mille järele nood igatsesid, andis neile leiba taevast ja ka leivakõrvast, kaitses neid ohtude eest. Kuid kõik see ei muutnud toda suhet, Jumala poolt pakutud ja Iisraeli poolt justkui vastu võetud armastussuhet paremaks. Tolle armastatu poolt järgnesid peagi juba suured ja tõelised truudusemurdmised. Loodusjumala Baali kultus, mis valitses maadel, kuhu Jumal nad juhatas, mõjus rahvale meelitavalt. Usuti, et just temale ja teistelegi kohalikele jumalatele ollakse võlgu tänu saagi eest, ja hakati tooma neile ohvreid. Ikka ja jälle kirjeldab prohvet oma rahva elu, kasutades väljendit „hooramine“, märkimaks rahva ja tema valitsejate taganemist Iisraeli Jumalast, nende poolt ebajumalate teenimist, oma Jumala soovituste ignoreerimist. Küllap on armastatu tänamatus, reetlikkus ja truudusetus üks sellistest asjadest, mille koledust suudab igaüks mõista – seda isegi tänapäeval, mil peaaegu kõik, mis kunagi on olnud negatiivne, on kuulutatud suhteliseks ja lubatuks.
Prohveti kaudu ütleb Jumal meie tänases tekstis: „Minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda: kuigi teda kutsutakse ülespoole, ometi ei tõuse neist ükski.“
Meie tänase pühapäeva teemaks on „Kutse Jumala riiki“. Jumal kutsub inimest, kes kord kunagi ammu paradiisiaias valis truudusetuse ja sõnakuulmatuse, valis oma mööduvate himude rahuldamise, aga koos sellega sai kaasa midagi, mida ta ei tahtnud ega oodanud: lahutatuse oma Loojast, barjäärid enda ja oma kaasinimeste vahele, sest truuduse kadumine Jumalale, Loojale, tõi kaasa ka truuduse kadumise inimsuhetes, ja lõpuks kaduvuse. Jumal kutsub inimest enda juurde tagasi, et taastada endist olukorda: Jumala ja inimese harmoonilist kooselu, koostegutsemist loodu valitsejatena, sest oli ju Jumal loonud inimese oma loodu kaasvalitsejaks. Jumal tahaks alustada uuesti, anda ka inimestele võimaluse alustada uuesti. Kogemuse võrra rikkamana, targemana.
Teame, et Jumala kutse inimestele pole lõppenud. Tema kutse „Tulge tagasi, inimeselapsed!“ on kostnud läbi aastatuhandete ja kestab ikka veel. See on kostnud nüüd juba kaks tuhat aastat, alates Jumala Poja maisest elust, ja mitte enam ainult valitud rahva liikmetele, vaid kõigile inimestele, igale Jumala loodule. Kostab Pühakirja kaudu, kostab kiriku kuulutuse kaudu, nende kaudu, kes ise on selle kutse juba vastu võtnud. Kostab looduse imede, kõige selle imelise kaudu, mis inimesi ümbritseb. Ja kutse kostab seni, kuni Jumala antud armuaeg, maailmale kingitud aeg, saab täis.
Paljud, kui mitte isegi enamik inimkonnast, on Jumala kutset ühel või teisel viisil kuulnud: kas siis mõnesse pühakotta sisse astudes, Pühakirja lugedes, looduse imesid ja selle vägevust imetledes, sõprade kaudu, kes samuti on kutset kuulnud ja selle vastugi võtnud. Mis võiks kellelgi olla selle vastu, et kuuldes Jumala kutset, õppides tundma oma Jumala armastuse suurust, alustada oma elu uuesti, tihedas armastussidemes kõigeväelise Loojaga. Jõuda Tema riiki, kus sünnib Tema tahtmine. Aga ...
Prohvet edastab Jumala tõdemuse oma rahva kohta: „Mida rohkem neid kutsuti, seda rohkem nad läksid eest ära.“
Umbes 800 aastat pärast prohvet Hoosea kuulutust kõneles Jumala Poeg Jeesus tähendamissõna suurest pidusöögist, mida kuulsime täna altarilektsioonina (Lk 14:16–24). Jumal ütleb prohveti kaudu meie tänases kirjakohas: „Ma kummardasin nende juurde ja toitsin neid.“
Ühes lauas söömine on idamaades osaduse võrdpilt. Võimalik, et just sealt on meienigi jõudnud tava tähistada tähtsaid ja pidulikke sündmusi ühise einetamisega. Ja mitte ainult pidulikke sündmusi – paljud inimesed on meenutanud, et kõige ilusamateks hetkedeks kodus on olnud ühised söömaajad, kus ollakse koos oma perega, oma armsatega, kus mitte ainult ei täideta kõhtu, vaid ka kõneldakse sellest, mis oluline. Lauaosadus, ühine einestamine – see on miski, mis ühendab. See on aja võtmine üksteise jaoks. Toit on eluks kõigile ühtmoodi vajalik – seega laua ääres oleme kõik võrdsed, ühesuguste vajadustega. See laseb ka kõnelda vabamalt ja võrdsematelt positsioonidelt.
Ühine söömine on umbes samasugune fenomen nagu üheskoos saunas käimine. See ühendab, kaotab piirid. Jeesus kõneleb pidusöömaaja pilti kasutades sellest, kuidas Jumal kutsub, kuidas Ta tahab pakkuda kutsutuile kõige paremat ja suuremat, mida Jumal inimesele üldse pakkuda saab. Osadust endaga. Kutse pidusöögile pidanuks olema meeldiv kutse. Seda enam, et tollastel ammustel aegadel polnud pidusöömingud eriti sagedased – materiaalsed võimalused polnud need, mis tänapäeval. Suuri pidusööminguid korraldati väga harva ja väga tõsistel põhjustel. Nendeks valmistuti põhjalikult ja pikka aega ja seetõttu korrati kutset peole vähemalt kahel korral. Polnud ju kelli ega kalendreid ja ajataju oli hägusevõitu, ka võisid ettevalmistused venida.
Kahekordne peole kutsumine oli tava, mida võeti väga tõsiselt. Ilma teise kutseta peole ei mindud. Esimesel korral võtsid Jeesuse räägitud loos ilmselt kõik kutsutud kutse vastu, ütlesid peole tulemisele oma jah-sõna – muidu poleks ju sulane läinud neile teist kutset viimagi. Neil kutsutuil oli olnud kohe võimalus kutsest ära öelda, teatada, et nad ei soovi peole tulla, kuid nad olid esimese kutse vastu võtnud. Teisel korral aga, kui kutsuja juba teatas, et kõik ettevalmistused on tehtud, kõik on valmis, tuleb vaid kohale tulla, hakkasid tulema vabandused. Ühel oli vaja minna ruttu üle vaatama äsja ostetud maad, teisel oli tarvis minna proovima härgi, kolmas oli äsja abiellunud. Nende inimeste jaoks isiklikult olid need tollal ehk isegi olulised põhjused, kuid kas tõesti nii tähtsad, et nende pärast tagasi lükata kutse, mis oli juba korra vastu võetud, taganeda peo korraldajale antud lubadusest tulla ja pakutut vastu võtta?
Nõnda lükkavad paljud inimesed tänapäevalgi Jumala kutse tagasi, pugedes 15. käände, ettekäände taha. Aga miks? Miks hüppasid viimasel hetkel alt ära nood kolm kutsutut Jeesuse kõneldud loos? Miks käitus valitud rahvas oma Jumalaga nii, et Too võrdles teda prohvet Hoosea kaudu edastatud sõnumites hooraga? Miks kaovad kirikust – ja mis veelgi hullem, unustavad üldse oma Jumala – need, kes on kord vastu võtnud Jumala kutse ja andnud leeritõotuse, ustavustõotuse, kinnitanud oma soovi käia elus koos Jumalaga? Kas tõesti on keegi, kes suudab pakkuda inimesele midagi enamat ja paremat kui kõigeväeline Jumal?
Mis see enam ja parem on? Kas on tõesti olemas suuremat armastust kui Jumalal, kes andis oma ainusündinud poja ohvriks inimeste pattude eest? Siin on, mille üle järele mõelda. Meil kõigil. Sest küllap on meiegi kõigi elus olnud hetki, mil oleme oma Jumala unustanud, Tema juhatatud teelt kõrvale eksinud.
Küllap on Jumala kutse tagasilükkamisel või kutse vastuvõtnute Temast eemaldumisel väga mitmesuguseid põhjusi. Neid võib olla mitmeid, igaühel isesugused, igaühel omad ja just nende jaoks vägagi tõsised ja kaalukad. Ei ole meie asi teiste Jumala-suhte üle kohut mõista. Me peame mõtlema ennekõike oma elu üle, oma suhte üle Jumalaga.
Ja veel: igale asjale on määratud aeg. Olles ise asunud ristiinimese teekonnale, me tahaksime, et meie sõbrad ja armsad samuti Jumala juurde jõuaksid, Tema kutsele jaatavalt vastaksid. Kuid – nad saavad seda teha alles siis, kui nende jaoks on kätte jõudnud õige aeg. Meie ei saa seda aega määrata, tagant sundida. Ainus, mida me saame, on paluda, et nende aeg kutsele vastata võiks jõuda kätte võimalikult ruttu ja et Jumal oma suures armus kaitseks neid ja hoolitseks nende eest seni samasuguse armastusega, nagu Ta hoolitseb oma rahva liikmete eest, nende eest, kes on öelnud Tema kutsele vastuseks jah ja jäänud talle ustavaks.
Kutse Jumala riiki. See kõlab tänagi, kõlab siin pühakojas, kõlab pühakodades üle kogu maailma, kõlab kõikjal, kus inimesed Jumala nimel kokku kogunevad. Tänagi on Igavene Jumal meid kutsunud Pühakirja sõna kaudu. Aga Ta tahab sellele kutsele lisaks veel midagi pakkuda, pakkuda juba avansina taevalikku rooga. Nii kutsub Ta meid ka täna enesega ühes lauas sööma, kutsub osadusse enda ja kaaskristlastega armulaua sakramendi kaudu, mis on meile teemoonaks ja jõuallikaks meie ristiinimese teel. Jumala söögisaal on suur ja Tema söögilaud pikk. Seal jagub paljudele ruumi. On ruumi kõigile, kes Tema kutse vastu on võtnud. Ka sulle ja mulle. Peagi kõlab siin täna kutse: „Tulge, sest kõik on ju valmis!“ Olgem siis targad ja innukad seda Jumala kutset tänuga vastu võtma.
(Foto: Anu Bachmann)
