Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.“ Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.
Paulus kinnitab: Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. (Jh 14:23–29; Rm 5:5)
Jumala Poeg on tõotanud tulla sinna, kus on armastus – teha eluaseme armastavatesse südametesse. Kui see on nii, kas meil on siis lootust?
Üks meie koguduse liige avastas endale kodu otsides midagi, mis teda ehmatas, kurvaks muutis. Ta käis vaatamas kodusid, mida pangad on müüki pannud. Inimesed on need pangalaenuga ostnud. Nad on saanud endale unistuste kodu ja siis, kui see unistus on täitunud, on selles uues ja ilusas alanud tülid. Väsimus mitmel kohal või ka ühel kohal ületöötamisest, pidev rahapuudus. Pinged, halvasti ütlemised, süüdistamine, lahkuminek, suutmatus kokku leppida selles, kuidas maksta pangalaenu; siis uuest kodust ja sellest, mis sinna on sisse pandud, ilma jäämine.
Jah, õigus on inimesel, kes kord väitis, et elu suurim tragöödia pole mitte see, et inimesed surevad, vaid et nad lakkavad armastamast. Nelipühad kõnelevad sellest, et armastus ja üksteisemõistmine, ühise keele leidmine pole illusioon või kiiresti kaduv reaalsus. Jumalale on kõik võimalik ja neilegi, kes elavad Tema Vaimus.
Elame sellises maailma servas, kus nelipühad langevad imeilusale ajale. Looduse tärkamine, soojus, päikesesära – nii palju on seda, mis rõõmustab, toob tusaselegi naeratuse näole, kingib lootust ja äratab uinunud armastuse. Paljud kipuvad mere äärde, parkidesse ja metsa, vähemalt toast välja – õue. On kevad, milles sünnivad imed, ilusad igatsused ja armastus. Isegi kalmistud on täis taevalindude imelist laulu.
On kevad ja kevadel sünnivad imed. Kuid küllap saab ka kevadel nii, et sulged silmad ja kõrvad ja südame, tõmbad uksed kinni ja kardinad ette, paned klapid pähe või valjuhääldi aknale, põrnitsed helendavaid ekraane, otsid kollasest meediast negatiivseid sõnumeid ja saad kevadest läbi nii, et ei märka, ei kuule, ei taju midagi erilist, ilusat, head. Ja seda, mille üle nuriseda, viriseda, leiab alati. Liiga soe või külm, liiga vähe või liiga palju päikest või vihma ning alati on kellelgi midagi rohkem kui sinul.
Milline on meie kevad? Milline nelipüha? Kas tunneme armastust? Sellist armastust, et ei saa olla kaua eemal, ei saa jätta päevadeks, kuudeks, aastateks Tema kirju lugemata. Ei saa minna magama, ilma et oleksid Temaga rääkinud, Teda tänanud, rääkinud oma rõõmudest ja muredest – Talle, kes sind armastab. Ei saa alustada päeva ilma Temata, võtta rooga ilma Temaga kõnelemata. Ei saa jätta minemata, kui Tema ütleb: „Tule, kõik on valmis – valmis ka sulle.“ Tema ju ootab, tahab jagada sinule parimat – iseennast, oma andestust ja armastust. Kas sa tunned seda? Kas näed pühakirjas armastuse kirju ja palves südame kõnet Temaga, kes armastab sind? Kas seisad Ta ees ikka ja jälle täis hämmastust, et Tema sinust ikka veel hoolib, et ka sinu pärast on Ta andnud kõik, et sinul võiks olla elu – ülevoolavalt elu. Ei – pole mõtet loetleda asju, mida me vajaksime selleks, et olla õnnelikud. Õnnelik on see, kes võtab vastu armastuse – tõelise, sügava, tingimusteta armastuse. Õnnelik saab olla isegi siis, kui oled palju haiget saanud, palju kaotanud, aga tunned, et Tema hoolib, Tema ei tõuka eemale, vaid embab – et oled Tema armastuse hõlmas. Ja pole üldse raske teha seda, mida Tema, kelle piiritut armastust sa koged, Sinult ootab. Sa taipad Ta soove ilma, et oleks vaja kuulda. Pole vaja hoiatust, ähvardust, karme kirjeldusi sellest, mis juhtub siis, kui sa nende käskude vastu eksid. Ei – see ei tähenda, et oleksid eksimatu, et sina ei komista kunagi. Sa komistad ja vahel ka kukud, kuid ajad end püsti, sest tead, et Tema ei tõuka ära, ei kuuluta kadu, vaid annab uue võimaluse. Armastus parandab tiivad, sa muutud kergeks, sest Tema on võtnud süütunde ja koormad ja valab rahu su hinge. Tuleb Tema tuul ja tõstab sind taas lendu.
Teedy Tüür on öelnud: Kui armastus ei leia ust avatuna, jätab ta ikkagi uksekünnisele lillekimbu.
Igaüks meist võib selle lillekimbu leida. Tuleb vaid avada silmad ja süda ja sa näed, kui palju on meie ümber seda, mis kõneleb sellest, et meid armastatakse. Kui julgeme avada ukse, avada Temale, kes armastab, siis Ta tuleb. Tuleb, et lohutada, et kinkida elule imeline mõte, et armastuses kanda, parandada valusad haavad ja teha terveks tiivad – ja siis saadab Ta tuule, mis kannab kõigest läbi – Jumala armastuse hõlma, igavesti!
Kuid mida teha, et nii võiks ka minuga minna, et Tema saaks tulla, et minus oleks ruumi, Temale? Oleme kui veeklaasid, millesse on valatud head ja halba, seda, mis tervendab, ja seda, mis muudab haigeks. Elu selles maailmas hoiab neid klaase pidevas liikumises ja meile püütakse teha selgeks, et nii see peabki olema – et peamegi pidevalt tormama, ennast takka piitsutama, olema nõudlikud, tegema nii palju, kui jaksame. Kui võtaksime aega, paneksime klaasi seisma, saaks kõik mittevajalik settida klaasi põhja ja vesi muutub selgeks. Tuleb rahu. Ja Jumalal, Tema armastusel ja rahul, on meis siis ruumi. Meil on aega palveteks. Me ei otsi põhjuseid, miks mitte tulla jumalateenistusele, miks mitte teha head, ütelda head, väljendada armastust. Ja head enesest välja valades teeme Talle eneses veel ruumi.
Kas olete kuulnud väljendit „joodikuid kaitseb Jumal“? Millest see on tulnud? Küllap sellest, et kui purjus inimene kukub, ei tõmbu ta kukkudes pingesse ja lõdvaks jäädes võib vigasaamine olla väiksem. See, milliseks muutis Jumala Püha Vaim esimesel nelipühapäeval tuhanded mehed, pani neid näinud inimesi arvama, et nad on purjus.
Jumala Püha Vaimu toime võib olla see, et me ei kuluta enam suurt osa oma energiast pingesolemisele ja me ei riku enam paljusid asju ära. Me hakkame Jumalat usaldama. Me hakkame uskuma, et kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad. Me ei imesta enam selle üle, et paljud inimesed on muutlikud nagu aprillikuu ilm. Me ei karda neid muutlikke inimesi, sest me teame, et Tema, kes on Armastus, ei muutu ja Tema ütleb alati viimase sõna. Me saame ja võime Teda usaldada. Me laseme lõdvaks nagu armastust kogevad lapsed ning paljud asjad ja olukorrad meie elus ja meie ümber hakkavad kuidagi iseenesest laabuma. Ja meie mälugi terveneb – meile tuleb meelde see, mis oluline – Jumal saab meid juhatada, Tema sõnad tulevad meile meelde. Ja me ei muretse enam nii palju kui enne, sest taipame, et Tema, kes on loonud taevad ja maa, kannab hoolt meie eest. Tema ei jäta meid vaeslasteks. Tema igatseb, et me saaksime nendeks, kelles on Tema jaoks ruumi. Ja Tema annab meile rahu. Mitte nii, nagu annab maailm, kes andes määrab alati ka hinna. Jumal lihtsalt annab ja meie osa on see lihtsalt vastu võtta. Maailm ei anna midagi tasuta. Jumal annab. Paljud on Tema imelist rahu ja lohutust kogenud. Ka siin, selles kirikus, ja tasapisi on Ta siit kaasa tulnud – ka meie argipäevadesse. See sünnib siis, kui suudame usaldada Jumala headust ja nõustume Tema tahtega. Siis saavutame tasakaalu – loodu harmoonia oma Loojaga.
Kust tuleb meie rahutus? Ebakindlusest ja hirmust. Rahu ei mahu hirmu täis südametesse. Rahu ei mahu ka kadeduse kõrvale. Kuid rahu jaoks on veel kaks kummalist takistust. Need on vihkamine ja andeksandmatus. Kas olete tähele pannud, et me ei kaota oma rahu mitte siis, kui meid ilma põhjuseta vihatakse, vaid siis, kui meie tunneme kellegi vastu viha ega suuda andestada? See avab ukse rahutusele, mis võib muutuda hävitavaks tormiks – sellest saavad alguse ka paljud rasked haigused. Küllap just seepärast soovitas Jeesus meil armastada oma vaenlasi ja andestada oma võlglastele.
Head kirikulised. Ilusat nelipüha meile kõigile! Palugem täna Jumalat, et Ta kasvataks meie usku, usaldust ja armastust. Palugem Tema Vaimu juhtimist ja Tema rahu.
Tegelikult on see ime, et Jumal tahab tulla meisse ja täita meid oma armastuse ja rahuga. Ja seegi, et Tema tahab meid meie kurbuses lohutada. Pole midagi suuremat, mille poole oleks meil mõtet püüelda, ja vähemat ei ole mõtet igatseda. Oodakem siis tuult, mis tõstaks meid lendu – kõrgemale kõigest, milles kaotame armastust, jõu andestada ja andestust paluda, milles kaotame rahu ja unustame, et elu on elamiseks – kogu südamest elamiseks, elusama elu elamiseks.
16.05.2016 Tallinna Jaani kirikus
